Teema: Vanema dementsus ja

Sotstöötaja, KOV, perearst. Paraku selline eluke ongi, ei tea me keegi, mis meid 70selt ootab.

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kahjuks väga vara saabus teile see staadium, aga no eks ongi hooldekodu.

Mina ennast sõimata ei lasknud, lahkusin koheselt. Paar kuud hiljem viidi juba kanderaamil hooldekodusse. Paar korda seal käies sain veel sõimata, siis distantseerusin. Ei ole vaja seda taluda. Lahkusid mõlemad paari kuu jooksul hooldekodus. Olid üle 90 mõlemad.

#4250980:

Ja päris kindel on, et sama erksaks ja nupukaks kui noorena, ei jää meist mitte keegi. Ei ole isegi vahet, kas oled eluaeg vaimset või füüsilist tööd teinud, mandumine tuleb ikka, mõnel varem, mõnel hiljem.

Seda kindlasti, aga eks see ole ka natuke geneetiline. Kuidas vananed, seda näitab perekonnaliin üldiselt. Seetõttu rohkem mõistmist.

#4250991:

Hooldekodus ka, kui ma olen ikka pahur, antakse rahustid,

Ainult siis kui arst välja kirjutab. Muidu ei anta, ära mitte loodagi.

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme.  Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab.  Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

#4250986:

Kahjuks väga vara saabus teile see staadium, aga no eks ongi hooldekodu. Mina ennast sõimata ei lasknud, lahkusin koheselt. Paar kuud hiljem viidi juba kanderaamil hooldekodusse. Paar korda seal käies sain veel sõimata, siis distantseerusin. Ei ole vaja seda taluda. Lahkusid mõlemad paari kuu jooksul hooldekodus. Olid üle 90 mõlemad.

Meil vanema ka kaotas mälu, aga kurjaks ta ei muutunud. Ikka ütles igale kojujõudjale rõõmsalt tere ja küsis, kuidas päev läks. Unustas räägitu küll kohe ära ja küsis uuesti (vahel kirjutasime paberile, et saaks 10x küsimise asemel paberilt lugeda). Elu vastu tundis huvi ja uudiseid ja muid telesaateid vaatas – kuigi enamuse sealt unustas vist ära. Kellegi vastu kuri polnud ja (vähemalt osaliselt) ise probleemi tunnistas (“Näe, vana pea, kuidagi ei seisa meeles…”). Kaasaegse elu kõiki asju ära ei õppinud ja mõnede asjade üle jäigi imestama (näit. mobiili kohta ahhetas alati: “Kes oleks võinud arvata, et kunagi on selline telefon, mille võtad taskus kaasa!” ), aga ei halvustanud. Tema hooldusasutusse minema ei pidanud, sai kodus hoolitsetud ja ühel päeval vaikselt suri.

Nii et peale mälu olukorra oleneb kindlasti ka isiksusest,  kas mäluta inimene on heatahtlik ja naeratav või negatiivsem/pretensioonikam, kui kerge võ kui raske vanainimesega on.

Kui midagi ei mäleta ja sõimab veel ka (ei tunne lähedasega koos olemisest nagu mingit rõõmu, ükskõik, kui palju lähedane pingutab), siis on kõige raskem.

Minu vanaema ei muutunud kurjaks, vaid spiooniks. Elu läks ka lõbusamaks, kuulasime tema juttu mingitest autodest, märguannetest ja et külanõukogust tulevad inimesed teda küsitlema. Samas luges lehte ja raamatuid edasi. Muidugi asi süvenes, siis arvas, et väimees on mingi võõras mees ning pidas mind (lapselapselast) oma tütreks (olen emaga väga sarnane.

#4251398:

#4251104:

Kui midagi ei mäleta ja sõimab veel ka (ei tunne lähedasega koos olemisest nagu mingit rõõmu, ükskõik, kui palju lähedane pingutab), siis on kõige raskem.

Lisaks, et lähedasi sõimab, muutuvad võõrad Liis Haavelid sellistele suurteks sõpradeks.

jah, sest need nn liis haavelid teavad, kuidas vanakestega suhelda. omad miskipärast ei taha, ei oska, ei viitsi.

#4251167:

Palun pöördu dementsuse kompententsikeskuse poole. Neil on tugigrupid üle Eesti. Sulle seletatakse väga hästi ära kuidas su vanem ennast tunneb, kuidas ta aju ümbritsevaga hakkama saab. See pole su vanema süü, et ta nii käitub. Ka tema on siin kannataja. Sinul kui lähedasel on seda raske kuulata-vaadata-mõista, selleks ongi tugigrupid(ka veebis). Loomulikult ka perearst kes peaks andma saatekirja neuroloogile, et dementsus diagnoosida. Sealt saab edasi tegutseda.

väga kena, kui nii oleks, aga paraku päriselus tänasel päeval need soovitused ei päde. pole reaalselt tegutsevaid tugigruppe ja eriarstile saamine on omaette teema. üleüldse on tõrksa dementse kuhugi saamine äärmiselt raske, oled proovinud? mina oma ema ei saanud isegi perearstile ja kui ta kiirabiga haiglasse sattus, siis ütles raviarst, et pole tema teema, ehkki haiglasse sattus ta otseselt dementsuse põhjustatud asjaolude tõttu.

#4251453:

eriarstile saamine on omaette teema

huvi pärast viskasin pilgu digilukku – kolme suuremasse linna saaks selleks aastaks neuroloogile aja, visiiditasu oleks 58-88€ (ei pea minema 200€ eest confidosse tingimata.

hk aegu ei saa kahjuks enam vaadata ilma saatekirjata.

Sellest arsti juurde minekust – see ei ole ju raske! Kõigepealt hangite perearsti saatekirja. Kusjuures meil andis perearst selle saatekirja ilma inimest nägemata. Kuna ta on nagunii juba tuttav pereliikmetega ja kui helistasime talle ja teatasime, et kahtlustame oma vanakesel dementsust ja tahaks seda uurida lasta, siis väljastas kohe saatekirja. Sellega saime aja kliinikusse psühholoogi juurde. Tavaline riiklik kodulähedane kliinik oli ja ooteaeg oli vist 1 kuu. Ütlesin vanakesele, et läheme nüüd arsti juurde tema tervist kontrollima, ja viisingi. Sai tõendi et tal on mõõdukas dementsus. See oli möödunud aastal.

Mitte mingit ravi ei pakutud, saime jutust aru nii, et seda polegi olemas. Räägiti toidulisanditest, kui öeldi et ega need lisandid ka suurt ei aita. Aga vähemalt andis tõend teadmise, mis meie eaka lähedasega toimub, samuti maandas võimalikke juriidilisi riske. Ja lisaks selgus, et see tõend aitab saada ka KOVist soodustingimustel teenuseid, nt dementsete päevahoidu vms.

Kui helistasime KOVi, siis seal teatati tõredalt, et neil ei olevat mitte midagi ja ärgu me neid tüüdaku. Ütlesin neile, et aga ma kuulsin juba, et meie linnaosas on dementsete päevahoid? Selle peale ühmas sotsiaaltöötaja, et aaa, jah, see on küll.

Nii et kõige selle tralli läbimise kokkuvõttena võin omast kogemusest öelda, et ega teie dementne kedagi ei huvita ja mingeid imenippe/imeravi siin ei ole. Lihtsalt korraldategi oma elu nüüd mõneks ajaks ümber nii, et eakas lähedane saaks elada võimalikult normaalselt ja teie ise ka. Tegelete vahetute probleemidega – nt jälgite, et eakas ei saaks kätte tikke, ei jätaks küünalt kardina alla põlema vms. Ja kui tunnete, et nüüd enam teie ei jõua, siis vaatate normaalse hooldekodu.

#4251167:

Palun pöördu dementsuse kompententsikeskuse poole. Neil on tugigrupid üle Eesti. Sulle seletatakse väga hästi ära kuidas su vanem ennast tunneb, kuidas ta aju ümbritsevaga hakkama saab. See pole su vanema süü, et ta nii käitub. Ka tema on siin kannataja. Sinul kui lähedasel on seda raske kuulata-vaadata-mõista, selleks ongi tugigrupid(ka veebis). Loomulikult ka perearst kes peaks andma saatekirja neuroloogile, et dementsus diagnoosida. Sealt saab edasi tegutseda.

Tead, kui sul oleks igal õhtul töölt tulles diivanisse ja põrandale kustud ning kõik seinad roojaga koos, siis sa sellist tugigrupi juttu enam ei ajaks. Mu lapsed ei pea sellises keskkonnas elama. Ongi hooldekodu ja jutul lõpp.

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Mis ajast ma seda kõike tegema peaks. Seda lõpmatut kuulamist?

#4252055:

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Kas sellest aru saad, et paljudel pole võimalik oma vanuriga istuda ja seda seosetut juttu kuulata? On alaealised lapsed, oma maja, tööd-tegemised, söögi valmistamine, enese eest hoolitsemine. Et värskena järgmine päev tööle minna.

Ei ole võimalik rohkem kui kord nädalas vanurite juures käia. Hea kui kordki nädalas jõuame.

Tuleb leida see, pärast on sul endal süümekad, et ei teinud seda. Minul küll dementne vanem, aga eakas ja räägib ühte/sama juttu, istungi ja kuulan. Kahetsen, et ema juurde nii tihti minna ei saanud, nüüd käin isa juures. Ka minul maja, isegi 2, alaealine laps (teimeline), aga oma isa jaoks leian aega. Olen õe ja vennaga n.ö. ära jaganud, kes millal käib, mida teeb ja toob. Kahetsen ka seda, et oma vanaema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Ütleks, et need jutud “kõikide seinte roojaga kokkumäärimisest” on siiski väga erandlik ekstreemsus, mida enamik ei tee. Dementsust on väga palju erinevaid liike ja väljundeid. Nt minu dementne sugulane arvas, et praegu on teine maailmasõda, aga puhtust pidas elu lõpuni. Ka teemaalgataja pole midagi sellist üldse maininud, teda häirib hoopis see, et eakas ei suuda asju meeles pidada ja räägib sama juttu.