Tulin just aktuselt, mitte kellegi käest ei küsitud tõendit ja kedagi ei sunnitud testima, kuigi alguses kooli kodulehel oli jutt, et seda hakatakse tegema. Õiguskantsleri meeldetuletusest oli seekord abi.
Aktus toimus õues, päike paistis, ilm enamvähem okei (päikse käes soe, varjus jahe). Lapsed olid õnneks päikese käes, ei pidanud külmetama.
Ja see, kas laps vanemat aktuse ajal näeb või mitte, selles ei ole asi. Asi on selles, et vanematega koos sinna minna, pärast koos pilti teha, koos ära tulla, teadmine, et ema ja isa on kuskil publiku seas, see annab emotsioonile ikka palju juurde. Ega ei pea kätt hoidma, aga tunne on teine. Sama kehtib ju ka lõpupidude puhul, kui lapsed juba suuremad. Kui ikka ema ei tule lõpuaktust vaatama, siis on nadi tunne ka teismelisel. Mingid elu tähtsamad hetked on ju ikka sellised, mida perega jagada.