Lootuses leida, mingeid asjalikke nõuandeid, kirjutan siia lühidalt oma loo. Võibolla leiab keegi teinegi sellest mingit abi.
Olen saamas 50-aastaseks. Mul on teismeline laps, töötan mitme kohaga, et ots-otsaga kokku tulla. Paar aastat tagasi läksin lahku ja nüüd maksan aastid veel kodulaenu. Elame kahetoalises korteris. Tuleme toime, kõik on esmaseks eluks olemas, aga mingit luksust pole – väljas söömas ei käi, reisimas pole käinud, autot ei oma (asi, mis suurlinnas üksikemana elades on kohati lausa hädavajalik).
Urnmas (nimetan seaduslikku isa nii, sest sõna isa tema puhul keel ei tõuse lausuma) oli alkohoolik. Selline, kes end tsüklisse jõi ja siis ööpäevi järjest lõhkus ja karjus. Elasime korrusmajas ja kõik naabrid kuulsid seda, see tekitas tohutut häbi ja alaväärsustunnet. Koolis samuti nii õpetajad kui kaasõpilased teadsid sellest. Õnneks kiusamist koolis ei mäleta. Küll aga koduvägivalda ja kogu lapsepõlve kestvat vaimset vägivalda. Kuna tal endal oli tugev alaväärsustunne, siis põhiline suhtumine meisse kui oma lastesse oli see, et teist nagunii midagi ei tule. Mingit positiivsust ei mäleta, rääkimata lähedusest või armastusest. Paraku mäletan igasuguseid episoode, kus ta kuskil tänaval vedeles, täisteinuna või mingeid asju kodus lõhkus. Otseselt ta meid lapsi ei pesknud, aga temaga kooselu tähendas pidevat hirmu. Kui tal jälle mõni tsükkel peale tuli, siis ema saatis meid mõneks ajaks vanaema ja vanaisa juurde ja ma mäletan kui õnnelik ma seal olin – seal oli vaikne ja rahulik – polnud häbi ja hirmu. Miks ema temaga elas? Oli nõukaaeg ja kes seda aega natukengi teab, siis see ei olnud sugugi lihtne, ka suhtumine oli teine. Alkohoolikutega elati koos, lahkuminek oli suurem häbi. Lõpuks kui me juba vennaga teismelised olime, siis veensime ikkagi ema nii palju, et ta võttis lahutuse ette. Ilmselt mingeid tollaseid alimente ta emale maksis (muidu oleks nõukaaegses süsteemis tulnud tal probleeme).
Täiskavanuna olen püüdnud Urmasega rahu teha ja kõik halvad mälestused kuhugi ära peita. Olen tänu ema hariduse väärtustamisele kõrghariduse ja magistrikraadi saanud. Ema kahjuks maksis sellise elu eest kallilt, sest ta suri enne kuuekümnendat eluaastat. Tal olid terviseprobleemid ja hilisemas eas ka vaimsed probleemid. Isa pole ei emalt ega meilt kunagi andeks palunud, tema jaoks oli see ilmselt kõik normaalne.
Ühesõnaga Urmas jätkas oma alkohoolikuelu. Veel seitsmekümnedates eluaastates jõi ta sel määral, et endal kodus ribid sisse kukkus ja pidevalt muid intsidente juhtus. Raudne tervis. Kuid siis süvenes tal podagra ja valud läksid nii suureks, et mees jättis joomise maha. Nüüd on ta üle kaheksakümne ja umbes viis aastat kaine olnud. Saab kodus enamvähem hakkama, käib poes ja saunas. Aeg-ajalt punub meie vahel vennaga intriige, kes tema vana ja remontimata ühetoalise korteri peale tema surma endale saab (kuigi mina ei ole temaga sel teemal kunagi vestelnud).
Nüüd jõuan küsimuse juurde, miks selle loo üldse kirja panin ehk mis saab Urmasest edasi. Tal on terviseprobleemid, mis aeg-ajalt süvenevad sedavõrd, et ta ei sa liikuda. Kuna tema poeg (ehk minu vend) on läinud oma isa teed ja on alkoholisõltuvuses, siis temast Urmase hooldajat ei ole. Ühtegi sotsisaaltöötajat ta oma korterisse ei lase. Mina elan mitmesaja kilomeetri kaugusel ja minul pole samuti võimalik teda hooldada. Ta on küsinud, kas ma võtaksin ta enda juurde elama, aga ma olen talle öelnud, et mul pole võimalik. Tegelikkuses olengi kooramatud töö ja üksi lapse kasvatamisega, samuti elaksin siis temaga sõna otses mõttes pead-jalad koos. Ma ei taha ema rada minna ja ennast surnuks rabada. Pole nagu millegi nimel.
Nüüd on ta välja pakkunud idee, et tahab minna hooldekodusse. Mina üksi tema arveid maksta ei suuda, seda saaksin ka ametlikult tõestada. Kas antud juhul on ainus variant, et müüb oma korteri maha ja selle raha eest saab hooldekodu arved tasutud? Samas kui korteri müügist saadud raha enne otsa saab kui ta siit ilmast lahkub – kas siis võtab riik tasumise üle või hakatakse taas lastelt (st minult) raha sisse nõudma. Ja kes matusekulud sel juhul katab, kui ta kogu oma maise vara on riigile andnud? Nagu ikka sel puhul, sääste tal ei ole isegi enda matmiskulude katmiseks. Kui olen paar korda püüdnud tema matustest rääkida, et kuidas ta seda ette kujutab jne, siis on ta vastanud, et siis on ta juba surnud ja temasse see enam ei puutu…
