Esileht Pereelu ja suhted Vanemad, kes suhtuvad tütardesse erinevalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )

Teema: Vanemad, kes suhtuvad tütardesse erinevalt

Postitas:
Kägu

Mina ja õde oleme 50+ (lapsi mul 2, õel 3, mõlemad oleme abielus). Häirib juba aastatid, et vanemad suhtuvad meisse (ja meie lastesse) erinevalt. Abiellusin vara ja läksin samal ajal õppima kõrgkooli, mille 5a hiljem lõpetasin. Vanemad ütlesid, kuna olen abielus, las mees toetab õppimist. Õde on tänaseks lõpetanud õhtukeskkooli, hiljem õppinud kolmes eri kõrgkoolis neid lõpetamata. Vanemad aina toetasid teda rahaga (tasulised koolid). Lisaks on õe perele ostetud ATV, murutraktor, mööblit, maad jne. Seda aastakümneid. Eile külastasin vanemaid ja ütlesid, et ostavad uue külmiku. Küsisin, miks, sest eelmine vaid paar aastat kasutuses. Ja muidugi selgus, et õe perel uut külmikut vaja. Õde töötab osakoormusega abitöölisena, rohkem ta töökoormust ei soovi. Muidugi on selge, et perel raha vähe, kuid vanemadki on kodused pensionärid. Ausalt, ma ei tea, miks vanemate suhtumine ja õe toetamine mind ärritab. Ma ei ole nendega sellest kunagi rääkinud. Kas kellelgi on kogemusi ja mis aitaks mõistvalt suhtuda?

+32
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemad toetavad enda last, kes saab kehvemalt hakkama. Sina saad jutu järgi hästi. Vanemlik instinkt toetada nõrgemat pereliiget. Küsi endalt, mis Sind täpsemalt häirib. Raha ei lähe Sinu rahakotist. Kui vanemad pakuksid Sulle, et toetavad Sind majanduslikult, kas võtaksid raha vastu?
Võib-olla said lapsepõlves liiga vähe hellust ja toetust ja nüüd tunned kogu aeg ennast selle väikese tüdrukuna, keda ei toetatud, kes jäi millestki pidevalt ilma, kellel jäi puudu. Siis tuleks selle väikese tüdruku nn “sisse” minna, temaga suhelda ja nüüd täiskasvanuna iseendale kõike seda puudujäävat võimaldada. Nii asju kui elamusi, iseennast hellitada.

+19
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa vajaksid ka rahalist toetust?

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad toetavad ka minu õde, mind mitte. Mul on elus kõik korras, õel on probleeme. Kari lapsi, loll mees. Mind küll vanemate käitumine ei häiri. Lapsena saime mõlemad ühtemoodi armastust. Õde lihtsalt vajab abi.

+20
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ja õde oleme 50+ (lapsi mul 2, õel 3, mõlemad oleme abielus). Häirib juba aastatid, et vanemad suhtuvad meisse (ja meie lastesse) erinevalt. Abiellusin vara ja läksin samal ajal õppima kõrgkooli, mille 5a hiljem lõpetasin. Vanemad ütlesid, kuna olen abielus, las mees toetab õppimist. Õde on tänaseks lõpetanud õhtukeskkooli, hiljem õppinud kolmes eri kõrgkoolis neid lõpetamata. Vanemad aina toetasid teda rahaga (tasulised koolid). Lisaks on õe perele ostetud ATV, murutraktor, mööblit, maad jne. Seda aastakümneid. Eile külastasin vanemaid ja ütlesid, et ostavad uue külmiku. Küsisin, miks, sest eelmine vaid paar aastat kasutuses. Ja muidugi selgus, et õe perel uut külmikut vaja. Õde töötab osakoormusega abitöölisena, rohkem ta töökoormust ei soovi. Muidugi on selge, et perel raha vähe, kuid vanemadki on kodused pensionärid. Ausalt, ma ei tea, miks vanemate suhtumine ja õe toetamine mind ärritab. Ma ei ole nendega sellest kunagi rääkinud. Kas kellelgi on kogemusi ja mis aitaks mõistvalt suhtuda?

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata. Rõõmusta, et su vanemad on elus ja õde ka. Paljudel pole selles vanuses enam ei vanemaid ega õdesid vendasid. RÕõmusta, et vanematel on vahendeid abistada. Ostetakse ju asju, mida vaja on. Pole vaja vanemate raha kasutuse järgi endale hinnangut anda.

+6
-30
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata.

Kui suhtuda võrdselt, siis tuleb mõlemaid aidata (vähemalt pakkuda). Ühe rohkem toetamine on õigustatud eriolukorras – probleemid tervisega, õnnetused jms. Selle nimi on õiglus.

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pean ka natuke kummaliseks täiskasvnaud ja tööl käivate laste toetamist, selleks ajaks peaks inimesel olema juba jalad nii palju maas, et vanemate abist enam ei sõltuks. Naaber on selline, keda ema-isa pidevalt aitasid – kantseldasid lapsi, toetasid rahaliselt jne. Kui aga sõbranna õde lapsed sai ja ema seal hoidmas käima hakkas – siis oli ving lahti, et kas õde ei näe, et emal on raske seal käia (neil on suur vanusevahe). Tõesti tema laste ajal oli ema 55+, õe laste ajal 65+. Aga ise on ära unustanud, kui palju tema lapsi vanemad hoidsid.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata. Rõõmusta, et su vanemad on elus ja õde ka. Paljudel pole selles vanuses enam ei vanemaid ega õdesid vendasid. RÕõmusta, et vanematel on vahendeid abistada. Ostetakse ju asju, mida vaja on. Pole vaja vanemate raha kasutuse järgi endale hinnangut anda.

Sa võid ju seda nii nimetada, kuid see nähtus ei ole puhas (materiaalne) kadedus, vaid sellel on erinevaid tahke.
Mina olen TA-ga samas paadis. Ma saan endaga hästi hakkama, kuid mu vend on korduvalt töö kaotanud ja tema elukutse nii hästi ei toida. Minu ema otsustas oma suure korteri oma pojale kinkida, siis ei ole pärast tema surma kellelgi minuga mingit pistmist ja kogu korter sai vennale. Muidu, oo õudu, kuuluks pool sellest tütrele. Ja kui ta teinuks testamendi, siis oo õudu, äkki tütar kipub seda vaidlustama ja appi, siis on ju pojal jälle muresid selle tülika õega. Need mu ema sõnad.
Samamoodi nagu minu emal on absoluutselt õigus oma varaga käituda, nagu ta soovib, täpselt samasugune õigus on minul suhelda nendega, kellega soovin. Seega ma oma emaga enam ei suhtle.
See ei ole kadedus, sest ma ei vaja poolt sellest korterist kunagi määramatus tulevikus, mul on oma tööga teenitud kinnisvara piisavalt. See on midagi muud kui kadedus – see on solvumine sellest, et mu vend on emale tähtsam, kallim, olulisem. Solvumine vahetegemisest. Raske seletada, aga nii see on. Kibestumine ebaõiglusest? Vbl see oleks kõige lähem määratlus.
Ka mu ema peab ju aru saama, et igal teol on tagajärjed. Nii ka tema otsusel.
Valus koht on muidugi hooldamiskohustus tulevikus, eks näis, mis sellest saab ja kas mu vend on siis nõus selle korteri hooldusarvete katmiseks maha müüma või vaatavad kõikide silmad siis taas eduka tütre poole. Seda näitab vaid aeg.

+45
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõneti tuttav teema. Tunnetan juba aastaid, et vanemad on periooditi mu õde eelistanud. Kui olime lapsed, siis tema oli see hea ja mina siis see paha laps, kes halva õppeedukusega oma perele häbi tegi. Nii nad mulle vähemasti pidevalt väitsid. Õel on alati vanematega paremad ja lähedasemad suhted olnud. Minu ja vanemate vahel olnuks nagu alati mingi sein vahel– nemad ei usaldanud mind ja mina ei pühendanud neid oma asjadesse.

Täiskasvanuks saades oli seda vahetegemist vähem tunda, aga nüüd, aastaid hiljem, varajagamise käigus, on see vahe jälle tunda. Õde on vanemate silmis ohver ja õnnetuke ja sai seetõttu magusama tüki. Mulle aga üritatakse selgeks teha, et ma peaksin viisakusest pärandusest üldse loobuma.

Igal juhul olen tasapisi hakanud aru saama, miks mõned inimesed on oma perega suhted täielikult katkestanud…

+23
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda teemat need ei mõistagi, kes ei ole ise seda vahetegemist kogenud. Mingi kadedus ei ole siin teema.

+30
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis east see peaks muutuma ükskõiksuseks või arusaamaks et kehvemat toetataskse?
Mul on peres lapsed 18, 20 ja 24. Peavad arvestust mida keegi saab ja et oleks võrdsus. Ja kui pole saame etteheiteid. Meil läheb meelest endal kui suure kingi keegi sai. Aga neil on meeles. Mis siis rääkida sellisest olukorrasr mis siin teemas. Oi kuidas me saaks õiendada kui niimoodi ühte neist poputama hakkaks kui ta ise ei pinguta.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis east see peaks muutuma ükskõiksuseks või arusaamaks et kehvemat toetataskse?

Mul on peres lapsed 18, 20 ja 24. Peavad arvestust mida keegi saab ja et oleks võrdsus. Ja kui pole saame etteheiteid. Meil läheb meelest endal kui suure kingi keegi sai. Aga neil on meeles. Mis siis rääkida sellisest olukorrast mis siin teemas

Tead, on suur vahe, kui lapsed niisama ajavad jonni, et limonaadi oleks klaasis täpselt mm pealt võrdselt, või, et ainult ühele lapsele valatakse limonaadi ja teisele öeldakse, et mina osta oma taskuraha eest!

Mina olen ka olnud solvunud kingituste peale – kui mina saan nt 18 a sünnipäeva kingiks hommikumantli ja aasta hiljem kingitakse vennale 16 a sünnipäevaks sülearvuti. Muidugi olin ma solvunud. Mäletan, kui mu vend oli 22, kool läbi ja töötas ja ema ostis talle teksad – mainisin siis, et minu igasuguse otsese toetamise lõpetas kohe, kui ülikooli läksin – ma PIDIN õppelaenu võtma, millest siis elatusin kõik õpinguaastad ja mille hiljem ise tagasi maksin oma palgast. Vastuseks sain – need on kaks täiesti erinevat asja… Hea veel, et ma kodus veedetud nädalavahetuste eest üüri ei pidanud maksma…

See tundub ainult rahaline, aga tegelikult ei ole. Kui ikka pidevalt ainult üht toetatakse ja teisele öeldakse, et sina saad ise hakkama, siis paratamatult näitab see üldist eelistust. Ühekordsete asjade puhul võiks rääkida, et jah, seekord oli abi vaja, aga kui tegemist on süstemaatilise tegevusega, samas teisele kordagi abi pakkumata…

+43
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, on suur vahe, kui lapsed niisama ajavad jonni, et limonaadi oleks klaasis täpselt mm pealt võrdselt, või, et ainult ühele lapsele valatakse limonaadi ja teisele öeldakse, et mina osta oma taskuraha eest!

Mina olen ka olnud solvunud kingituste peale – kui mina saan nt 18 a sünnipäeva kingiks hommikumantli ja aasta hiljem kingitakse vennale 16 a sünnipäevaks sülearvuti. Muidugi olin ma solvunud. Mäletan, kui mu vend oli 22, kool läbi ja töötas ja ema ostis talle teksad – mainisin siis, et minu igasuguse otsese toetamise lõpetas kohe, kui ülikooli läksin – ma PIDIN õppelaenu võtma, millest siis elatusin kõik õpinguaastad ja mille hiljem ise tagasi maksin oma palgast. Vastuseks sain – need on kaks täiesti erinevat asja… Hea veel, et ma kodus veedetud nädalavahetuste eest üüri ei pidanud maksma…

See tundub ainult rahaline, aga tegelikult ei ole. Kui ikka pidevalt ainult üht toetatakse ja teisele öeldakse, et sina saad ise hakkama, siis paratamatult näitab see üldist eelistust. Ühekordsete asjade puhul võiks rääkida, et jah, seekord oli abi vaja, aga kui tegemist on süstemaatilise tegevusega, samas teisele kordagi abi pakkumata…

see ongi kadedus ju

+1
-32
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänan teid, minu jaoks oli see silmiavav teema. Tuleb välja,et ka mina on selle eelneva põhjal lastel vahet teinud. Poeg on tubli ja saab ise hakkama. Tütar pere must lammast, kes tegelikult ei vääri materjaalset abi. Kuid emana olen teda aidanud rohkem kui vaja. Armastan ma mõlemaid lapsi sama palju, ei eelista vaimsel plaanil kumbagi. Ma poleks arvanud, et see võiks pojale häiriv olla . Tänu teile teen korrektiivid ja püüan selles vallas end rohkem jälgida.

+26
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõneti saan aru, sest olen ise sama kogenud. Vanemate kodu sai 10a tagasi maha müüdud, 1/4 osa vanematele, 1/4 õele, 1/4 vennale ja 1/4 pidi jääma mulle. Ma olin siis veel alaealine, seega jäi raha ema kätte hoiule. Paar aastat tagasi plaanisin osta oma korteri, küsisin emalt, kas ta saab mind aidata korteri sissemaksega, ema ütles, et ei saa, küsisin siis, et aga see 1/4 müügist, saaksin sellega täpselt hakkama, vastuseks sain ainult, et seda enam ei ole ja mis mul siis küsida, kui ei ole, siis ei ole. Pinnuks silmas ikka on, et teistele jagus, aga mulle mitte, aga eks siis punnitan üürikas edasi ja hoian kokku kust saan, kuniks ühel päeval on sissemakse koos ja saan oma unistusele sammu lähemale.

+38
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meie peres on 2 naist ja 1 mees, mina siis keskmine naine. Mind häiris vahettegemine lapsepõlves. Kuna olin keskmine, siis pidin olema kõige iseseisvunum jne. Vend on vanem ja noh…tema on ju poiss! Mina pidin varakult hakkama koristama ja süüa tegema jne ja kui minu 5 aastat noorem õde samasse vanusesse jõudis siis… siis tegin ikka mina kõiki kodutöid! Ühesõnaga – seda vahettegemist tajusin lapsena väga, ning kuna emalt tulid minu suunas pigem negatiivsed tagasisided (miks ei ole põrand piisavalt pühitud?! Miks sa kooli hindeks 4 said? Miks sa nii aeglaselt rohid?!) siis on mul siiamaani trauma sellest, et kas teen ikka asju õigesti või mitte. Õde sai meist kolmest siis ilmselgelt kõige rohkem kiitust ja kõige vähem peksa! Olin õe peale väga pikalt kade ja võiks öelda et lausa vihkasin teda kui veel kodus elasin.
Täna, kui meie vanus on kõigil üle 30, saame väga hästi läbi! Õde on ikka veidi hellitatud (kuigi tubli inimene ning rahalist toetust ei vaja!), kuid see mind ei häiri, ta on mulle nüüd väga hea sõbranna ning kõik on hästi. Ka vennaga! Vanemad elavad ning ma ei tea mis saab tulevikus, kuid tahaks loota, et nad ei hakka kogu oma varandust ühele lapsele pärandama – küsimus polekski rahas vms, vaid lihtsalt kellegi eelistamises. Samas – kui päranduse peaksin ainult mina saama siis mul oleks väga piinlik ja jagaksin seda ka õe-vennaga!

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie peres sama. Mul on kaks õde ja mõlemad saavad vanematelt vähem v rohkem toetust. Samal ajal ostan mina vanematele kodutehnikat, telekaid, aitan remonti teha..
Mul pole kahju, saan lihtsalt kordades paremini hakkama kui teised ja mõned tuhanded eurod aastas vanematele kulutada pole probleem. Üks pere ju ikkagi. Suheldes suhtuvad vanemad kõigisse võrdselt ja rahast ei räägita.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen ka tundnud vanemate poolt erinevat suhtumist lastesse – mina kõige vanem, õde minust 4 aastat noorem ja vend 10 aastat noorem. Mina olin lapsepõlves see must lammas, kes kõige rohkem õiendada, karistada ja riielda sai, lisaks anti mulle kodutöid, mida mu õde ega vend mitte ealeski tegema ei pidanud. Õde toetati rahaliselt ülikoolis õpingute ajal, mina pidin võtma õppelaenu. Tänaseks õde ära hellitatud, saab kõige mida tahab, kui kohe ei saa, oskab väga osavalt manipuleerida ja draamat korraldada. Venda on ka hoitud väga vanemate poolt. Lihtsalt kurb on olla, eks mingil määral ma olen kade ka.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ja õde oleme 50+ (lapsi mul 2, õel 3, mõlemad oleme abielus). Häirib juba aastatid, et vanemad suhtuvad meisse (ja meie lastesse) erinevalt. Abiellusin vara ja läksin samal ajal õppima kõrgkooli, mille 5a hiljem lõpetasin. Vanemad ütlesid, kuna olen abielus, las mees toetab õppimist. Õde on tänaseks lõpetanud õhtukeskkooli, hiljem õppinud kolmes eri kõrgkoolis neid lõpetamata. Vanemad aina toetasid teda rahaga (tasulised koolid). Lisaks on õe perele ostetud ATV, murutraktor, mööblit, maad jne. Seda aastakümneid. Eile külastasin vanemaid ja ütlesid, et ostavad uue külmiku. Küsisin, miks, sest eelmine vaid paar aastat kasutuses. Ja muidugi selgus, et õe perel uut külmikut vaja. Õde töötab osakoormusega abitöölisena, rohkem ta töökoormust ei soovi. Muidugi on selge, et perel raha vähe, kuid vanemadki on kodused pensionärid. Ausalt, ma ei tea, miks vanemate suhtumine ja õe toetamine mind ärritab. Ma ei ole nendega sellest kunagi rääkinud. Kas kellelgi on kogemusi ja mis aitaks mõistvalt suhtuda?

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus. Rahaline panus ei näita erinevat suhtumist. See rahaline aitamine võib näidata, et tahavad, et nende tütred elaks enamvähem võrdselt. Ehk siis kui sina oled edukam, siis ka elujärgi on parem, järelikult kui suhtuda võrdselt, tuleb õde järgi aidata. Rõõmusta, et su vanemad on elus ja õde ka. Paljudel pole selles vanuses enam ei vanemaid ega õdesid vendasid. RÕõmusta, et vanematel on vahendeid abistada. Ostetakse ju asju, mida vaja on. Pole vaja vanemate raha kasutuse järgi endale hinnangut anda.

Mina emana ei kujuta ette, et toetaksin lapsi kuidagi ebavõrdselt. Ausalt, ei kujuta ette. Ikka jah on nii, et üks lööb oma taskuraha varem sirgeks kui teised ja vajaks lisaraha. Ikkagi kannan kõigile võrdselt. Kui kanda ei ole, siis ei kanna. Ma olen oma lapsi titest peale võrdselt armastanud, alati kõik võrdselt. Ei kujuta ette, miks peaks see tulevikus muutuma? Kui mu laps ei saa eluga hakkama, siis saab teda suunata, aga seepärast ei pea veel lastesse ebavõrdselt suhtuma. Kui peaksin toetama suuremas määras kui kõigile võrdselt võimalik, siis annaksin laenu. Oma lapsi armastan kõiki ühepalju!

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas pensionäridest vanemad peavad nüüd kaks külmkappi ostma?

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ratsionaalselt vaadates on probleem hoopis selles, et teemaalgataja õde on äpu (vabandan väljendi pärast).

Õde on 50+, pole haridust, töötab oma soovil osakoormusega abitöölisena, järelikult on ka palk vastav. Ma ei usu, et ta enam suudab oma majanduslikku olukorda parandada. Lisaks on ta harjunud vanemate toetusega. Kuidas näeb välja olukord, kui vanemad enam kedagi toetada ei suuda ja hoopis ise rahalist abi vajavad? Mis juhtub siis, kui üks või lausa mõlemad peavad minema hooldekodusse? Vanemad on juba 70+, vanus on juba selline, et igasuguseid olukordi võib ette tulla.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina vist teine äärmus… Mina toetaksin aitaksin pigem seda last, kes raha oskab hoida. Mul üks selline, kes raha loeb ja kõiges mõistlik, teine laseks kõik tuulde, ükskõik kui palju seda vara oleks. Minu süda käsiks anda raha sellele, kes seda hoida mõistab, mitte sellele, kes läheb tuulutab selle kohe sellele, mida ma isegi endale osta ei raatsiks. Ehk mustale lambale ma ei kipuks pärandust jätma või kinnisvara müügi raha kinkima. Kui on kõht tühi või kodu põleb ära, toidan ja katan mõnda aega, aga siis ajan ikka oma elu peale. Kas see on ka ebavõrdne? Ilmselt küll..

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, sa võrdsustad raha armastusega, aga raha on siiski ainult raha. Mul on üks täiskasvanud laps, kes jättis kõrgkooli pooleli ja töötab lihttöölisena. Ta on muidugi väga noor ja ehk läheb ülikooli tagasi, aga ma olen hetkel temas küll üsna pettunud ja ei ole tema otsustega üldse rahul. Toetan teda rahaga, sest sissetulek on tal üsna kasin, aga ma parema meelega kulutaks selle raha endale. Olen ka alati peost suhu elanud ja hetkel kui laps suur, saaks hakata endale kulutama. Olekski vaja uut pesumasinat jms. Mis ma tahan öelda, see et vanemad ühele lapsele oma hinge tagant viimase penni kulutavad, ei pruugi tähendada, et nad seda last rohkem armastaks või see laps neile rohkem meeldiks. Ilmselt lihtsalt mure tema pärast on suurem. Umbes nagu siis kui peres on haige ja terve laps.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleks pärielt haige, olekski selge.
Kui vanemad jäävad ise haigeks, mis võub juhtuda nende vanuse tõttu, siis on vaja hooldada.
Kas siis hooldab see osakoormusega tütar. Või kui vaja maksta mingi hooldusteenuse eest. Muidugi teeb seda siis rikkam tütar, sest teisel pole ju võimalik.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga kas te seda ei karda, kes te oma viimase raha töövõimelisele lapsele ära annate, et teete sellega karuteene – laps harjubki ära sellega, et ema annab.
Ma ei tahaks kedagi solvata – aga, kui lapse valik oli ülikool pooleli jätta, siis oleksi õppetunniks see, et proovigu siis elada lihttöölise palga eest.
Mina sain oma vanematel toetust ülikoolis õppimise ajal, peale seda olen ise hakkama saanud v.a. kui maja ostsime võtsime vanematelt laenu, mille ka tagasimaksime.
Täiskasvanud ja norm. intellektiga peaksid ikka ise elus hakkama saama (puudega inimesed saavad riigilt toetust, kuigi see on ikka imeväike).

+22
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on normaalne, et vanemad toetavad oma kergelt äpardunud last, kes ise oma eluga toime ei tule. Ma olen üsna veendunud, et sinust tunnevad nad palju suuremat rõõmu, sest sind ei ole vaja toetada ja sa saad ise elus hakkama, mis on ju suurim eesmärk laste kasvatamisel. Eestlased lihtsalt ei ole harjunud neid asju välja ütlema, arvavad, et sa saad isegi aru.

+5
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõneti saan aru, sest olen ise sama kogenud. Vanemate kodu sai 10a tagasi maha müüdud, 1/4 osa vanematele, 1/4 õele, 1/4 vennale ja 1/4 pidi jääma mulle. Ma olin siis veel alaealine, seega jäi raha ema kätte hoiule. Paar aastat tagasi plaanisin osta oma korteri, küsisin emalt, kas ta saab mind aidata korteri sissemaksega, ema ütles, et ei saa, küsisin siis, et aga see 1/4 müügist, saaksin sellega täpselt hakkama, vastuseks sain ainult, et seda enam ei ole

Huvitav, kas see kuidagi ebaseaduslik ei ole. Minu teada ei luba seadus vanemal alaealisele kuuluvat pärandust niisama ikka ära kulutada, aga ma ei tea, mis saab, kui ta seda ikkagi teeb.

Selle nimi on kadedus, kõige ehtsam kadedus.

Minu ema otsustas oma suure korteri oma pojale kinkida, siis ei ole pärast tema surma kellelgi minuga mingit pistmist ja kogu korter sai vennale. Muidu, oo õudu, kuuluks pool sellest tütrele. Ja kui ta teinuks testamendi, siis oo õudu, äkki tütar kipub seda vaidlustama ja appi, siis on ju pojal jälle muresid selle tülika õega. Need mu ema sõnad.

Seda kartis ema ilmaaegu. Kui testament on notariaalne ja emal sel hetkel mõistusega mingeid probleeme tõestatud polnud, poleks sul seal midagi vaidlustada. Ses mõttes, et kohtusse pöörduda ju võiksid, aga ilmselt sa ei võidaks. Kui emal oleks mõistusega tõestatud probleemid, siis saaks ka muid varalisi tehinguid vaidlustada, ka kinkelepingut.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõneti saan aru, sest olen ise sama kogenud. Vanemate kodu sai 10a tagasi maha müüdud, 1/4 osa vanematele, 1/4 õele, 1/4 vennale ja 1/4 pidi jääma mulle. Ma olin siis veel alaealine, seega jäi raha ema kätte hoiule. Paar aastat tagasi plaanisin osta oma korteri, küsisin emalt, kas ta saab mind aidata korteri sissemaksega, ema ütles, et ei saa, küsisin siis, et aga see 1/4 müügist, saaksin sellega täpselt hakkama, vastuseks sain ainult, et seda enam ei ole

Huvitav, kas see kuidagi ebaseaduslik ei ole. Minu teada ei luba seadus vanemal alaealisele kuuluvat pärandust niisama ikka ära kulutada, aga ma ei tea, mis saab, kui ta seda ikkagi teeb.

Tegemist ei olnud ju pärandusega. Vanemad võivad oma eluajal oma varaga teha, mida tahavad, osta, müüa, kinkida jne. Ei ole kuidagi ebaseaduslik müüdud varast mitte midagi lastele jagada või anda neile ebavõrdselt.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Seda kartis ema ilmaaegu. Kui testament on notariaalne ja emal sel hetkel mõistusega mingeid probleeme tõestatud polnud, poleks sul seal midagi vaidlustada. Ses mõttes, et kohtusse pöörduda ju võiksid, aga ilmselt sa ei võidaks. Kui emal oleks mõistusega tõestatud probleemid, siis saaks ka muid varalisi tehinguid vaidlustada, ka kinkelepingut.

Väga võimalik, et kartis ilmaaegu. Aga jah, kohtusse pöörduda ma TEOREETILISELT saaksin ja see hagi ilmselt võetaks ka kohtus vastu, ükskõik mis see lahend siis tuleks. Sellest jubedast teadmisest minu emale piisas, et korter vennale kinkida. Mõistus on tal siiamaani täiesti selge.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minus ei tekita seesugune nõrgemate toetus mitte mingeid muid emotsioone peale rõõmu ja poolehoiu. Mina isiklikult ei vaja mitte midagi. Üks minu vendadest on ka sisuliselt vanemate ülalpeetud. Samas mina olen vanematele olnud kõige suuremaks materiaalseks toeks.

Kui vanemad meie kodu pärandaks ühele meist, ei muudaks see minu suhtumist vanematesse mitte kuidagi. Minus lihtsalt ei ole seda soolikat. Mina jään ikka endiseks.

+3
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 55 )


Esileht Pereelu ja suhted Vanemad, kes suhtuvad tütardesse erinevalt