Esileht Pereelu ja suhted Vanavanemate suhtlus lapselastega

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )

Teema: Vanavanemate suhtlus lapselastega

Postitas:
Kägu

Kui palju teie enda vanemad teie lastega suhtlevad?

Meie välismaal elav vanaema suhtleb lastega rohkem kui teises linnas elav vanaema, kes külas käies eelistab vaadata telekat selle asemel, et lastega natukenegi rääkida. Sellest, et paluda tal lapsi hoida võib ainult und näha. Mõnikord võõrad vanemad prouad satuvad lastega rääkima üritustel, ühistranspordis jne nagu tegu oleks nende enda lapselastega ja soovin, et nende enda vanaema ka rohkem nende prouade moodi oleks.

 

+19
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind küll ei köida kuidagi see grupp võõraid vanureid, kes bussis või turul mu last hakkavad näppima ja nännutama. See on tülgastav komme. Hispaanias elamise ajal osad ronisid lausa peadpidi lapsevankrisse, et lapse näole tatti pritsides komplimente pudistada. Osadel endal veel sigarett näppude vahel ja siis kipuvad ja mõnikord veel sama käega last põsest näpistama. Õnneks ma oskasin juba sinna kolides keelt piisavalt, et paluda igal sellisel tädil lapsest 5 sammu eemale astuda. Niisama möödaminnes lahke pilk või naeratus või lehvitus on muidugi meeldiv.

Oma vanaema lapsi hoidma ei pea, ta on omad lapsed juba kasvatanud. Küll oleks aga tore, kui lapselaps talle meeldiks ja ta võtaks aega lapsega mõned sõnad vahetada.

+10
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapse vanaema ka pole kordagi last hoidnud, kui laps väike oli. Nüüd helistas, et kas poisil on kool läbi, las tuleb siia mõneks päevaks, aitab rohida ja kasta. Aga nüüd on poiss teismeline ja ei taha enam sinna minna.

+31
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Ma ei eeldagi, vanaema võiks või peaks lapsi hoidma. See oli lihtsalt väike kommentaar, sest tean teisi vanaemasid, kes rõõmuga lapselapsi hoiavad omaenda algatusel. Suhtumine lastesse on lihtsalt väga erinev.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma just rääksin oma mehega enda kogemusest(enne kui seda teemat lugesin).  Minu vanaisa on surnud juba 10 aastat, aga me olime nii lähedased, et ma koguaeg räägin temast ja meie ühistest tegevustest. Ma mõtlen tema peale iga päev ja loomulikult ainult häid mõtteid. Meil oli väga eriline ja lähedane suhe, ning see tuli tänu minu vanaisale. Ta võttis mind igale poole kaasa – isegi sõrvelaste kokkutulekutele.
Ma ei taha küll kuidagi ennast kõrvust tõsta, aga tänu minule elab ta veel edasi. Minu tutvusringkonnas ei ole vist inimest, kes minu vanaisast ei oleks kuulnud. Ja mitte ükski suguvõsa üritus ei möödu nii, et ma mõnest vanaisa loost ei räägiks. Kui mina ei räägiks, siis ilmselt ei räägiks keegi ja tema, kui isik, langeks unustuste hõlma – oli kunagi üks tore esivanem.
Aga minu vanemad sellised ei ole – neid ei huvita lapselapsed. Neil on hoopis teine elu. Neil on omad sõbrad ja omad tegemised. Lapsed on nagu tüütud putukad. Juba imikust saadik. Ja sellest on mul kahju, kahjuks ma ei saa seda muuta.
Mu mehe ema on aga tesitsugune, ta on nagu mu vanaisa. Tema tahab väga aega veeta lastega ja kui ta külla tuleb, siis ta on pigem lastetoas. Tema on kindlasti selline vanaema, kes elab ka peale surma väga kaua edasi, läbi oma lastelaste.

+32
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu lastel on vedanud – neil on kaks paari hakkajaid vanavanemaid pluss hakkajad kasu-vanavanemad, kes kõik on osanud lastega suhte luua. Tean, millisest inimstüübist TA räägib, sest tutvusringkonnas on ka mõned sellised vanaemad, kelle puhul mõtled, et kuidas nad ometi oma lapsed suutsid suureks kasvatada. Üks asi, mida proovida, on saata vahel mees lapsega oma ema juurde (eeldusel, et see mittehuvituv vanaema on isaema – paistab, et enamasti on, kuigi tean ka mõnda sellist emaema). Vahel vanaema on eemale hoidev selle tõttu, et kardab minia silmis midagi valesti teha, kuid poja ja lapselapse seltsis suudab veidi vabamalt võtta.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mina tunnen küll muret. mul kodus kasvamas väike tütar. kui varem tundus, et minu ema eluunistus on saada vanaemaks ja rääkis kogu aeg, kuidas ta siis hakkab nautima vanaemarõõme, siis tegelikkus osutus vastupidiseks. külla ta lapsele ei tulnud (“väga suur ettevõtmine” on kahe linna vahet sõita), aga ise nõudis, et ma iga kuu lapselast tema juurde viiks. Nännutas siis kogu nädalavahetuse peale 3x 10 minutit. Kui laps kasvas ja ma ta ühel suvel nädalaks enda ema juurde viisin, ei viitsinud viimane lapsele suurt tähelepanu pöörata ja lapsel oli juba kolmandal päeval igav – no millisel lapsel poleks, kui mitte ühtegi korda temaga päeva jooksul ei mängita, mänguväljakule ei viida jms.

… ja nüüd on laps suurem ja minu ema ei suuda mõista, miks ometi eelistab lapselaps teisi vanavanemaid temale. Üllatus-üllatus,eksole.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on 4 last. Minu ema on kahjuks surnud. Aga ämm ja äi on väga kaasatud vanavanemad, mis siis, et ise alles noored ja tööinimesed (52a ja 54a). Hoiavad lapsi, käivad nendega kinos, teatris ja šhoppamas, toimetavad aias ja käivad kontserditel ning laatadel. Minu isa elab 200km kaugusel aga on samuti väga kaasatud ja käib kuus paar korda ikka lastelastel külas, suviti võtab neid enda juurde, et aega koos veeta ja mäleatusi luua. Minu ja abikaasa enda vanavanemad on samuti lastega lähedases ja alati olemas.

Meie peres on alati vanaemad-vanaisad oma lastelastega lähedased olnud ja vanemate koormat kergendanud. Soovin ise sama traditsiooni jätkata ja ei näe ühtegi põhjust miks seda mitte teha. 🙂

Vanaemad-vanaisad ütlevad ise ka, et vanavanem olla on hulga mõnusam ja ägedam kui lapsevanem.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind küll ei köida kuidagi see grupp võõraid vanureid, kes bussis või turul mu last hakkavad näppima ja nännutama. See on tülgastav komme. Hispaanias elamise ajal osad ronisid lausa peadpidi lapsevankrisse, et lapse näole tatti pritsides komplimente pudistada. Osadel endal veel sigarett näppude vahel ja siis kipuvad ja mõnikord veel sama käega last põsest näpistama. Õnneks ma oskasin juba sinna kolides keelt piisavalt, et paluda igal sellisel tädil lapsest 5 sammu eemale astuda. Niisama möödaminnes lahke pilk või naeratus või lehvitus on muidugi meeldiv.

Oma vanaema lapsi hoidma ei pea, ta on omad lapsed juba kasvatanud. Küll oleks aga tore, kui lapselaps talle meeldiks ja ta võtaks aega lapsega mõned sõnad vahetada.

Mind ka ei huvita need võõrad mutid, kes väikestele lastele pluti pluti teevad. Kohutavalt feik ja nõme käitumine.

+1
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema hoidis mu esimest last väga palju. Vanaema oli kohati tähtsamgi kui mina. Kuid kahte järgmist hoiab võibolla paar korda aastas ja siis ka rohkem nii, et vaatab telekat ja lapsed tuiavad niisama. Lähedasi suhteid neil pole üldse. Ka vanema lapsega enam pole. Venna lapsi hoiab rohkem kuna need elavad lähemal. Mu noorim laps on väga avatud suhtleja ja lobiseb kõigiga aga minu emast hoiab eemale ja ta nagu ei tajugi, et see ta vanaema on. Minu ema muidugi midagi aru ei saa, arvab, et on parim vanaema.

Mehe vanemad jälle on väga lähedased mu lastega. Hoiavad nagu suudavad, suhteliselt vanad juba. Aga tegelevad ja mängivad alati kui koos on.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju teie enda vanemad teie lastega suhtlevad?

Meie välismaal elav vanaema suhtleb lastega rohkem kui teises linnas elav vanaema, kes külas käies eelistab vaadata telekat selle asemel, et lastega natukenegi rääkida. Sellest, et paluda tal lapsi hoida võib ainult und näha. Mõnikord võõrad vanemad prouad satuvad lastega rääkima üritustel, ühistranspordis jne nagu tegu oleks nende enda lapselastega ja soovin, et nende enda vanaema ka rohkem nende prouade moodi oleks.

Jälle lugedes teemat, siis ei imesta kui üks ämm ei lase minial end ümber sõrme keerata. See mida sa tahad on ju kontroll eks? Kujuta nüüd ise ette kui sinu minia tahab sind tööle rakendada ja kui sa ei taha, sulle isegi ei meeldi see minia, siis tuleb perekooli niutsuma kui paha sa ikka oled. Üldse ei hooli minu tittedest…

+7
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ämm ei suhtle lapsega üldse. Sünnipäeval tuleb külla, istub kohvilaua taga. Laps ei pelga teisi  inimesi aga oma vanaema kardab, pole nõus temaga koos tuppa jääma ega sülle istuma.

Minu ema külas käies mängib, näitab raamatuid, on kolme aasta jooksul last hoidnud 4x1h. Proovib ikka korra kuus lapselast näha.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldse ei hooli minu tittedest…

Need on ju tema poja lapsed, mitte mingi võõra naise tited, nagu sina ennast väljendad.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldse ei hooli minu tittedest…

Need on ju tema poja lapsed, mitte mingi võõra naise tited, nagu sina ennast väljendad.

Kas sulle meeldivad eranditult kõik sinu sugulased?

+2
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sulle meeldivad eranditult kõik sinu sugulased?

Ei puutu asjasse, kas minia mulle meeldib või mitte, aga loomulikult suhtuksin oma lapselastesse hästi.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad elavad samas linnas ja on sünnist saadik väga kaasatud olnud ja igatepidi aidanud, hoidnud, tegelenud. Lapsed 4 ja 6 ja ikka iga nädal keegi korra seal ööbib. Viivad lapsi reisima ja käivad ja teevad igasuguseid asju koos. Ämm elab teises linnas aga võimalusel hoiab nii tema kui ka laste tädi ja siis tegelevad palju. Äi on lastega ehk kõige vähem olnud aga kärgpere ja lihtsalt vähem suhtlemist, kõik on toredad inimesed ja saame hästi läbi ja kohtume ikka mitu x aastas.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed 2a ja 4a. Samas linnas elavaid vanavanemaid (mehe vanemad) näevad 1-2x kuus mõned tunnid. Ja siis ka lapsed põhiliselt tegelevad oma asjadega ja vanavanemad räägivad mehega juttu. Koos mängimist on minimaalselt, mänguväljakul käimist või hoida jätmist ei ole. Vanavanemad kodused pensionärid. Ühesõnaga suhted on külmad ja väljend “tüütud putukad” sobib hästi.

Minu ema elab teises linnas ja lapsi näeb 1x kuus mitu päeva korraga. Mõned korrad aastas tuleb ka meile mitmeks päevaks. Lastega tegelmise asemel eelistab  rohkem seda, et multikas mängima telekast. Samas natuke ikkagi mängib, loeb raamatuid, käivad koos poes jne. Seega väheke parem variant kui teised vanavanemad.

Aga üldiselt on mul kahju, et ei ole mingeid erilisi suhteid ja mu lapsed jäävad vanavanemate rõõmust ilma, kuigi füüsiliselt on nad ju olemas. Oi ma mäletan kui tore oli mul enda vanaemaga. Ta oli vana ja lõpuks oli tal juba raske liikuda, aga ikka me olime palju koos, vaatasime raamatud ja niisama aknast välja ja rääkisime.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju hoiavad lapsi n.ö. lahutatud vanaisad, kes on uuesti abielus?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu teises linnas elavad vanemad hoidsid vanemat last väga palju. Tihti viisin lapse ta enda ja vanavanemate soovil nädalavahetuseks nende juurde. Kuna ema on õoetaja, siis samuti koolivaheajad on laps seal olnud. Suvel oline kõik koos suvilas ja mina käisin sealt linna tööle. Noorem laps on 3 ja pole üksinda nende juures olnud. Lihtsalt sel põhjusel, et vanemad on oluliselt vanemaks jäänud ja väiksem on väga aktiivne. Ei tea taha vanematele lisakoormust panna. Suved oleme endiselt palju suvilas koos ja vanavanemad tegelevad ja mängivad väiksemaga. Facetime kõnesid teeme iga päev. Mõlemad lapsed on minu vanematega väga lähedased.
Samas linnas elav mehe ema näeb lapsi 1-2 korda aastas. Mitte kunagi ei helista ja tunne huvi. Isegi laste sünnipäevale ei tule.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtlen nii, et võin suhelda ja ka hoida teinekord. Näiteks korra nädalas. Aga ma ei jaksa terve koosoldud aja mängida. Ja mulle meeldis endale lapsena üksi mängida. Õhtul voodis mõtlesin teise päeva plaanid välja, et mida ka kõike teen. Enne kooli ja algklassides. Kuidas saakski nii olla, et terve päeva ühtegi kodust asja, tööd ei tee? Perele tuleb ikka süüa teha, kasvõi laps ise ju sööb. Näiteks kui kolm päeva j’rjest on lapselaps meil, siis tahes tahtmata peab ta kas minuga kaasas käima või ise toas mängima, kui mina midagi toimetan. Kui õues oleme, siis pool tundi võin liivakasti äärel istuda, aga ka mingit tööd tuleks teha. Kui mul on tööpäev ja lapselaps tuleb, siis mul tuleb päevas ka arvuti taga olla, kindlad asjad ära teha. Kui lapselaps vaatab telekast oma saateid päeval, siis arvan, et vanaema ja vanaisa võivad õhtul oma saateid ka midagi tunnikesegi vaadata, kui laps on veel neil.
No seda, et kui kaheks tunniks külla tullakse, siis olen ma nõus lapselastega vaid olema, süles, rääkima, mängima ja koos aina. Aga kui ollakse tihemini ja pikemalt, siis pole võimalik enam vaid nii olla, siis ollakse keset argipäeva ja selle toimetusi. Ka need lapsed, kes kodus vaid ainult oma tahtmist saavad ja ainutähelepanu.
Olin ise enne kooli oma vanaema juures(ei, mitte terve suve, sest me elasime isa ka maal, vanaemas paar  kilti eemal), olin näiteks 6 aastasena ja hoopis abiks vanaemale ja käisime koos sõstraid korjamas. Mina väikse nõuga. Või mina sain õhtul oma multikad ära vaadata, aga vanaema vaatasi uudiseid või filmi.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen TA. Ma ei eeldagi, vanaema võiks või peaks lapsi hoidma. See oli lihtsalt väike kommentaar, sest tean teisi vanaemasid, kes rõõmuga lapselapsi hoiavad omaenda algatusel. Suhtumine lastesse on lihtsalt väga erinev.

Inimesed lihtsalt on erinevad. Kõik ei ole suured nunnutajad, isegi oma laste suhtes mitte. Mõnel tekib tugevam side suuremate lastega, kes juba inimese moodi. Keda ei pea niivõrd “hoidma”, vaid saab ka päriselt suhelda ja asju arutada.

Sellest, et paluda tal lapsi hoida võib ainult und näha.

Kuidas sinu arvates vanaemad atuvad lapsi hoidma. Loomulikult tuleb neid selleks paluda, kui vajadus on. Küsida, kas oleks võimalik ja nõus. See teie vanaema siis pole nõus või sa pole trotsist lihtsalt küsinud?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanaema hoidis ming kogu aeg 🙂 Päris imikuna vist mitte, aga juba eelkooliealisena olin sageli nädalavahetuseks vanaema juures ja koollivaheaegade ka alati ikka 3 nädalat. Ta oli suurepärane kokk ja väga sõbralik ja lahke. Hea inimene.

Mingit sidet meil temaga ei tekkinud, austasin teda kui vanemat inimest ikka, aga meil polnud mingit sädet. Mul polnud temaga midagi rääkida, eelistasin veeta aja tena naabrinaise ja tema lastega, jõe ääres või lehma juures karjamaal üksi. Rääkisin naabri, laste, partide ja lehmaga 🙂 Huvitav oli.

Ma unustasin isegi ta matustele minna, kuigi mul tema vastu midagi ei ole ega olnud ka siis. Lihtsalt kõik inimesed ei klapi, kui ka on kenad ja toredad inimesed. Aga tema naabril käisin Tallinast 20 km kaugusele kuni ta surmani 2x aastas külas ja helistasime mitu korda kuus. See, et vanaema hoidis, ei tähenda veel valemit, et hoidmine toob raudselt kaasa kuuma kiindumuse teerveks eluks.

0
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ükskõiksete vanaemade tavaline argument on, et nemad juba olevat oma lapsed üles kasvatanud.

Tegelikult aga kasvatasid suure osa nende lastest üles hoopiski nende laste omad vanaemad ehk praeguste vanaemade emad. Aeg oli selline. Minu lapsepõlves nägi seadus ette ema tööle naasmist, kui laps oli saanud üheaastaseks. Tegelikkuses aga läksid paljud tolleaegsed emad tööle juba paarikuise kõrvalt. Mõtteviis oli selline, et titega kodus “istuv” ema polnud väärtustatud ja teiseks said vanaemad jääda noorelt pensionile ning olid nõus lapsi hoidma. Minu abikaasa ema kihutas tööle tagasi kahekuise beebi kõrvalt, jättes imiku eest hoolitsemise täispikkadeks päevadeks oma ema õlule. Seadus seda ei eeldanud, lihtsalt tema ise tahtis nii. Kasvataski vanaema üles mu abikaasa, kusjuures väga toreda ja tubli inimese!

Aga kui meil lapsed tulid ja millalgi küsisime, kas vanaema saaks last hoida, nii paar tundi aastas (kui meil tõesti oli hädajuhus), siis tuli kohe ära, et tema on oma ainsa lapse juba üles kasvatanud, ja milleks meile üldse mingisugune laps.

Huvitaval kombel näitab elukogemus, et parimad vanaemad saavad pigem neist, kes on omal ajal enda lapsi tõepoolest ise kasvatanud ja nendega igapäevaselt tegelenud. Neil on kogemus, harjumus juba sees, oskavad lastega toime tulla, olukordi lahendada, mõistavad laste mõtlemist ja oskavad end nende tasandile asetada.

Seevastu vanaemad, kes omal ajal jätsid enda laste kasvatamise vanaema õlule, pole ka nüüd kuigi innukad lapselastega tegelema.

+12
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema hoidis mu esimest last väga palju. Vanaema oli kohati tähtsamgi kui mina. Kuid kahte järgmist hoiab võibolla paar korda aastas ja siis ka rohkem nii, et vaatab telekat ja lapsed tuiavad niisama. Lähedasi suhteid neil pole üldse. Ka vanema lapsega enam pole. Venna lapsi hoiab rohkem kuna need elavad lähemal. Mu noorim laps on väga avatud suhtleja ja lobiseb kõigiga aga minu emast hoiab eemale ja ta nagu ei tajugi, et see ta vanaema on. Minu ema muidugi midagi aru ei saa, arvab, et on parim vanaema.

Mehe vanemad jälle on väga lähedased mu lastega. Hoiavad nagu suudavad, suhteliselt vanad juba. Aga tegelevad ja mängivad alati kui koos on.

Meil on umbes midagi sarnast. Vanemat last hoidis, või noh, laps oli seal, ega temaga tegeletud eriti. Nooremat pole pidanud viima, aga kui seal ka käib, vahitakse ainult telekat ja söödetakse kurguni suhkrut täis, sest “ajul on vaja suurt kogust rafineeritud suhkrut” vms. Ka vanemal ei ole enam vanavanematega sooje suhteid, sest nad pole tegelikult koos midagi teinud, ta on nende juures lihtsalt olnud ja telekat vahtinud. Samas ma ei imesta, mu vanemad ei tegelenud ka meiega. Jah, meil on suhted, ma hoolin neist, aga eriliselt soojad need suhted ei ole. Kurb. Ma ainult loodan, et olen oma lastele parem vanem ja kunagi lastelastele hea vanaema.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult aga kasvatasid suure osa nende lastest üles hoopiski nende laste omad vanaemad ehk praeguste vanaemade emad. Aeg oli selline. Minu lapsepõlves nägi seadus ette ema tööle naasmist, kui laps oli saanud üheaastaseks. Tegelikkuses aga läksid paljud tolleaegsed emad tööle juba paarikuise kõrvalt. Mõtteviis oli selline, et titega kodus “istuv” ema polnud väärtustatud ja teiseks said vanaemad jääda noorelt pensionile ning olid nõus lapsi hoidma. Minu abikaasa ema kihutas tööle tagasi kahekuise beebi kõrvalt, jättes imiku eest hoolitsemise täispikkadeks päevadeks oma ema õlule. Seadus seda ei eeldanud, lihtsalt tema ise tahtis nii. Kasvataski vanaema üles mu abikaasa, kusjuures väga toreda ja tubli inimese!

Terve lõik on kohutav liialdus. Sinu ämm läks, siis kohe “paljud” läksid imiku kõrvalt tööle?
1-aasta vanuses pidi minema küll, aga sõimekohtade kättesaadavus oli ikka palju parem. Mina ühte vanaema ei tundnudki (kahjuks suri enne minu sündi), teine elas 100km kaugusel, kus suvel sai tõesti see 2-3 nädalat ära käidud. Aga “vanaemad kasvatasid” – no mis jutt?!

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul oli üksikemana hädavajadus selle järele, et ema last hoiaks, et ma saaksin üleüldse veidigi lapsevaba aega. käisin mõnikord päevasel seansil kinos, poodi ei vedanud last kaasa, sain kodus koristada, samal ajal kui vanaema last hoidis jne. Ma reaalselt harjutasin oma ema vanaemaks! 😀 Beebieas ta käis peaaegu iga päev tund päevas meil, kui laps suuremaks kasvas, siis sai juba ka pikemaks (mõneks tunniks) vanaema juurde saata, kuidas parasjagu mugavam oli. Ema alguses võõristas imikut, polnud ju nii ammu ühegagi kokku puutunud, tuli õpetada, kuidas mähet vahetada.

AGA mingeid süümepiinu ma sellepärast ei tunne, sest ma ei saa küll öelda, et mu enda ema vanavanemaid ei oleks kasutanud ja et tema üksi omad lapsed üles kasvatas. Ma poole kohaga elasin ühe oma linnavanaema juures. Pealegi oli mu ema “noor pensionär”, ei olnud nii, et peab veel ise tööl käima ja siis õhtul väsinud ja siis vahi veel lapselast. Rahulikult lõuna ajal käis meil tunnikese, hea vaheldus.

Nüüdseks on laps koolis, päris igapäevast suhtlust ei ole, aga paar korda nädalas kindlasti. Alles eile käisid koos batuudikeskuses ja kohvikus. Saavad omavahel hästi läbi ja ikka näha on, et vanaemal on lapselapsest hea meel. Teisi lapselapsi tal ei ole, eks siis seda ühte hoiab ja nunnutab.

Ma ei pea muidugi õigeks seda, et kedagi vastumeelselt sundida oma lastelastega suhtlema, aga see ka ei ole ok mõtteviis, et vanavanemalt seda nagu üldse ootamagi ei peaks. Kui vanavanem soovib, et lapselaps suuremana ka tal külas käiks ja teda aitaks, eks siis seda suhet tuleb juba maast madalast arendada, muidu on mingi võõras vanainimene, kellega laps ei oskagi midagi rääkida ega taha temaga koos olla.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult aga kasvatasid suure osa nende lastest üles hoopiski nende laste omad vanaemad ehk praeguste vanaemade emad. Aeg oli selline. Minu lapsepõlves nägi seadus ette ema tööle naasmist, kui laps oli saanud üheaastaseks. Tegelikkuses aga läksid paljud tolleaegsed emad tööle juba paarikuise kõrvalt. Mõtteviis oli selline, et titega kodus “istuv” ema polnud väärtustatud ja teiseks said vanaemad jääda noorelt pensionile ning olid nõus lapsi hoidma. Minu abikaasa ema kihutas tööle tagasi kahekuise beebi kõrvalt, jättes imiku eest hoolitsemise täispikkadeks päevadeks oma ema õlule. Seadus seda ei eeldanud, lihtsalt tema ise tahtis nii. Kasvataski vanaema üles mu abikaasa, kusjuures väga toreda ja tubli inimese!

Terve lõik on kohutav liialdus. Sinu ämm läks, siis kohe “paljud” läksid imiku kõrvalt tööle?

1-aasta vanuses pidi minema küll, aga sõimekohtade kättesaadavus oli ikka palju parem. Mina ühte vanaema ei tundnudki (kahjuks suri enne minu sündi), teine elas 100km kaugusel, kus suvel sai tõesti see 2-3 nädalat ära käidud. Aga “vanaemad kasvatasid” – no mis jutt?!

On-on tavaline ja tõesti PALJUD ei kasvatanud oma lapsi ise NL ajal.

Mina kolisin vanaema poole 6kuusena, ema elas ühes linnas ja käis tööl, vanaema minuga teises linnas.
Mu mehe ema elas koos ämmaga, kes tema lapsi hoidis sünnist saati. Mu ämm ei tea isegi elementaarseid lastehaigusi ega laste une kohta, tal on reaalselt 0-kogemust väikeste lastega.

Mu onu lapsi kasvatas mu vanatädi, onunaine läks tööle 3kuuse lapse kõrvalt.
Ainsana meie laiemas peres kasvatas oma lapsi ise mehe tädi. Ja seda on tunda, tema üksi vanemast põlvkonnast oskab lastega ümber käia ja kaasa rääkida beebi unest, söömisest, arengust.
Meil pole selle pärast isegi teoreetilist võimalust lapsi vanavanematega jätta enne kui nad piisavalt suured on endaga hakkama saamiseks.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema sai hiljuti 55 ja isa on 57. Elame küll samas linnas, aga ei näe küll, et lapselapsed eriti huvi pakuks. Eelistavad lastega koos olemisele nädalavahetusel spaasse või reisile või restorani minna. Viimasel ajal tundub, et ka külla väga ei oodata. Lapsed ju mäkerdavad ja pärast on pall mõne roosi pihta aias visatud või on värskelt remonditud vannituppa hambapastaplekk tulnud või pliiats kiviplaadile vastu läinud. Kui meil külas käivad, siis heal juhul küsitakse, kuidas lasteaias/koolis läheb ja tehakse tuti-pluti.

Meie õnneks elavad ka mehe vanemad lähedal. Lapsehoidjatena ei ole tahtnud neid kunagi vägisi rakendada, aga külas käime väga tihti. Kui lapsed olid väikesed, siis ikka ämm astus lihtsalt läbi peale tööd, haaras poolvägisi lapse ja kuni tema magava lapsega jalutas, sain mina rahus paar tundi magada või niisama toimetada. Nüüd, kus lapsed on suuremad ( 5 ja 7), oodatakse neid veel sagedamini külla. Kui vähegi neil vaba aega on, siis tahetakse koos midagi teha. Äi-ämm käivad ka tihti nt laatadel ja mööda Eestit rändamas, telkimas jms ja enamasti uurivad ikka ise, kas lapsed ka kaasa lubatakse 😀  Oleme neile väga tänulikud.

Eks minu vanemad hakkavad ka juba nägema, kelle poole lapsed hoiavad.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga “vanaemad kasvatasid” – no mis jutt?!

Paljude kohta on see tõsi küll. Minu ema läks tööle, kui olin neljakuune, vanaema hoidis palju. Kõik suved olin 3 kuud järjest vanaema juures, sest ema tahtis puhata. Oli küll üks põlvkond naisi, kes kodus ei soovinud midagi teha ja laps oli tüütu kohustus. Imelikul kombel on mu ämm täpselt samasugune. Laps anti aastasena nädalasõime, siiani räägib, kui raske oli sinna kohta saada, aga tema meditsiinitöötajana sai. Meditsiinitöötajana oli ta tegelikult päevas 6 tundi tööl ja seda ülepäeva, sest oli poole kohaga tööl. Oma laste eest ta küll ei hoolitsenud, seda tegid tema eest kas riik või vanaema. Mu enda ema on surnud, aga ämm pole meie lapsi kordagi elus hoidnud.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga “vanaemad kasvatasid” – no mis jutt?!

Minu kassis ei olnud kedagi, keda vanavanemad oleksid suurema osa ajast kasvatanud. Nad käisid ju tööl! Tollal saadi lapsi ju noortena, mitte keskeas, nagu praegu. Aegajalt hoidnud, seda olid vanavanemad küll. Sünniaasta 1959.

+3
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 70 )


Esileht Pereelu ja suhted Vanavanemate suhtlus lapselastega