Soovitan soojalt “Õed ja vennad rahujalal” raamatut.
Seal on palju toimivaid nippe, kõik mul katsetatud.
Mul kolm kraaklevat last 🙂
Mis ma sellises olukorras teeksin (samast raamatust nipid):
– Lapsed ei pea sõbrad olema, seda ei tohi sundida. Küll aga peavad õppima üksteist tolereerima. Seda saab juba hästi selgitada.
– Anda omaette olemise ruumi
– Kui on väga suur probleem juba, siis aitab see, kui vanema lapsega alustada tema tunnete peegeldamist (mitte õe juuresolekul, ilma igasuguse hukkamõistuta, rahulikult): Mulle tundub, et sa oled õe peale ikka väga tige või Õde vist ikka ärritab sind väga vms. Edasi vaata, mis ta räägib. Ja lase tal KÕIK torust tulla, ilma igasuguse vahelesegamiseta, lihtsalt vahepeal korda ta lauseid järele.
Ole valmis selleks, mis sealt tuleb. Kuidas õde on ta elu ära rikkunud ja kuidas õde on nii loll ja nõme ja ta vihkab teda ja… Ühesõnaga, lihtsalt lase tal ennast tühjaks rääkida, ära lahenda midagi.
Ime küll, aga tihti sellest lihtsalt piisabki. Las ta tunneb, et ka tema negatiivsed tunded õe vastu on ok. Mul lapsed vahel räägivad kõik ära ja siis lähevad rõõmsalt venna-õe juurde.
Tõsiselt, muretse endale see raamat, mulle oli see samasugusel kriisihetkel elupäästja.
Aitab sul aru ka saada, miks nii käituvad ning kui sa põhjuseid mõistad, siis on empaatiast tulenevalt lihtsam ka rahulik olla ning vanemasse armastavalt suhtuda.
Psühholoogi (v perenõustajat) ei vaja tavaliste laste puhul mitte lapsed, vaid ikka vanemad 🙂
Meil aitas kahe suurema suhteid korda saada lõplikult hetk, kui mõlemad juba koolilapseks said.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.11 18:46; 08.11 18:51;