Teema: Vanemad, kes suhtuvad tütardesse erinevalt

Kas sa vajaksid ka rahalist toetust?

#3482928:

Mina ja õde oleme 50+ (lapsi mul 2, õel 3, mõlemad oleme abielus). Häirib juba aastatid, et vanemad suhtuvad meisse (ja meie lastesse) erinevalt. Abiellusin vara ja läksin samal ajal õppima kõrgkooli, mille 5a hiljem lõpetasin. Vanemad ütlesid, kuna olen abielus, las mees toetab õppimist. Õde on tänaseks lõpetanud õhtukeskkooli, hiljem õppinud kolmes eri kõrgkoolis neid lõpetamata. Vanemad aina toetasid teda rahaga (tasulised koolid). Lisaks on õe perele ostetud ATV, murutraktor, mööblit, maad jne. Seda aastakümneid. Eile külastasin vanemaid ja ütlesid, et ostavad uue külmiku. Küsisin, miks, sest eelmine vaid paar aastat kasutuses. Ja muidugi selgus, et õe perel uut külmikut vaja. Õde töötab osakoormusega abitöölisena, rohkem ta töökoormust ei soovi. Muidugi on selge, et perel raha vähe, kuid vanemadki on kodused pensionärid. Ausalt, ma ei tea, miks vanemate suhtumine ja õe toetamine mind ärritab. Ma ei ole nendega sellest kunagi rääkinud. Kas kellelgi on kogemusi ja mis aitaks mõistvalt suhtuda?

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata. Rõõmusta, et su vanemad on elus ja õde ka. Paljudel pole selles vanuses enam ei vanemaid ega õdesid vendasid. RÕõmusta, et vanematel on vahendeid abistada. Ostetakse ju asju, mida vaja on. Pole vaja vanemate raha kasutuse järgi endale hinnangut anda.

Pean ka natuke kummaliseks täiskasvnaud ja tööl käivate laste toetamist, selleks ajaks peaks inimesel olema juba jalad nii palju maas, et vanemate abist enam ei sõltuks. Naaber on selline, keda ema-isa pidevalt aitasid – kantseldasid lapsi, toetasid rahaliselt jne. Kui aga sõbranna õde lapsed sai ja ema seal hoidmas käima hakkas – siis oli ving lahti, et kas õde ei näe, et emal on raske seal käia (neil on suur vanusevahe). Tõesti tema laste ajal oli ema 55+, õe laste ajal 65+. Aga ise on ära unustanud, kui palju tema lapsi vanemad hoidsid.

Mõneti tuttav teema. Tunnetan juba aastaid, et vanemad on periooditi mu õde eelistanud. Kui olime lapsed, siis tema oli see hea ja mina siis see paha laps, kes halva õppeedukusega oma perele häbi tegi. Nii nad mulle vähemasti pidevalt väitsid. Õel on alati vanematega paremad ja lähedasemad suhted olnud. Minu ja vanemate vahel olnuks nagu alati mingi sein vahel– nemad ei usaldanud mind ja mina ei pühendanud neid oma asjadesse.

Täiskasvanuks saades oli seda vahetegemist vähem tunda, aga nüüd, aastaid hiljem, varajagamise käigus, on see vahe jälle tunda. Õde on vanemate silmis ohver ja õnnetuke ja sai seetõttu magusama tüki. Mulle aga üritatakse selgeks teha, et ma peaksin viisakusest pärandusest üldse loobuma.

Igal juhul olen tasapisi hakanud aru saama, miks mõned inimesed on oma perega suhted täielikult katkestanud…

Mis east see peaks muutuma ükskõiksuseks või arusaamaks et kehvemat toetataskse?
Mul on peres lapsed 18, 20 ja 24. Peavad arvestust mida keegi saab ja et oleks võrdsus. Ja kui pole saame etteheiteid. Meil läheb meelest endal kui suure kingi keegi sai. Aga neil on meeles. Mis siis rääkida sellisest olukorrasr mis siin teemas. Oi kuidas me saaks õiendada kui niimoodi ühte neist poputama hakkaks kui ta ise ei pinguta.

#3483042:

Tead, on suur vahe, kui lapsed niisama ajavad jonni, et limonaadi oleks klaasis täpselt mm pealt võrdselt, või, et ainult ühele lapsele valatakse limonaadi ja teisele öeldakse, et mina osta oma taskuraha eest!

Mina olen ka olnud solvunud kingituste peale – kui mina saan nt 18 a sünnipäeva kingiks hommikumantli ja aasta hiljem kingitakse vennale 16 a sünnipäevaks sülearvuti. Muidugi olin ma solvunud. Mäletan, kui mu vend oli 22, kool läbi ja töötas ja ema ostis talle teksad – mainisin siis, et minu igasuguse otsese toetamise lõpetas kohe, kui ülikooli läksin – ma PIDIN õppelaenu võtma, millest siis elatusin kõik õpinguaastad ja mille hiljem ise tagasi maksin oma palgast. Vastuseks sain – need on kaks täiesti erinevat asja… Hea veel, et ma kodus veedetud nädalavahetuste eest üüri ei pidanud maksma…

See tundub ainult rahaline, aga tegelikult ei ole. Kui ikka pidevalt ainult üht toetatakse ja teisele öeldakse, et sina saad ise hakkama, siis paratamatult näitab see üldist eelistust. Ühekordsete asjade puhul võiks rääkida, et jah, seekord oli abi vaja, aga kui tegemist on süstemaatilise tegevusega, samas teisele kordagi abi pakkumata…

see ongi kadedus ju

Mõneti saan aru, sest olen ise sama kogenud. Vanemate kodu sai 10a tagasi maha müüdud, 1/4 osa vanematele, 1/4 õele, 1/4 vennale ja 1/4 pidi jääma mulle. Ma olin siis veel alaealine, seega jäi raha ema kätte hoiule. Paar aastat tagasi plaanisin osta oma korteri, küsisin emalt, kas ta saab mind aidata korteri sissemaksega, ema ütles, et ei saa, küsisin siis, et aga see 1/4 müügist, saaksin sellega täpselt hakkama, vastuseks sain ainult, et seda enam ei ole ja mis mul siis küsida, kui ei ole, siis ei ole. Pinnuks silmas ikka on, et teistele jagus, aga mulle mitte, aga eks siis punnitan üürikas edasi ja hoian kokku kust saan, kuniks ühel päeval on sissemakse koos ja saan oma unistusele sammu lähemale.

Meie peres sama. Mul on kaks õde ja mõlemad saavad vanematelt vähem v rohkem toetust. Samal ajal ostan mina vanematele kodutehnikat, telekaid, aitan remonti teha..
Mul pole kahju, saan lihtsalt kordades paremini hakkama kui teised ja mõned tuhanded eurod aastas vanematele kulutada pole probleem. Üks pere ju ikkagi. Suheldes suhtuvad vanemad kõigisse võrdselt ja rahast ei räägita.

#3482958:

#3482928:

Mina ja õde oleme 50+ (lapsi mul 2, õel 3, mõlemad oleme abielus). Häirib juba aastatid, et vanemad suhtuvad meisse (ja meie lastesse) erinevalt. Abiellusin vara ja läksin samal ajal õppima kõrgkooli, mille 5a hiljem lõpetasin. Vanemad ütlesid, kuna olen abielus, las mees toetab õppimist. Õde on tänaseks lõpetanud õhtukeskkooli, hiljem õppinud kolmes eri kõrgkoolis neid lõpetamata. Vanemad aina toetasid teda rahaga (tasulised koolid). Lisaks on õe perele ostetud ATV, murutraktor, mööblit, maad jne. Seda aastakümneid. Eile külastasin vanemaid ja ütlesid, et ostavad uue külmiku. Küsisin, miks, sest eelmine vaid paar aastat kasutuses. Ja muidugi selgus, et õe perel uut külmikut vaja. Õde töötab osakoormusega abitöölisena, rohkem ta töökoormust ei soovi. Muidugi on selge, et perel raha vähe, kuid vanemadki on kodused pensionärid. Ausalt, ma ei tea, miks vanemate suhtumine ja õe toetamine mind ärritab. Ma ei ole nendega sellest kunagi rääkinud. Kas kellelgi on kogemusi ja mis aitaks mõistvalt suhtuda?

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata. Rõõmusta, et su vanemad on elus ja õde ka. Paljudel pole selles vanuses enam ei vanemaid ega õdesid vendasid. RÕõmusta, et vanematel on vahendeid abistada. Ostetakse ju asju, mida vaja on. Pole vaja vanemate raha kasutuse järgi endale hinnangut anda.

Mina emana ei kujuta ette, et toetaksin lapsi kuidagi ebavõrdselt. Ausalt, ei kujuta ette. Ikka jah on nii, et üks lööb oma taskuraha varem sirgeks kui teised ja vajaks lisaraha. Ikkagi kannan kõigile võrdselt. Kui kanda ei ole, siis ei kanna. Ma olen oma lapsi titest peale võrdselt armastanud, alati kõik võrdselt. Ei kujuta ette, miks peaks see tulevikus muutuma? Kui mu laps ei saa eluga hakkama, siis saab teda suunata, aga seepärast ei pea veel lastesse ebavõrdselt suhtuma. Kui peaksin toetama suuremas määras kui kõigile võrdselt võimalik, siis annaksin laenu. Oma lapsi armastan kõiki ühepalju!

Ratsionaalselt vaadates on probleem hoopis selles, et teemaalgataja õde on äpu (vabandan väljendi pärast).

Õde on 50+, pole haridust, töötab oma soovil osakoormusega abitöölisena, järelikult on ka palk vastav. Ma ei usu, et ta enam suudab oma majanduslikku olukorda parandada. Lisaks on ta harjunud vanemate toetusega. Kuidas näeb välja olukord, kui vanemad enam kedagi toetada ei suuda ja hoopis ise rahalist abi vajavad? Mis juhtub siis, kui üks või lausa mõlemad peavad minema hooldekodusse? Vanemad on juba 70+, vanus on juba selline, et igasuguseid olukordi võib ette tulla.

Teemaalgataja, sa võrdsustad raha armastusega, aga raha on siiski ainult raha. Mul on üks täiskasvanud laps, kes jättis kõrgkooli pooleli ja töötab lihttöölisena. Ta on muidugi väga noor ja ehk läheb ülikooli tagasi, aga ma olen hetkel temas küll üsna pettunud ja ei ole tema otsustega üldse rahul. Toetan teda rahaga, sest sissetulek on tal üsna kasin, aga ma parema meelega kulutaks selle raha endale. Olen ka alati peost suhu elanud ja hetkel kui laps suur, saaks hakata endale kulutama. Olekski vaja uut pesumasinat jms. Mis ma tahan öelda, see et vanemad ühele lapsele oma hinge tagant viimase penni kulutavad, ei pruugi tähendada, et nad seda last rohkem armastaks või see laps neile rohkem meeldiks. Ilmselt lihtsalt mure tema pärast on suurem. Umbes nagu siis kui peres on haige ja terve laps.

Aga kas te seda ei karda, kes te oma viimase raha töövõimelisele lapsele ära annate, et teete sellega karuteene – laps harjubki ära sellega, et ema annab.
Ma ei tahaks kedagi solvata – aga, kui lapse valik oli ülikool pooleli jätta, siis oleksi õppetunniks see, et proovigu siis elada lihttöölise palga eest.
Mina sain oma vanematel toetust ülikoolis õppimise ajal, peale seda olen ise hakkama saanud v.a. kui maja ostsime võtsime vanematelt laenu, mille ka tagasimaksime.
Täiskasvanud ja norm. intellektiga peaksid ikka ise elus hakkama saama (puudega inimesed saavad riigilt toetust, kuigi see on ikka imeväike).

#3483093:

Mõneti saan aru, sest olen ise sama kogenud. Vanemate kodu sai 10a tagasi maha müüdud, 1/4 osa vanematele, 1/4 õele, 1/4 vennale ja 1/4 pidi jääma mulle. Ma olin siis veel alaealine, seega jäi raha ema kätte hoiule. Paar aastat tagasi plaanisin osta oma korteri, küsisin emalt, kas ta saab mind aidata korteri sissemaksega, ema ütles, et ei saa, küsisin siis, et aga see 1/4 müügist, saaksin sellega täpselt hakkama, vastuseks sain ainult, et seda enam ei ole

Huvitav, kas see kuidagi ebaseaduslik ei ole. Minu teada ei luba seadus vanemal alaealisele kuuluvat pärandust niisama ikka ära kulutada, aga ma ei tea, mis saab, kui ta seda ikkagi teeb.

#3482996:

#3482958:

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus.

Minu ema otsustas oma suure korteri oma pojale kinkida, siis ei ole pärast tema surma kellelgi minuga mingit pistmist ja kogu korter sai vennale. Muidu, oo õudu, kuuluks pool sellest tütrele. Ja kui ta teinuks testamendi, siis oo õudu, äkki tütar kipub seda vaidlustama ja appi, siis on ju pojal jälle muresid selle tülika õega. Need mu ema sõnad.

Seda kartis ema ilmaaegu. Kui testament on notariaalne ja emal sel hetkel mõistusega mingeid probleeme tõestatud polnud, poleks sul seal midagi vaidlustada. Ses mõttes, et kohtusse pöörduda ju võiksid, aga ilmselt sa ei võidaks. Kui emal oleks mõistusega tõestatud probleemid, siis saaks ka muid varalisi tehinguid vaidlustada, ka kinkelepingut.

#3483601:

Seda kartis ema ilmaaegu. Kui testament on notariaalne ja emal sel hetkel mõistusega mingeid probleeme tõestatud polnud, poleks sul seal midagi vaidlustada. Ses mõttes, et kohtusse pöörduda ju võiksid, aga ilmselt sa ei võidaks. Kui emal oleks mõistusega tõestatud probleemid, siis saaks ka muid varalisi tehinguid vaidlustada, ka kinkelepingut.

Väga võimalik, et kartis ilmaaegu. Aga jah, kohtusse pöörduda ma TEOREETILISELT saaksin ja see hagi ilmselt võetaks ka kohtus vastu, ükskõik mis see lahend siis tuleks. Sellest jubedast teadmisest minu emale piisas, et korter vennale kinkida. Mõistus on tal siiamaani täiesti selge.