Esileht › Pereelu ja suhted › Vanavanemate suhtlus lapselastega
Minu kassis ei olnud kedagi, keda vanavanemad oleksid suurema osa ajast kasvatanud. Nad käisid ju tööl! Tollal saadi lapsi ju noortena, mitte keskeas, nagu praegu. Aegajalt hoidnud, seda olid vanavanemad küll. Sünniaasta 1959.
Mina olen seitsmekümnendatel sündinud ja sellest perioodist on jutt, et vanaemad hoidsid palju. Siis said vanaemad viiekümneselt pensionile, mitte ei töötatud seitsmekümneni nagu nüüd.
Siis said vanaemad viiekümneselt pensionile,
Soh? Minu kõik lapsed on 70-tel sündinud (72, 73, 2×75 ja 77)ja mitte keegi ei lasknud mind 50 aastaselt pensionile 🙂
Siis said vanaemad viiekümneselt pensionile,
Soh? Minu kõik lapsed on 70-tel sündinud (72, 73, 2×75 ja 77)ja mitte keegi ei lasknud mind 50 aastaselt pensionile ????
Vabandused, parandada ei saa. Soovisin kirjutada mitte mind vaid minu ema. Minu ema ei lasknud keegi 50 aastaselt pensionile, kui mina sain 70. aastatel lapsed.
Vabandused, parandada ei saa. Soovisin kirjutada mitte mind vaid minu ema. Minu ema ei lasknud keegi 50 aastaselt pensionile, kui mina sain 70. aastatel lapsed.
Õige, vist oli siiski 55 aastaselt pensionile. Aga igatahes tunduvalt varem kui tänapäeval.
Vabandused, parandada ei saa. Soovisin kirjutada mitte mind vaid minu ema. Minu ema ei lasknud keegi 50 aastaselt pensionile, kui mina sain 70. aastatel lapsed.
Õige, vist oli siiski 55 aastaselt pensionile. Aga igatahes tunduvalt varem kui tänapäeval.
Üldiselt oli sünnitaja 70. aastatel umbes 22-24 aasta vanune ja tema ema 43-45 aasta vanune. Pensini oli aega minna veel kümme aastat. Või te räägitegi siin 11-aastaste laste hoidmisest?
Üldiselt oli sünnitaja 70. aastatel umbes 22-24 aasta vanune ja tema ema 43-45 aasta vanune. Pensini oli aega minna veel kümme aastat. Või te räägitegi siin 11-aastaste laste hoidmisest?
Esimese lapse sünnitaja seitsmekümnendatel võis ju olla noor, aga said nii nemad kui nende enda emad ka vanemast peast lapsi. Minu vanaema sai ema, kui ta oli 40+, see oli ta neljas laps, ema sai minu, kui ta oli 25, seega oli mu vanaema juba piisavalt vana, et lapselastega tegeleda.
Üldiselt oli sünnitaja 70. aastatel umbes 22-24 aasta vanune ja tema ema 43-45 aasta vanune. Pensini oli aega minna veel kümme aastat. Või te räägitegi siin 11-aastaste laste hoidmisest?
Esimese lapse sünnitaja seitsmekümnendatel võis ju olla noor, aga said nii nemad kui nende enda emad ka vanemast peast lapsi. Minu vanaema sai ema, kui ta oli 40+, see oli ta neljas laps, ema sai minu, kui ta oli 25, seega oli mu vanaema juba piisavalt vana, et lapselastega tegeleda.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
See polegi ju antud juhul tähtis. Oluline on vanaemade vanus ja nemad sünnitasid üpriski vanalt. Oma klassist mäletan, et mingeid 40 aastaseid vanaemasid küll kellelgi ei olnud.
Kui mina sündisin, oli mu vanaema 63. Kui minu esimene laps sündis, oli minu ema 55 ja mehe ema 65.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
See polegi ju antud juhul tähtis. Oluline on vanaemade vanus ja nemad sünnitasid üpriski vanalt. Oma klassist mäletan, et mingeid 40 aastaseid vanaemasid küll kellelgi ei olnud.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
See polegi ju antud juhul tähtis. Oluline on vanaemade vanus ja nemad sünnitasid üpriski vanalt. Oma klassist mäletan, et mingeid 40 aastaseid vanaemasid küll kellelgi ei olnud.
Me ei näinudki neid vanaemasid ega ei olnud neist klassikaasastega eriti kunagi juttu, nad olid ju tööl. Neil polnud mahti lapsi kooli viia ega tuua. Keskkooli klassides juba sai ka mõnikord kellegi vanaema näha.
Mul endal oli ka üks vanaema päris eakas, jäi pensionile siis juba, kui ma olin 9.
On-on tavaline ja tõesti PALJUD ei kasvatanud oma lapsi ise NL ajal.
Mina kolisin vanaema poole 6kuusena…
Mu mehe ema elas koos ämmaga, kes tema lapsi hoidis sünnist saati…
Mu onu lapsi kasvatas mu vanatädi…
Ainsana meie laiemas peres kasvatas oma lapsi ise mehe tädi.
Kõik siiski ühe perekonna näited ja ilmselt pigem vanema põlvkonna omad kui teemaalgataja enda noorusaeg. Teemaalgataja oli laps ilmselt 80.-tel või lausa varajasel taasiseseisvumisajal, sina räägid 1950.-60.-test.
On-on tavaline ja tõesti PALJUD ei kasvatanud oma lapsi ise NL ajal.
Mina kolisin vanaema poole 6kuusena…
Mu mehe ema elas koos ämmaga, kes tema lapsi hoidis sünnist saati…
Mu onu lapsi kasvatas mu vanatädi…
Ainsana meie laiemas peres kasvatas oma lapsi ise mehe tädi.
Kõik siiski ühe perekonna näited ja ilmselt pigem vanema põlvkonna omad kui teemaalgataja enda noorusaeg. Teemaalgataja oli laps ilmselt 80.-tel või lausa varajasel taasiseseisvumisajal, sina räägid 1950.-60.-test.
Sündisin 1984
Sündisin 1984
Okei… Siis ma väidan kindlalt, et emade käitumine sinu pere ja sugulaste tingis üldlevinud küll polnud.
Minu ema suhtleb ise lastega hea meelega aga ta ei oska ja lapsed temaga suhelda ei soovi. On saamatu inimene ja endal lastega kogemus puudub, pole parata.
Ämm jälle saab meie lastega hästi läbi aga ei viitsi. Tal on selline iseloom, mis meeldib kõigile, meie lapsed olid tema neljas ja kuues lapselaps. Saan aru, et tema suhtlusvajadus on kaetud ja lapselapsi on jalaga segada.
Sünnipäeval käivad mõlemad vanaemad, aga sellist muinasjutuvanaema kelle pool suvel nädalat veeta või kellega koos loomaaias käia pole kummastki.
Sündisin 1984
Okei… Siis ma väidan kindlalt, et emade käitumine sinu pere ja sugulaste tingis üldlevinud küll polnud.
Olen juba neljas sarnase looga, palun ära vähenda minusuguste kogemust ega osatähtsust.
Laulva revolutsiooni ajal lapsed saanud ema läks tööle esimesel võimalusel vastsündinute kõrvalt ja lükkas lapsed enda emale. Väikesed lapsed on nii rasked, arusaadav et tööl oli, eriti nõuka ajal, lihtsam käia kui mähkmeid keeta kodus.
Laulva revolutsiooni ajal lapsed saanud ema läks tööle esimesel võimalusel vastsündinute kõrvalt ja lükkas lapsed enda emale. Väikesed lapsed on nii rasked, arusaadav et tööl oli, eriti nõuka ajal, lihtsam käia kui mähkmeid keeta kodus.
Nõukaajal oli tööl lihtsam käia?! Mul hakkab kõht ka valutama nii lolli jutu lugemisest! Tuletan siis, meelde, et esiteks oli nõukaajal väga palju füüsilisi töid. Ja isegi kontoris või poes töötades arvuteid ei olnud, oma pea oli arvuti asemel. Mobiile ei olnud, et kohe ja kähku teise osakonna inimestega infot vahetada. Ei olnud mingeid euronõuded, milline peab olema kontoris tool või valgustus või mitu kraadi sooja. Mingeid konditsioneere kuskil ei olnud. Ohutusnõudeid polnud, ise pidid vaatama, et kuskile alla või vahele ei jää. Autod olid väga vähestel, tööl käidi bussiga või jalgsi. Tänapäeva s.tahädad oleks kahe nädala pärast haiguslehel, kui nad nõukaaja tingimustesse tööle panna.
oli nõukaajal väga palju füüsilisi töid.
Nõukaaeg iseenesest ei tekitanud füüsilisi töid küll juurde, kõik need füüsilised tööd on ka tänapäeval alles. Näiteks kokkasid on praegu kindlasti rohkemgi kui nõukaajal, sest erinevaid toidukohti on palju rohkem. Töö restorani või kohviku köögis on raske füüsiline töö ka tänapäeval. Põllumeeste töö on füüsiline ka tänapäeval. Teid ehitatakse ka praegu, tehased ja vabrikud – ikka sarnane füüsiline töö.
Nõukaaja kontorid – no seal nii hirmus ei olnud kui sa kirjeldad, näiteks ei olnud seal mingeid suuri avatud kontoreid, inimesed nägid päevasel ajal ka päevavalgust. Ka kauplused olid väiksemad ja suurte akendega, mis paistsid läbi, mitte ei olnud kinni müüritud nagu tänapäeval, nii et ka poemüüjad nägid oma tööpäeva jooksul päevavalgust. Kauplused olid lahti palju lühemat aega ja lõuna ajal oli tund aega pausi, nädalavahetusel oli üldse suurem osa kohti suletud või kui oligi lahti siis ainult lõunani.
See, et ei olnud mobiiltelefone – see on tegelikult pluss, mitte miinus. Tööd tegid tööajal töökohas ja mitte üks ülemus ei ajanud sind töövälisel ajal mingite telegrammidega hulluks (vrdl e-kirjad, smsid, sotsmeedia teated jms). No raamatupidajate töö oli keerulisem, trükimasinad kolisesid rohkem kui praegu arvutiklaviatuur, aga midagi niisugust, et nõukaajal oli dramaatiliselt hullem näiteks kontoritööd teha, ei olnud. Istusid mõnusalt oma kabinetis, no mõned jagasid seda paari kolleegiga, sünnipäevadel lasti vahuveinil voolata ilma hirmuta, et kohe ruttu peab tööd edasi rabama, kui oli palav, tegid akna lahti (tänapäeval on hea, kui sul kontoris üldse aken on või siis selline aken, mida avada). Tööga seotud stressi oli palju vähem. Argielust tingitud stressi oli küll kindlasti rohkem, aga nõuka ajal töötamine, kui sa tõesti just kuskil laudas või tehases ei olnud, polnud küll kuidagi eriliselt hullem.
Nõukaajaga paralleelselt oli ka mujal maailmas (vabas maailmas) samamoodi – ei olnud mobiile, füüsilised tööd jne. See polnud ainult siin kohalik eripära.
Argielust tingitud stressi oli küll kindlasti rohkem, aga nõuka ajal töötamine, kui sa tõesti just kuskil laudas või tehases ei olnud, polnud küll kuidagi eriliselt hullem.
Ei olnud jah. Minu isa näiteks oli ülemus, tal oli väga ilus kontor. Hommikul tõi sekretär kohvi ja saiakese, siis hakkas lehti lugema. Tegi akna lahti, pani suitsu ette. Siis tuli autojuht, viis teda Volgaga objekte mööda käima. Eks natuke jama oli, et plaane täis saada, aga töötingimused olid tänasest päevast isegi paremad ja palju lõdvemad. Korter anti, mitte ei pidanud eluaeg laenu maksma.
Argielust tingitud stressi oli küll kindlasti rohkem, aga nõuka ajal töötamine, kui sa tõesti just kuskil laudas või tehases ei olnud, polnud küll kuidagi eriliselt hullem.
Ei olnud jah. Minu isa näiteks oli ülemus, tal oli väga ilus kontor. Hommikul tõi sekretär kohvi ja saiakese, siis hakkas lehti lugema. Tegi akna lahti, pani suitsu ette. Siis tuli autojuht, viis teda Volgaga objekte mööda käima. Eks natuke jama oli, et plaane täis saada, aga töötingimused olid tänasest päevast isegi paremad ja palju lõdvemad. Korter anti, mitte ei pidanud eluaeg laenu maksma.
Eks selliseid oli vähe. Tavalised töölised ja töötajad ei elanud nii.
Tööd tegid tööajal töökohas ja mitte üks ülemus ei ajanud sind töövälisel ajal mingite telegrammidega hulluks (vrdl e-kirjad, smsid, sotsmeedia teated jms).
See-eest aeti sind mitu korda aastas sotsialistlikule laupäevakule. Lisaks punalipuparaadid, samuti absoluutselt kohustuslikud, sinu enda vabast ajast. Rahvamalevlasena PIDID käima ühtul tänavatel patrullimas ja sa ei saanud keelduda rahvamalevlaseks saamisest, kui asutuses nii kombeks oli. Lõpmatud koosolekud, pidulikud ja nn töökoosolekud partei viimase kongressi otsustega tutvumiseks, Lenini ja Brežnevi sünnipäevadel, viisaastakute aruandekoosolekud ja kui oid parteilane (mõnes ametis teisiti ei saanud), ka parteikoosolekud. Nendest rõhuv enamus sinu vabast ajast. Aegajalt pidid istuma seltimeheiku kohtu istungitel ja kuulama või aru andma, miks sul või seltsimees Kasekännul oli kuusk toas 23. detsembril või miks seltsimees Mänd pargis viina jõi. Või hoopis kurjaks läks asi, kui seltsimees Jalakas käis J. Kuperjanovi haual või üldse samal ajal viibis samal kalmistul. Kui julgesid kirikusse sisse astuda, keegi kindlasti kaebas ja…kirjutasid jälle seletuskirja.
Ja siis peaaegu kõik see sama ka oma laste koolides. Paraadid. Mitu korda aastas laste agitbrigaadid Majakovski luulest põimitud punalipu taga marssimise ja lipuvalvega (mida emad-isad pidid kohustuslikus korras vaatama), lipule vaat! Ja emad-isad käisid koolis vaibal, miks lapsel polnud kolmapäeval kaelarätti kaelas või miks tal oli sini-must-valge sall.
Sa ei kujuta ette, KUI PALJU pereajast või lihtsalt tööväisest ajast võttis see kõik aega. Kümneid ja kümneid puhkepäevi ja õhtutunde aastas.
Laulva revolutsiooni ajal lapsed saanud ema läks tööle esimesel võimalusel vastsündinute kõrvalt ja lükkas lapsed enda emale. Väikesed lapsed on nii rasked, arusaadav et tööl oli, eriti nõuka ajal, lihtsam käia kui mähkmeid keeta kodus.
Nõukaajal oli tööl lihtsam käia?! Mul hakkab kõht ka valutama nii lolli jutu lugemisest!
Aga kas sa tead ka kuidas oli nõuka ajal imikut hooldada?
Rinnaga toitmine juurutati välja, rpa saadavus oli kohatine, saadaolev rpa tekitas lastel seedeprobleeme. Kõige selle pärast keedeti kaerast ja riisist tummi. Hommikul hakati keetma ja pärastlõunaks sai valmis.
Vannivett pidi tolle aja standardite järgi läbi keetma. Iga päev vanni täis vett gaasipliidi peal. Pärastlõunal kui riisitumm valmis sai, ei võetud pliidil tulidki alt, sest vannivee keetmine hakkas pihta.
Ja nüüd parim osa, marlimähkmed. Need tuli pesta, keeta, triikida. Pesumasinaid ei olnud kõigil, pesti palju käsitsi. Pesu pesemise lõpuks oli vannivesi ära keenud, sai kohe sama soojaga pestud mähkmeid keetma hakata. Kui laps oli vannitatud ja magama pandud, sai mähkmed kuivama panna, enda magamistuppa sest elati ühiskorteris ja rohkem tube polnud perel. Ja siis hakkas eelmise päeva mähkmete triikimine.
Ja selle kõige vahelt pidi jõudma süüa teha, poes talongijärjekorras seista ja võibolla isegi lapsega tegeleda.
Kumb nõuka ajal siis ikkagi lihtsam oli, ilma arvutita tööl käia või päev läbi keeta ja pesta..
Minul polnud last kellelegi teisele jätta ja kui ühe lapsega selle õuduse läbi olin teinud, otsustasin lapsi rohkem mitte saada ja käia seal kohutavas raskes füüsilist tööd nõudvas kooperatiivis puhkamas.
Tööl käia oli tihti siis lihtsam, aga kodumajapidamine oli muidugi raskem, ka imiku eest hoolitsemine. See värk oli loomulikult sajaprotsendiliselt naiste teema, mees laekus koju ja küsis, miks õhtusöök hilineb. Seega meeste elu oli siis lihtsam, naiste oma raskem, Sellepärast need keskealised mehed praegu vahutavad, et ei ole oma positsiooni kaotamisega nõus. Nemad olid kõrgemal positsioonil ainult sellepärast, et till oli küljes ja kodune elu neid karvavõrdki ei puudutanud. Mu äigi just ütles, et imelik, oma lastega ma ei tegelenud üldse, aga nüüd vaatan, et lapselapsed on ju nii toredad. Armukesepidamine oli ka siis täiesti okei tegevus, aga seda muidugi meeste puhul, mitte naiste, armukest pidav naine oli muidugi lits ja ühiskonna põlguse all. Naised kodust ära ei läinud, sest kuhu neil minna oli, lahutus oli pigem erand. Loomulikult on nüüd vanad mehed pahurad, et nüüdseks on asjad muutunud ja seda sitta käitumist enam ei kannatata. Siingi nende nõukaaegsete papide suhtumisest on seda näha, mitu tükki figureerib siin.
Tööl käia oli tihti siis lihtsam, aga kodumajapidamine oli muidugi raskem, ka imiku eest hoolitsemine. See värk oli loomulikult sajaprotsendiliselt naiste teema, mees laekus koju ja küsis, miks õhtusöök hilineb. Seega meeste elu oli siis lihtsam, naiste oma raskem, Sellepärast need keskealised mehed praegu vahutavad, et ei ole oma positsiooni kaotamisega nõus. Nemad olid kõrgemal positsioonil ainult sellepärast, et till oli küljes ja kodune elu neid karvavõrdki ei puudutanud. Mu äigi just ütles, et imelik, oma lastega ma ei tegelenud üldse, aga nüüd vaatan, et lapselapsed on ju nii toredad. Armukesepidamine oli ka siis täiesti okei tegevus, aga seda muidugi meeste puhul, mitte naiste, armukest pidav naine oli muidugi lits ja ühiskonna põlguse all. Naised kodust ära ei läinud, sest kuhu neil minna oli, lahutus oli pigem erand. Loomulikult on nüüd vanad mehed pahurad, et nüüdseks on asjad muutunud ja seda sitta käitumist enam ei kannatata. Siingi nende nõukaaegsete papide suhtumisest on seda näha, mitu tükki figureerib siin.
Ma mõtlesin nii, et tol ajal oli kodust ära minek lihtsam, kuna said töö kaudu ikka väikese korteri. Muidugi mitte suurtesse linnadesse, ikka enamasti väikestesse kohtadesse, alevikud, külad ja majandid. Sai ka sümboolse hinnaga masina, millega kolida tellida majandist. Lihtsalt sellepärast ei mindud väga, et see polnud nii levinud ja kombeks, kui nüüd, kuigi nüüd on oma elamise saamine kordi raskem.
Elasin kooli ajal ühes alevikus, kus oli suur seafarm ja sinna tuli nii noori paare, kes kooselu alustasid ja said siis paneelikasse korteri, kui ka üksikuid lastega naisi, kes siis ilmselt nii tulidki. Ka vene aja lõpul oli päris sage saalimine, ja need, kes siis tulid, said ka erastad, kuigi olid alles vähe seal elanud.
Kui siin enne keegi nimetas, et vanavanemad ei taha, et lapselapsed neil midagi segi ajaksid jne… siis soovitus selleks puhuks oleks see, et vanavanemad ei peaks enne lastelaste tulekut väga koristama. Kuna seda ei peeta oluliseks ja see pole esmatähtis. Ja panna rõhk koristamisele hoopis peale lastelaste käimist.
Muidugi oli erandeid. Minu ema sai minu 32-aastaselt (3. laps) ja teda koheldi kui eakat sünnitajat.
See polegi ju antud juhul tähtis. Oluline on vanaemade vanus ja nemad sünnitasid üpriski vanalt. Oma klassist mäletan, et mingeid 40 aastaseid vanaemasid küll kellelgi ei olnud.
Koolikohustus algab meil 7-aastaselt. Isegi 7-aastastel ilmselgelt ei saaks olla 40-aastast vanaema kui just kõik naisliinis hikjemalt 16-aastaselt emaks ei saa…
Rinnaga toitmine juurutati välja, rpa saadavus oli kohatine, saadaolev rpa tekitas lastel seedeprobleeme. Kõige selle pärast keedeti kaerast ja riisist tummi. Hommikul hakati keetma ja pärastlõunaks sai valmis.
Miks? Kilplased olid või?
Miks? Kilplased olid või?
Paljud läksid tööle, kui laps kolmekuune oli, muidu katkes staaž. Lapse sai sõime anda. Mis asja sa seal siis imetad, kui tööl käid.
Miks? Kilplased olid või?
Paljud läksid tööle, kui laps kolmekuune oli, muidu katkes staaž. Lapse sai sõime anda. Mis asja sa seal siis imetad, kui tööl käid.
Sõimes siis keedeti seda tummi ja pesti neid marlimähkmeid?
Sõimes siis keedeti seda tummi ja pesti neid marlimähkmeid?
Mina ei tea, mis seal sõimes tehti, aga ega imik 24 tundi seal sõimes ei olnud, kuigi olid vist nädalasõimed ka. Kodus keedeti tummi, kui RPA-d ei olnud.
Minu ema oli meie vanemale lapsele väga hea vanaema (hoidnud küll ei ole, kuna käis tööl ja elasime üksteisest kaugel), teise ja kolmanda lapse sündides oli ta juba surnud. Minu isal on oma uus elu, lapselastesse suhtub hästi ja ükskõikselt – kui vahel harva kohtume, siis lastega ikka räägib, aga hoidjat ja sellist “päris vanaisa” temas ei ole.
Mehe ema hoiab mehe õdede lapsi, meie lapsed on “oma pere” ainult siis, kui tema juures midagi teha on vaja.
Tööl käia oli tihti siis lihtsam, aga kodumajapidamine oli muidugi raskem, ka imiku eest hoolitsemine. See värk oli loomulikult sajaprotsendiliselt naiste teema, mees laekus koju ja küsis, miks õhtusöök hilineb. Seega meeste elu oli siis lihtsam, naiste oma raskem, Sellepärast need keskealised mehed praegu vahutavad, et ei ole oma positsiooni kaotamisega nõus. Nemad olid kõrgemal positsioonil ainult sellepärast, et till oli küljes ja kodune elu neid karvavõrdki ei puudutanud.
See vist olenes ikka konkreetsest mehest ja pere harjumustest. Minu isa ja ema käisid peale minu sündi kuni lasteaeda minekuni vaheldumisi tööl – ema töötas päeval, siis hoidis mind isa ja kui ema töölt tuli, läks isa öövahetusse. Pesu pesid ja süüa tegid mõlemad, ei olnud reeglit, et naise õlul oli kogu kodune elu ja mees käis kodus ainult ilus olemas.
See vist olenes ikka konkreetsest mehest ja pere harjumustest. Minu isa ja ema käisid peale minu sündi kuni lasteaeda minekuni vaheldumisi tööl – ema töötas päeval, siis hoidis mind isa ja kui ema töölt tuli, läks isa öövahetusse. Pesu pesid ja süüa tegid mõlemad, ei olnud reeglit, et naise õlul oli kogu kodune elu ja mees käis kodus ainult ilus olemas.
Selliseid mehi oli ikkagi väga vähe.
Esileht › Pereelu ja suhted › Vanavanemate suhtlus lapselastega
