Teema: Vanema dementsus ja

#4252115:

Siit on väga hästi mõista, et vanakesed lähevad peast sassi. Miks siis ometi ei mõisteta seda, et nii on nad hooldekodus ka sassis. Seda ei taheta aga üldse mõista ja usutakse seda mis juttu ta oma hooldekodu kohta räägib. Teine asi on see, et üksi ei jõua oma vanemat valvata. Hooldekodus on aga personali vähe. Ka seal ei jõuta neid valvata ja nendega suhelda. Head lahendust nagu polegi. Hea lahendus oleks, et töötajaid oleks seal palju rohkem. Et töötajatel oleks hea palk, et nad tahaks seda tööd teha ja oleks valikut, et saaks töötajaid valida.

Mida sa oma postitusega öelda tahadki? Et hooldekodu tasusid tuleks veelgi tõsta või? Juba praegu on hooldekodu koha hinnaks mitu tuhat eurot kuus. Vanakese enda pension on umbes 4 korda väiksem. Kui paljud jõuavad oma eaka vanema hooldekodu eest maksta, kui just tegu pole suurpere lastega ja endalgi on väikesed lapsed kasvatada? Ka kinnisvara müük pole lahendus, sest tavalise korteri müügist saadud raha eest võib hooldekodus elada nt 4 aastat, aga eakas võib elada veel 10 aastakest.

Teiseks. Ega vanakest hooldekodusse pannes ei ootagi, et nüüd seal hakkab keegi spetsialist iga päev vägevalt temaga juttu puhuma. Ei, küsimus on pigem igapäevases hoolduses, et vanakesel oleks vähemalt puhtad linad voodis ja kolm korda päevas toit olemas ja välisuks lukus, et ta omapäi majast välja hulkuma ei läheks ja lumehanges surnuks ei külmuks. Jutustada võivad nad seal omavahel.

#4252131:

#4252130:

Mida sa oma postitusega öelda tahadki? Et hooldekodu tasusid tuleks veelgi tõsta või?

Kes siis rohkem maksta tahaks. Aga kui see oleks rikkam asutus, oleks seal parem. Mitte nii et tuleb oma mähkmeringi järjekorras oodata.

Kui palju sa siis vanakeselt või tema lähedastelt raha ootad, kui paar tuhat eurot kuus on nii vähe, et isegi mähkmeid ei saa õigel ajal vahetada? Kas viis tuhat või kümme tuhat eurot?

Ja siis imestad, miks inimesed küsivad siit alatihti nõu, kuidas oma vanakest kodus ise hooldada.

#4252483:

Vaata, sul on õde ja vend, aga mina olen ainuke laps, kellegagi pole asju “ära jagada”. Ja üks teismeline ongi nohu! Mul on kolm väikest last! Minu asemel käiksid ka igapäevaselt vestlemas? Kui jõuan kell 19-20 jooksuga koju, siis mul tõesti on ainuke mõte lastele õhtusöök valmis teha, kombed puhastada, nendega rääkida ja mängida ja magama. Kustun koos nendega tavaliselt.

Jumal karistab neid inimesi, kel pole suurt peret ja kes muidu ilma toetusgrupita. Elus on hea elada küll nagu muretu linnuke oksal, aga kui nõdraks jääd, siis pole abi kusagilt võtta ja olematu sotsiaaltoetuste taustal nõuavad rosimannuste südamekodud pampersite vahetamise eest mitmekordset pensioni. Sul omal kolm last, küllap sulle endale siis nõtruspäevil kodust kinga ei anta. Muuseas, tänapäeva Eesti riigis on tavaks saanud igasuguseid vikergaare viljatuid kummardada ja lasterikkaid peresid tagurlikeks poetagusteks konservatiivideks sõimata

#4252483:

#4252105:

#4252055:

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Kas sellest aru saad, et paljudel pole võimalik oma vanuriga istuda ja seda seosetut juttu kuulata? On alaealised lapsed, oma maja, tööd-tegemised, söögi valmistamine, enese eest hoolitsemine. Et värskena järgmine päev tööle minna.

Ei ole võimalik rohkem kui kord nädalas vanurite juures käia. Hea kui kordki nädalas jõuame.

Tuleb leida see, pärast on sul endal süümekad, et ei teinud seda. Minul küll dementne vanem, aga eakas ja räägib ühte/sama juttu, istungi ja kuulan. Kahetsen, et ema juurde nii tihti minna ei saanud, nüüd käin isa juures. Ka minul maja, isegi 2, alaealine laps (teimeline), aga oma isa jaoks leian aega. Olen õe ja vennaga n.ö. ära jaganud, kes millal käib, mida teeb ja toob. Kahetsen ka seda, et oma vanaema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Vaata, sul on õde ja vend, aga mina olen ainuke laps, kellegagi pole asju “ära jagada”. Ja üks teismeline ongi nohu! Mul on kolm väikest last! Minu asemel käiksid ka igapäevaselt vestlemas?

Kui jõuan kell 19-20 jooksuga koju, siis mul tõesti on ainuke mõte lastele õhtusöök valmis teha, kombed puhastada, nendega rääkida ja mängida ja magama. Kustun koos nendega tavaliselt.

Keegi ei ole öelnud, et iga päev peab käima. Öeldi, et kui käid, siis ei tasu närvi minna, vaid võttagi teda nagu last.

#4252483:

#4252105:

#4252055:

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Kas sellest aru saad, et paljudel pole võimalik oma vanuriga istuda ja seda seosetut juttu kuulata? On alaealised lapsed, oma maja, tööd-tegemised, söögi valmistamine, enese eest hoolitsemine. Et värskena järgmine päev tööle minna.

Ei ole võimalik rohkem kui kord nädalas vanurite juures käia. Hea kui kordki nädalas jõuame.

Tuleb leida see, pärast on sul endal süümekad, et ei teinud seda. Minul küll ei ole dementne vanem, aga eakas ja räägib ühte/sama juttu, istungi ja kuulan. Kahetsen, et ema juurde nii tihti minna ei saanud, nüüd käin isa juures. Ka minul maja, isegi 2, alaealine laps (teimeline), aga oma isa jaoks leian aega. Olen õe ja vennaga n.ö. ära jaganud, kes millal käib, mida teeb ja toob. Kahetsen ka seda, et oma vanaema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Vaata, sul on õde ja vend, aga mina olen ainuke laps, kellegagi pole asju “ära jagada”. Ja üks teismeline ongi nohu! Mul on kolm väikest last! Minu asemel käiksid ka igapäevaselt vestlemas?

Kui jõuan kell 19-20 jooksuga koju, siis mul tõesti on ainuke mõte lastele õhtusöök valmis teha, kombed puhastada, nendega rääkida ja mängida ja magama. Kustun koos nendega tavaliselt.

Ma lihtsalt ütlen, et surm on pöördumatu ning hiljem võid kahetseda, et ei käinud oma ema või isa juures. Üks õhtu hoiad kätt ja räägid temaga, aga järgmine nädal tuleb telefonikõne…

#4253723:

#4252483:

#4252105:

#4252055:

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Kas sellest aru saad, et paljudel pole võimalik oma vanuriga istuda ja seda seosetut juttu kuulata? On alaealised lapsed, oma maja, tööd-tegemised, söögi valmistamine, enese eest hoolitsemine. Et värskena järgmine päev tööle minna.

Ei ole võimalik rohkem kui kord nädalas vanurite juures käia. Hea kui kordki nädalas jõuame.

Tuleb leida see, pärast on sul endal süümekad, et ei teinud seda. Minul küll ei ole dementne vanem, aga eakas ja räägib ühte/sama juttu, istungi ja kuulan. Kahetsen, et ema juurde nii tihti minna ei saanud, nüüd käin isa juures. Ka minul maja, isegi 2, alaealine laps (teimeline), aga oma isa jaoks leian aega. Olen õe ja vennaga n.ö. ära jaganud, kes millal käib, mida teeb ja toob. Kahetsen ka seda, et oma vanaema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Vaata, sul on õde ja vend, aga mina olen ainuke laps, kellegagi pole asju “ära jagada”. Ja üks teismeline ongi nohu! Mul on kolm väikest last! Minu asemel käiksid ka igapäevaselt vestlemas?

Kui jõuan kell 19-20 jooksuga koju, siis mul tõesti on ainuke mõte lastele õhtusöök valmis teha, kombed puhastada, nendega rääkida ja mängida ja magama. Kustun koos nendega tavaliselt.

Ma lihtsalt ütlen, et surm on pöördumatu ning hiljem võid kahetseda, et ei käinud oma ema või isa juures. Üks õhtu hoiad kätt ja räägid temaga, aga järgmine nädal tuleb telefonikõne…

Mina ei kahetse. Mul on hea tunne, et nad on mu mälus sellisena nagu nad enne hooldekodus hääbumist olid.

#4254354:

#4253723:

#4252483:

#4252105:

#4252055:

#4251063:

#4250951:

Ennemalt hea suhtleja ja laialdase sõpruskonnaga vanemast on saanud tige ja põikpäine tegelane. Absoluutselt midagi tal meeles ei seisa, küsib pidevalt ühte ja sama mida just sai minut aega tagasi talle seletatud. Tänapäeva maailm on talle kui hiina keel, ei ole tal selles pidepunkti, muudkui ketrab oma noorpõlvelugusid mis on alati ühed ja samad. Mis kõige kurvem, meist lastest ja meie üles kasvatamisest need tema mineviku lood vaikivad nagu kogu seda etappi poleks tema arust olnudki. Käed värisevad ja ehmatab kergesti, närvid pidevalt püsti. No ei tunne enam inimest ära absoluutselt. Väga kurb on, sest olukord muudkui läheb hullemaks, inimese vaimne intellekt on lapse tasemele taandunud. Varem oli ta üsnagi arukas ja nupukas aga nüüd keeldub kategooriliselt minuga olukorra tõsidust arutamast. Kui teema üles võtan, siis sajatab ja ähvardab meist võimalikult kaugele kolida.

Kuidas siit edasi? Kust alustada probleemi lahendamist? Vanust 78.

Kõigepealt otsi ise abi. Kirjas on märgid, mis näitavad, et oled sama teed minemas, kui su enda vanem. Sa ei ärritu ju laste peale, kui nad müravad ja üleannetust teevad. Keelad ilma vihastamata ? Vana inimene on nagu täiskasvanud laps, ainult, et liigub tagurpidi. Ja nii tulebki suhtuda. Kui ei suuda, vajad ise ka abi. Sa ei saa nõuda inimeselt, kes valmistub surema ehk siis taandareng on peale hakanud, et ta saavutaks endise taseme. Kuula mis ajast mälestused on, eks ta seal oma elu kokkuvõttega ongi. Tahad suhelda, suhtle sellel pinnal, mida ta räägib. Esita küsimusi. Ära oota, et tema sind kuulaks ja sinust arusaaks, küsimus on kas sina teda kuulad ja temast aru saad. Kirjast jääb mulje, et sind ärritab, et sind ei kuulata. Noo vanem on samas olukorras, räägib ja räägib ja keegi teda ei kuula ja ei kuule. Kuula, mida ta räägib ja ära võta suhtumist, ah tüütu jutt 100 korda kuuldud, sellest, millest MINUL vaja on, seda ei räägi. Kui sõimab, siis tuleb lahkuda, vägivalda pole vaja kellelegi. Aga kui ei sõima, istu ja kuula ja räägi nendel teemadel, mida tema hetkel veel mäletab. Aju vajabsuhtlemist, kui keegi enam ei suhtle, siis kängub kiiremini.

Kas sellest aru saad, et paljudel pole võimalik oma vanuriga istuda ja seda seosetut juttu kuulata? On alaealised lapsed, oma maja, tööd-tegemised, söögi valmistamine, enese eest hoolitsemine. Et värskena järgmine päev tööle minna.

Ei ole võimalik rohkem kui kord nädalas vanurite juures käia. Hea kui kordki nädalas jõuame.

Tuleb leida see, pärast on sul endal süümekad, et ei teinud seda. Minul küll ei ole dementne vanem, aga eakas ja räägib ühte/sama juttu, istungi ja kuulan. Kahetsen, et ema juurde nii tihti minna ei saanud, nüüd käin isa juures. Ka minul maja, isegi 2, alaealine laps (teimeline), aga oma isa jaoks leian aega. Olen õe ja vennaga n.ö. ära jaganud, kes millal käib, mida teeb ja toob. Kahetsen ka seda, et oma vanaema jaoks piisavalt aega ei leidnud.

Vaata, sul on õde ja vend, aga mina olen ainuke laps, kellegagi pole asju “ära jagada”. Ja üks teismeline ongi nohu! Mul on kolm väikest last! Minu asemel käiksid ka igapäevaselt vestlemas?

Kui jõuan kell 19-20 jooksuga koju, siis mul tõesti on ainuke mõte lastele õhtusöök valmis teha, kombed puhastada, nendega rääkida ja mängida ja magama. Kustun koos nendega tavaliselt.

Ma lihtsalt ütlen, et surm on pöördumatu ning hiljem võid kahetseda, et ei käinud oma ema või isa juures. Üks õhtu hoiad kätt ja räägid temaga, aga järgmine nädal tuleb telefonikõne…

Mina ei kahetse. Mul on hea tunne, et nad on mu mälus sellisena nagu nad enne hooldekodus hääbumist olid.

Tegelikult esineb samasugust suhtumist päris palju ka vanema-lapse suhetes. Päris palju on neid lapsevanemaid, kes ei taha oma “kisava-kakava” titega tegeleda, vaid selle asemel ootavad, kuni laps on juba suurem ja asjalikum ja temaga koos on toredam aega veeta.

Ehk siis, osa inimesi valibki, missuguses eluetapis lähedasega ta oma aega veeta soovib. Vanemaks too kõlbas, aga mähkmetes ja hoolitsemist vajavana enam ei kõlba.