Minul, mu väga paljudel tuttavatel sh naised, kel fertiilne iga suht koht läbi, ei ole lapsi.Need kalgid vanemad on suisa õpikunäited, kes EI oleks tohtinud lapsi saada.
Miks sa siin teemas kommenteerid, kui sul tegelikult pole olukorraga mingit seost?
Sulle soovitan üht sinuga haakuvat teemat siin lehel – Ülbik.
Midagi pole parata, aga kahju ja see jääb kogu eluks meelde, seda vanurid kahjuks ei taha meenutada ja endale tunnistada kui lapsed ja ka lapselapsed ei soovi suhelda. Minu abikaasa on sama kogenud ja minul on üsna võõristav vaadata poja ja ema suhteid, aga parata pole midagi.
Päris kohutav lugemine. Sellised inimesed kõigi tänapäevaste võimaluste juures kindlasti lapsi ei hangiks.
Või ma eksin?
Mingi eriti twisted variant ikkagi saada see laps, et siis oma külmust demonstreerida?
Mina olen kusjuures planeeritud laps. Rohkem lapsi mu emal ei ole. Ehk siis ilmselt enne, kui ühe lapse oled sünnitanud, ei saagi sellest aru, et sa pole võib-olla vanemlike oskustega/tunnetega.
Minul, mu väga paljudel tuttavatel sh naised, kel fertiilne iga suht koht läbi, ei ole lapsi.Need kalgid vanemad on suisa õpikunäited, kes EI oleks tohtinud lapsi saada.
Miks sa siin teemas kommenteerid, kui sul tegelikult pole olukorraga mingit seost? Kui sa oled psühhopaat, siis muidugi oli ainuõige valik lapsi mitte saada ???? Või on sinu lastetus just sinu kalkidest vanematest tingitud? Sel juhul mõistan.
Muide, see aju mandeltuuma (amygdala) aktiivsus võib ollagi päris füsioloogiline põhjus, miks sellised inimesed (kes tugevaid tundeid ei oma ega mõista) on olemas. Mandeltuumal on võtmeosa emotsioonide, hirmu jms tekkimises, see reageerib stiimulile juba millisekunditega enne kui asi üldse ajukoorde jõuab ja seal midagi liikuma hakkab. See on nn roomaja aju osa, üks vanemaid ajustuktuure.
Psühhopaat tundud ikka sina olema. Ja teema probleem ongi ju sinugustes, kes lisaks otsustavad paljuneda.
Mul on segadus selles osas. Olen küsinud lapselt, tundnud huvi, aga talle tundus see urgitsemisena. seetõttu olen tagasi tõmmanud ja püüan vähem küsida, et ei tunduks arupärimisena. Olen saanud vastu näppe arvamuse avaldamise pärast, kuna mu arvamus pole lapsele olnud meeldiv, sobiv. ega enam ei julgegi midagi küsida, arvata.
ma küll tunneks huvi. aga praegu on seis sama mis teemaalgatajal-ema ei tunne huvi, ei näita välja.
Järelikult oled sa kuidagi oma suhte lapsega ära rikkunud, et ta sind enam ei usalda. Võimalik,et juba lapsepõlves. Ja hiljem,kui laps on täiskasvanu,on seda muuta on raske,eriti kui sa ise ei saa aru,või ei taha tunnistada mida sa valesti tegid. Siinkohal ma ei räägi mingitest väikestest apsudest,vaid pikaajalisest korduvast valesti-tegemisest, millega oma lapse endast ära distantseerisid. Kas sa kritiseerisid teda rohkem kui kiitsid? Kas halvustasid pidevalt ja tampisid teda maatasa? Kas rääkisid oma sõbrannadele temast halba, kurtes milline märter sa küll oled,et sellist paha last taluma pead? Kas valasid oma halba tuju lambist tema paele välja? Sundisid teda tegelema mingi hobiga, mis oli sinu enda lapsepõlve unistus, aga mida sinu laps vihkas? Olukorras, kus ta otsis lohutust kui keegi oli talle liiga teinud, kas süüdistasid hoopis oma last? Süüdistasid ebaõiglaselt mingites absurdsetes asjades, nt et ta on oma isa moodi (halvas mõttes, sest sinu eks oli siga)?
Minu ema tegi kõike seda, kuigi oleks piisanud vähemastki selleks et teda enam mitte usaldada ja temast võimalikult kaugele hoida täiskasvanuna.
Mul on segadus selles osas. Olen küsinud lapselt, tundnud huvi, aga talle tundus see urgitsemisena. seetõttu olen tagasi tõmmanud ja püüan vähem küsida, et ei tunduks arupärimisena. Olen saanud vastu näppe arvamuse avaldamise pärast, kuna mu arvamus pole lapsele olnud meeldiv, sobiv. ega enam ei julgegi midagi küsida, arvata.
ma küll tunneks huvi. aga praegu on seis sama mis teemaalgatajal-ema ei tunne huvi, ei näita välja.
Noh selle huvi tundmisega on ka nii, et oleneb, mis sa selle infoga pihta hakkad. Kui sa oma teada saadut pärast etteheideteks kasutama hakkad, pole ime, et öeldakse, et ära urgitse. Ja arvamuse avaldamisega on ka nii, et seda peab oskama teha. Üks võimalus on, et kui ei küsita, siis ei avaldagi arvamust. teine variant on, et avaldad, aga jälgid, et esitadki selle puhtalt kui oma nägemuse, mitte kui ainuõige seisukoha, mille teine peaks kohe omaks võtma kui ennast süüdi vm pahasti ei taha tunda.
minu ema küll hoolib, aga tema ettekujutuses tähendabki hoolimine pidevat kontrolli, manitsemist, õpetamist, ümberkasvatamist, kas täiskasvanute puhul, see on väga ahistav
jah, ta helistab ja tunneb huvi, aga see tähendab minu jaoks, et pinnitakse (kui minult infot ei saa, uurib lastelt) üksipulgi välja, mida mina ja abikaasa teinud oleme päeva jooksul ja plaanime edasi teha. Ja siis enamuse asjade kohta öeldakse, et see ei ole ikka hea ja siis loetakse ette kuidas ülejäänud päev sisustada tuleb, nii minul kui mehel. Ja siis helistab uuesti, et kontrollida, kas me ikka tegime, mis ta ütles ja nõuab, et ma ikka mehele peale käiks, et see nii teeks, nagu temale tore tundub. Ja siis heidab ette, et kuidas teda piisavalt ei hinnata, tema nii hoolitseb ja muretseb, et meil ikka kõik hästi oleks…
Päris kohutav lugemine. Sellised inimesed kõigi tänapäevaste võimaluste juures kindlasti lapsi ei hangiks.
Või ma eksin?
Mingi eriti twisted variant ikkagi saada see laps, et siis oma külmust demonstreerida?
Mina olen kusjuures planeeritud laps. Rohkem lapsi mu emal ei ole. Ehk siis ilmselt enne, kui ühe lapse oled sünnitanud, ei saagi sellest aru, et sa pole võib-olla vanemlike oskustega/tunnetega.
Ega jah, enne kui sa ema ei ole, ei tea sa ju arvata, kuidas see käib või mis see on. Eks aeg oli ka selline, kus naisel PIDI laps olema. Ju muretses oma lapse ära, aga mis edasi…
Oma lastega sellised suheldud ei saa, mingit tunnustust neilt loota pole ammugi. Aga samas ootavad nad emadepäeval vähemalt telefonikõnet ja jõuluõhtul nõuavad laste peresid endi juurde… või vastupidi.
ah, ta helistab ja tunneb huvi, aga see tähendab minu jaoks, et pinnitakse (kui minult infot ei saa, uurib lastelt) üksipulgi välja, mida mina ja abikaasa teinud oleme päeva jooksul ja plaanime edasi teha.
Teil saab pinnideski rääkima. Meil lihtsalt ei räägita, öeldakse et ei jõua.
Minu puhul ei saa öelda, et vanemad ei oleks armastanud oma lapsi, vaid lihtsalt ajad olid teised. Kogu vanemate aur läks sellele, et toit oleks laual ja lastel riided seljas. Kasvatamist kui sellist ei olnud- et mis on õige, mis vale. See tuli lastel ise välja selgitada ja ma mäletan oma lapsepõlvest ainult ühte suurt häbitunnet. Meil on peres palju lapsi, mina kõige noorem. Teised õppisid väga hästi ja ilma teemasse süvenemata pidin ka mina muidugi võrdväärne olema. Küll sain ma häbi tunda, kui tunnistusele hinne 4 pandi, et riigieksamid ei olnudki 100 punktile (no kõik viis eksamit tegin siiski kõik vähemalt 75 punktile). Mitte ainult hinded vaid kõik “eksimused” olid häbistamist väärt. Häid asju ei kiidetud. Mäletan kuidas juba väikse lapsena tundsin kadedust naabritüdruku suhtes, et ema ei lubanud tal üksinda jalutama minna. Sest ma sain aru, et keelatakse kuna teda armastatakse ja ei taheta, et temaga midagi juhtuks. Mina võisin hommikul õue minna ja öösel tuppa tulla- keegi ei uurinud ega muretsenud, kus olen või mida teen. Kuniks hinded korras, siis muu ei olnud tähtis. Kui mu vanemad vaid teaks, mis eluohtlikesse olukordadesse ma sattunud olen. Kiire vooluga jões möllamine, läbi jää vajumine talvel, väga kõrgete puude otsas pea alaspidi rippumised, varakult alkoholi joomisega alustamine jne. Muidugi nägi minu ebakindlust ka peretuttavast pedofiil, kellel ma lubasin end mitmeid aastaid ära kasutada. Tagantjärele ma ei teagi miks- kas see tunne, et keegi minust hoolib või miks ometi? Algas see juba siis, kui olin 11 aastane. Selle välja tulles tundsin loomulikult mina end süüdi ja häbi oli. Vanemad ja minu pere ei süüdistanud mind otseselt aga tean et tegelikult tagaselja ikka rääkisid kui rumal ma olin. Kokkuvõttes sain ma lapsepõlvekodust kaasa suure ebakindluse enda suhtes ja tunnen ka täiskasvanuna pidevat häbi. Tihti tunnen end kui väike tunnustuse näljas plikake lapsepõlvest. Samas on kõik meie pere lapsed tänasel päeval endaga hästi hakkama saavad inimesed, kõrghariduse ja korraliku töökohaga, kõigil meil on pere ja korralikud kodud. Vanemaid hoiame kõik väga ja nemad meid- suhtleme ja käime tihti külas, aitame materjaalselt ja jagame üksteisega asju. Jah tuleb tõdeda et oma hingemuresid ei ole ma tegelikult kunagi emaga/ perega jaganud ja olen nüüdki arvamusel, et usaldus tuleb välja teenida ning see ei kaasne automaatselt lapsevanemaks olemisega; ei rääkinud oma tolleaegsetest muredest-rõõmuhetkedest. Oma lapsega püüan olla see-eest topelt hooliv. Ütlen talle iga päev, kui väga ma teda armastan. Ja rõhutan, et armastan ka siis, kui ta tobedasti on käitunud. Tean, et piiride seadmine ei ole halb vaid näitab armastust ja hoolimist. Ja seletan ka talle, et teatud asju tehakse mitte kiusamise pärast vaid hoolimise pärast (laps on mul nelja aastane). Kiidan oma last ja tegelen temaga päriselt- ei istu kodus olles telefonis, räägime palju ja mitte ainult ei ole ühes ruumis vaid olemegi koos. Ma ei taha lihtsalt tänitada ja noomida, vaid arutleme lapsega koos miks on õige/ vale midagi teha. Ja loodan väga, et ka tulevikus tunneb laps, et hoolimata kõigest oleme meie tema isaga tema jaoks olemas ja tema tagala.
Et jah.. ma armastan väga oma vanemaid ja perekonda ja tean, et nemad mind ka. Aga lapsepõlve taak jääb ikka saatma kogu eluks. Tean et mu vanemad andsid endast parima ja oma lastele kõik mis nende võimuses. Sõna otseses mõttes trussikud ka enda jalast ära, et lastel ikka parem oleks 🙂 Aga emotsionaalse poole pealt tunnen et lapsepõlv on jätnud minusse sügava jälje.
Päris kohutav lugemine. Sellised inimesed kõigi tänapäevaste võimaluste juures kindlasti lapsi ei hangiks.
Või ma eksin?
Mingi eriti twisted variant ikkagi saada see laps, et siis oma külmust demonstreerida?
No aga teises teemas ju mõistetakse ühiskonna poolt hukka neid, kellel puudub laste soov. Neid peetakse “haigeteks” ja imelikeks friikideks. Nii oli ka vanasti. Õnneks tänapäeval ikka julgetakse kordades rohkem endale kindlaks jääda ja sünnib vähem soovimatuid lapsi.
Olen üle 30, polegi enam kurb selle üle. Oleks juba väga ammu sellest väärakast peremudelist üle saanud, aga mu õde mõnitas mind selle üle, et mul ei meeldinud jõulude ja muudel aegadel seda võlts pereelu kaasa mängida. Ma teadsin juba ette, et oma lapsi ma emale hoida ei anna ega mingeid elusündumusi temaga ei jaga. Kõige eest sain mõnitada.
Elu läks aga nii, et nüüd on õde see, kes esimesena lapse saab ja ülla ülla, vihkab ema ja ei teatagi talle uudisest. Ometi veel ca 5-6 aastat tagasi mõnitas mind, ja siis järsku hakkas mulle rääkima seda, mille eest mind mõnitas, nagu uudist.
Ema on kaval, korraks ninnu nännutab ja siis järsku hakkab jälle vaimsed ahistamised, terroriseerimised ja võimutsemised pihta. Tema jaoks on oluline, et oleks sõbrannadele midagi tuusa rääkida, kui edukad lapsed on. Ajab oma agendat peale, talle meeldib teisi hullult arvustada, igasugu lugusi välja mõelda, draamat kiskuda, fantaseerida, ussitada. Tegeleb püramiidiskeemidega, sealt on juurde õppinud veel, et kui pere seda hullust ei toeta, siis ründa ja lõhu oma pere ja liikmeid. Ta ei austa kedagi, empaatiat jagub vaid enda haletsemiseks, manipuleerib ilusasti. Vaidlusteks on mingieid tobedad stamp ütlused selgeks õppinud ja siis loobib neid, ka siis kui need konteksti ei sobigi.
Isa pole kunagi huvi tundnud, tema arvab, et lapsed peavad tema järgi jooksma. Isaga on see asi, et tema tegelikult hoolib lastest, aga ainult omal moel. Kunagi ise ei helista ega huvi ei tunne, vaatamas ei käinud, kooli lõpetamistele aega ei leidnud (töölt ei saavat ära, kuigi töö oli tal selline, et oleks saanud kui oleks küsinud), hästi suurte eelarvamustega, omistades oma lastele selliseid stampomadusi, mis paika ei pidanud jne. Leidis ka vigu, kumbki vanem kunagi ei kiitnud jne. Kasvasin väga ebakindlana, see omadus on mind mitu korda väga kehva olukorda pannud elus. Teisest küljest väga tugevaks tõukejõuks saanud, et oma elu muuta.
Emale on õe poolt pakutud, et läheks pereterapeudi juurde, mille peale keeldub, sest tema ju ei arva, et temal midagi viga on.
Aastaid tagasi palusin ema, et tulgu minugagi kaasa, et mina saaksin oma hinge kergemaks siis, jälle keeldus. Isegi minu aitamiseks ta polnud nõus ennast liigutama. Mitu aastat sisuliselt polegi emaga suhelnud enam. Paaril korral olen lollina ikka lootnud et äkki ikka võtab mõistuse kokku ja muutub ja olen suhelnud aga sellega ongi, et maksimum 2 päeva kuni nädalat ja hakkab oma vanu trikke tegema ja siis ma paugupealt lõpetan suhtlemise ära sest muud moodi enam ei saa. Ema ise veel nii naiivne, ei suuda oma elu pikemalt ette mõelda. Paari aasta pärast kui meil kõigil lapsed on ning keegi temaga suhelda ei taha, siis avastab et oi miks ja kuidas nii siis. Ta kas jääb elu lõpuni lolliks ja enda arvates ohvriks, või lajatab reaalsus väga valusalt näkku.
Neid lugusid on kindlasti palju rohkem, kuid siin püütakse hoobelda hoopis sellega kes kui pikalt suudab oma emaga vaikusestreiki pidada, rääkimata oma isast, kes peaks samuti kasvatuses osalema. Ei imesta, kui mõned otsivad hiljem oma kadunud isa üles, kuid nood ässitavad oma lapse hoopis ema vastu, püüdes sellega oma vastutust ja südametunnistust leevendada.
Mind huvitab, kas selliseid postitusi treivad vananevad või vananemise künnisel olevad emad, kes tunnevad hirmu selle ees, et ka nende oma laps(ed) võivad nendega suhtlemist vältima hakata, ja püüavad selliste igaks juhuks ette süüdistamistega “oma vastutust ja südametunnistust leevendada”?
Hoiatus: päeval kella kolmest viieni telekavaatamine tekitab ajupehmenemist.
Mul oli hoopis nii – ema oli väga rahul seni kuni oli põhjust mu üle uhkust tunda. Peale seda kui hakkasin tegema oma valikuid, mis temale ei sobinud, siis enam ühendust ei võta ega tunne huvi. Kusjuures ei ole mingi narkomaan või prostituut vms, elan tavalist elu, teen lihtsat tööd ja ema häbeneb, et minust mingit raketiteadlast ei saanud.
Mul oli hoopis nii – ema oli väga rahul seni kuni oli põhjust mu üle uhkust tunda. Peale seda kui hakkasin tegema oma valikuid, mis temale ei sobinud, siis enam ühendust ei võta ega tunne huvi. Kusjuures ei ole mingi narkomaan või prostituut vms, elan tavalist elu, teen lihtsat tööd ja ema häbeneb, et minust mingit raketiteadlast ei saanud.
Mul ema sama sugune, kui on uhkustada millegagi, siis on tore. Kui sisemine uss nõuab, siis teeb maha ja kisub draamat üles. Olen alates 12ndas eluaastast tööl käinud, algul suvel, siis muudel koolivaheaegadel, siis nädalavahetustel ja lõpuks kooli kõrvalt. Olen ta elu väga lihtsaks teinud, pidude asemel olen tööl olnud ja ise endaga hakkama saanud. Kord aga emal oli nii kibe uss sees, kukkus mind töö pärast mõnitama. Ometi on sisuliselt sama tööd teinud terve elu (klienditeenindus). Ma ei saa siiani aru ta loogikast, et mis moodi see häbiväärne või halb oli või, et miks mind häbistada oli tarvis. Oleks tal parem meel olnud kui ma oleks tema käest raha nuiamas käinud või mis. Lihtsalt kisus ilma eelnevalt mõtlemata mingi suvalise teema üles ja nokkis. Vaevu paar kuud hiljem tuli nuiama, et ma teda oma töökohta sebiks 😀 Isegi häbi polnud tal seda küsida. Nii oli, nii on ja nii on ka ta tulevik, oma käitumist, tegu ega sõnu ei analüüsi ega aru ei anna ja kui pikalt saadetakse, siis jälle suur üllatus tema jaoks, et miks nii.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
