Teema: vanemad kooli lapse halva õppeedukuse pärast

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Uurin lihtsalt teiste inimeste arvamust antud olukorrale.
Puberteedieas lapse vanemad kutsuti kooli \”pedagoogilise nõukogu\” ette, sest lapsel on pooltes ainetes koolis \”kaheseis\”. Poiss ei popita, põhjuseta puudumisi pole, on mõned hilinemised tundi. Poisi ema töötab õhtuses vahetuses, seega on kodune tugi lapsele õppimises praktiliselt 0. Poiss pole just andekas, kuid rumal ka mitte.

[/tsitaat]
Kuidas valdad põhjalikku infot lisaks hinnetele veel ka võõra poisi puudumistest ja hilinemistest? Ja kas on ikka puhas tõde see, mida teismeline räägib?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei teagi kohe, kas tõesti on hoolimatu kodu. Kuulen ju oma lapse suu läbi, et ema nutab kodus nähes lapse halbu hindeid ja sõitleb last, aga mis sest kasu on, oleks vaja ju ära seletada individuaalselt lapsele asjad.

[/tsitaat]

Ema ei ole järelikult suutlik lapsevanem, sest kirjelduse järgi ei adu ta oma vastutuse olemasolu ega ka sisulist olemust. Äkki aitab õppenõukogu emale reaalsust lähemale tuua?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Humanitaari poole kaldu tunduvad põhikooli ained enamasti nende jaoks, kes on ise hiljem midagi reaalainetega seoses õppima läinud.
Mu meelest on meie kooliprogramm igal tasandil keerukamaks muutunud võrreldes nõukaaja lõpu ja EV algusaastatega. Tõesti, kõik on detailsem ja keerulisem: võõrkeeled, eesti keel, ehk on lihtsamaks muutunud vaid kirjandus ja ajalugu (rohkem rõhutatakse koolis laste kirjutamis- ja arutlemisoskust, vähem kuivade faktide massilist pähetuupimist, mis on mu meelest väga tervitatav). Matemaatika on mu meelest samale tasemele jäänud, lihtsalt mahud on väiksemad ja mõtlema peab ehk natukene rohkem, aga füüsika on tõesti raskemaks läinud. Võrrelge ise nõukaaegset 7. klassi füüsikaõpikut praeguse 7. klassi loodusõpetuse-füüsikaõpikuga ja saate aru, millest ma räägin. Meil olid tõesti 7. klassis muinasjutud füüsikast, st füüsika ajalugu. Keemia koha pealt ei tea esialgu veel sõna võtta.

Eks süüdistada võib üksteist (õpetajad vs õpilased/lapsevanemad) lõputult, kuid fakt on see, et ilma vanemate suure lisatööta kodudes meie kooliprogrammi läbida ei ole võimalik. Laps, kellel vanemate tugi kodus õppimisel puudub, langeb varem või hiljem riskitsooni \”kaheliseks\”.
Ma ise arvan ka, et kui kooli õpetajad (või sageli ka laps ise) või mõlemad korraga ei viitsi tugiõppes osaleda, siis paberi peale see lahke võimalus meie koolides jääbki.

Pole sel poisil häda midagi, on lihtalt pisut alla keskmise andetum ja ilma koduse toeta süsteemi hammasrataste vahele jäänud hetkel.[/tsitaat]

Huvitav, mina näen õpikuid võrreldes just vastupidist – lõpmata palju vähem õpitakse.

Khmm, khmm.
Julgen arvata, et kõva kolmveerand lastest õpivad alates 5-st klassist iseseisvalt ja saavad üsna normaalselt hakkama, sest hoiavad tunnis kõrvad lahti ja tegelevad õige asjaga.
Kui täiesti normaalsete võimetega lapsel on üle poolte ainetest kahed, siis ilmselgelt on põhjus mitte vaid kehvades (üle poolte õpetajate on kehvad???) õpetajates, vaid laps ilmselt tunnis lihtsalt ei tööta kaasa, vaid käib seal kas pinki soojendamas või pulli tegemas. Olen ise klassijuhataja ning olen korduvalt oma laste vanematelt uurinud, kui palju nad lapsi aitavad kodustes õppimistes – mõned üksikud vanemad üleüldse teavad mis nende lapse programm sisaldab ning enamasti õpivad lapsed täiesti ise. Siiski ei ole minu klassis mitte ühtki last,kel oleks üle poolte ainetest kahed (ja seda olukorras, kus mul on ka mõned nõustamiskomisjoni paberitega lapsed).
Üleüldse esineb selliseid õpilasi, kel oleks üle poolte ainetest kahed lennu peale maksimaalselt 1 kuni kaks last, mõnes lennus mitte ühtki – selline olukord ei saa olla VAID õpetajate (mitmete!!) süü. Siin peab olema KA lapsepoolseid tegematajätmisi.

Ja nagu ma aru saan räägid sa täiesti normaalsete võimetega õpilasest? Sel juhul peaks praktiliselt kõigil selle klassi normaalsete võimetega õpilastel olema üle poolte ainetest kahed. Sest usu, kui sa küsitluse läbi viid,siis vanemad üldiselt põhikooli lastega enam kodus ei õpi ega oma erilist ülevaadet nende kodustest töödest.

NB! olen ka ise mitme lapse ema ning õhtuti nendega peale algklasse kodutöid küll ei tee. Vahel vaid küsin, kas on tehtud ning kas on abi vaja. Enamasti pole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Enamikuga teevad vanemad klassis kodus lisatööd – eriti nõrgal tasemel on seal just (võõrk)eeled (sel aastal on neil küll esimene normaalsem inglise keele õpetaja, kahjuks siiski mitte puhas inglise filoloog) ja eesti keel ja kirjandus (samuti, sel aastal õpetab neid esimest korda eesti filoloog ja loomulikult eeldab, et nii kaugele klassi jõudnud lapsed valdaksid elementaarsel tasemel nii mõndagi oskust eesti keelest ja kirjandusest, kuid need suvalised õpetajad pole osanud neid oskusi lastes varasematel aastatel arendada, mina olen seda kodus ise omal algatusel lapsega teinud), vene keelt õpetatakse lausa nahhaalsel meetodil, et küll vanemad kodus lastele kõik asjad selgeks teevad, õpetaja rolliks on vaid tunnis \”piitsa plaksutada\”.

Jah, eks olen isegi koolis käinud ja mäletan, kuidas see iseseisev õppimine käis: vahetunnis kirjutasid kodutööd kelleltki kohusetundlikult maha ja tunnis leiutasid sadu võimalusi positiivseid hindeid saada ja nii need head hinded tulidki. Alles ülikoolis mõistsin, et siiski loevad konkreetsed oskused ja teadmised, mitte iseseisvus kooliajal ega positiivsed hinded. Nii et oma lapse puhul pean küll tähtsaks olla pidevalt kursis tema tegelike teadmistega ainetest, sest hinded koolis seda paraku sageli ei väljenda (tihti väljendavad need lapse pugemis- või manipuleerimisoskust õpetajate või kaasõpilastega või sageli lihtsalt halba käitumist tunnis või siis ka õpetaja \”kopsu üle maksa\” läinud seisundit.

Iseseisvust kui elustiili võib ju oma laste kooliasjades harrastada. On maitseküsimus, kas vanem hindab lapses iseseisvust või teadmiste kvaliteeti. Mina isiklikult arvan, et iseseisvub enamik inimesi varem või hiljem niikuinii – ega pääsu ju pole, aga lünki teadmistes on hiljem tunduvalt raskem täita. Mu jaoks pole lapse iseseisvus koolitöödes väärtus omaette, sest see iseseisvus saabub talle varem või hiljem niikuinii. Siiski aksepteerin iseseisvuse kui elustiili harrastajaid lapsevanemaid, mitte ei materda neid, kuigi vastupidist olen sageli kogenud.[/tsitaat]
Miks sa oma last üldse kooli saadad kui kool kuhugi ei kõlba? Kas poleks lihtsam laps koduõppele jätta kui sa nagunii kodus õpetajatööd üle teed? Või miks sa pole kooli vahetanud? Miks pole vanemad pöördunud kooli juhtkonna poole kui õpetajate kvaliteet ei kõlba kuhugi?

Eks teisedki siinsed kommenteerijad on ise koolis käinud (kooliharidus on meil teatavasti kohustuslik) ja mina isiklikult küll vanematega koos ei õppinud. Ja ei õppinud ka pere teised lapsed. Absurdne on väita, et need, kes kodus ise õppisid, tegelikult kirjutasid hiljem maha või lihtsalt pugesid õpetajale.

Anna andeks, aga sinu postitused on praegu stiilis, et kõik teised on süüdi ja sina oled vaene kannataja. Objektiivsust neist küll välja ei loe.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Võrrelge ise nõukaaegset 7. klassi füüsikaõpikut praeguse 7. klassi loodusõpetuse-füüsikaõpikuga ja saate aru, millest ma räägin. Meil olid tõesti 7. klassis muinasjutud füüsikast, st füüsika ajalugu. Keemia koha pealt ei tea esialgu veel sõna võtta.

[/tsitaat]

Valetada pole ilus!
Varasemate aastate 7.kl füüsika sisaldas mehaanikakursust, mis hetkel viidud 8.klassi 2.poolaastasse ja osa sellest tollasest (tihedus ja jõud) on jäetud 7.kl loodusõpetusse.
Füüsika ajalugu pole ei ENSV ega EV üldhariduskoolides kunagi õpetatud, küll aga õpetatakse seda ülikoolides neile tudengitele, kes füüsikuks saada plaanivad (üks semester kogu stuudiumi kohta)

\”Legend Archimedesest\” aga oli ja on senini 8.kl õpikus peatükk, mille pealkirja all on märge \”täiendavaks lugemiseks\” – see on ka enamvähem ainus füüsika ajalugu käsitlev peatükk 8.-12.kl õpikutes üldse.

reaaala inimesena julgen väita, et võrreldes olukorraga 20a tagasi, on eesti koolides nn tavaklassis reaalainetest vaid mälestus järgi jäänud, nt keemia lõpeb juba 11.kl poole peal, füüsika aga 12.kl keskel. matemaatika on veel ainus, mis lõpuni läheb, aga sedagi on kohustuslik vaid 3 (10kl)+3(11kl)+2 (12kl) tundi kogu gümnaasiumi peale nädalas

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Eks võibki vaidlema jääda põhimõttelise küsimuse üle, et kelle roll on last õpetada: õpetaja või lapsevanema oma? Siinmail peetakse, jah, iseenesestmõistetavaks, et õpetaja teeb mingi töö klassi ees ära (mille kvaliteet on tõesti sageli küsitav just aine selgekstegemise koha pealt) ja ülejäänu eest vastutab vanem. Paljudes teistes riikides käsitletakse õpetajat kui tavalist palgatöötajat, kelle tööd ei pea keegi kolmas isik (nt lapsevanem) kodus üle tegema. Paljudes riikides antakse lastele ka minimaalselt kodutöid (ainult suuremad projektid tuleb kodus teha), sest mõistetakse, et kapitalismi tingimustes on ka töölt laekunud vanemad väsinud nagu tühjakspigistatud sidrunid ja ei jaksa enam kellegi teise palgatööd kodus üle tegema hakata, sest ka nemad tahavad puhata töövälisel ajal.

Mulle endale ka tundub, et see ema koolikutsumine oli pigem üks näpuganäitamiseüritus ja hoolimisest ema ja lapse vastu kaugel, kuid eks kuuleb siis, kas kool seda seaduses ette nähtud tugiõpet üldse pakkus emale välja. Mulle on ka jäänud mulje, et selle kooli õpetajad teevad lastega koos nii vähe kui võimalik, kritiseerida nende õpetamisloogikat ei tohi mitte mingil juhul ja laps ja vanem peab koolis ennast tundma madalamalt kui muru.[/tsitaat]

Oma lapse eest vastutab alati vanem.
Aga sinu postitusi lugedes süveneb mulje, et sa oled ka ise lapse tasemel. Koolis on \”nemad\”, \”nemad on pahad\”, \”nemad ei tee tööd\”, \”vaene nuttev ema kutsuti nüüd kooli, kus teda mõnitati\” jne.

Mujal maailmas on täpselt nagu meil. Põhiharidus on reeglina tasuta, selle omandamiseks pakub kool teatud mahus õpet, ülejäänud töö on vajadusel lapsevanema teha.

Ja meil on muide perekonnaseadus, mis paneb lapse kasvatamise põhivastutuse vanematele. Kui vanem arvab, et teda solvatakse (sic!) koolikutsumisega, sest tegelikult ei tee lollid õpsid ju ise oma tööd, siis on selle vanema peas asjad ikka nihkes.

Muide, töö tuleb tellija materjalist, ning paljudes kodudes EI pea ema-isa lapsega koos õppima. Kui aga on laps, kellega ON VAJA kodus õppida, siis kodus õpib ka kapitalismi tingimustes lapsega selle lapse vanem, mitte \”riik\”. Tulevikus saab töökoha ja seal palka ka see laps, mitte tema eest \”riik\”. Tulevikus elatab oma peret see laps ise, mitte \”riik\”. Ja kõige selle jaoks ta praegu omandabki põhiharidust. Mitte emmele, mitte õpetajale, iseendale.

Aga näib, et sa mõistad asju teisiti, sest kogu teema on ju suur kaeblemine selle üle, kuidas kool julgeb ema tülitada, kuigi lapsel on pooled hinded kahed.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Uurin lihtsalt teiste inimeste arvamust antud olukorrale.
Puberteedieas lapse vanemad kutsuti kooli \”pedagoogilise nõukogu\” ette, sest lapsel on pooltes ainetes koolis \”kaheseis\”. Poiss ei popita, põhjuseta puudumisi pole, on mõned hilinemised tundi. Poisi ema töötab õhtuses vahetuses, seega on kodune tugi lapsele õppimises praktiliselt 0. Poiss pole just andekas, kuid rumal ka mitte.

Mina sama klassi lapse vanemana olen juba aastaid lapsega koos \”koolis käinud\”, st kodus üle seletanud kõik, mis koolis arusaamatuks on jäänud. Vähemalt poolte ainete suhtes olen seisukohal, et ilma koduse toeta see aine lapsel omandamata olekski jäänudki. Pole minagi selle kooli õpetamiskvaliteedist just vaimustuses. Aga see selleks.

Mul tekkis küsimus selle kohta, et kas tänapäeval mitte ei peaks õppeedukuses mahajäänud lapse abistamine olema pedagoogide rida? Et kui lapsel on hinded järsult halvenenud, aga muidu ikka on tunnis püüdlik, lihtsalt ei jõua kohale kõik (ja pooltes ainetes ei saagi jõuda sellise õpetamisstiili juures, arvan mina kõrvaltvaatajana), kas siis ei peaks õpetajad kõigepealt ise peeglisse vaatama ja ennast ja oma õpetust analüüsima? Või olen ma ajast maha jäänud ja sellised nõukastiilis\” pedagoogilised komisjonid\” ja lapsevanemate koolikutsumised lapse langenud õppeedukuse puhul on jälle ausse tõstetud?[/tsitaat]
Millest sa eeldad, et see pedagoogiline nõukogu on mingi negatiivne koht, kus lapsevanemat ja last lihtsalt materdatakse ja maha tehakse? Ehk on see siiski lihtsalt koos lahenduste otsimise koht?

Ma olen oma probleemlapsukese pärast väga palju koolis käinud, aga õppenõukogu ees aru andmas küll mitte kunagi. Esimesed kohtumised olid jah selleks, et teha kolmepoolne leping – lepingusse läks kirja just seesmaa tugiõpe, need järelaitamistunnid, mida kool pakub. Laps kohustus seal kohal käima ja õppima, mina teda aitama. Hiljem, kui pube veel hullemaks läks jõudsime ühes aines ka individuaalse õppekavani. See oli siis murrangukoht, kui lapse kõige raskemast ainest pinge maha läks ning ta seal hakkama saama hakkas, hakkas ta ka teiste ainetega paremini toime tulema. Hullem puberteet sai tal selleks ajaks ka mööda juba. Nüüd on lapsel põhikool lõpetatud poistiivsete hinnetega (kaks lõpueksamit sai lausa nelja, ühe kolme) ja õpib edasi eriala ning saab kenasti hakkama.

Mis ma takkajärgi öelda oskan. Kooliga tasub koostööd teha. Ja oma lapse eest tasub võidelda. Seda ka siis, kui lapsel on parajasti kõik muu tähtsam kui kool ning lapsevanemad ja õpetajad on lihtsalt ühed tüütud segajad, kes ei lase tal rahulikult olla. Aga lisaks sellel peab ka ise oma võimalusi ja õigusi teadma ja uurima. Kool üksi oleks mu lapse kaheksandas klassis alguses maha kandnud. Mina ei luabnud seda, mina otsisin selle individuaalse õppekava võimaluse välja, leidisn tugispetisalistid. Aga igal juhul pole kool lapsevanema vastane mida karta ja koolikutsumise peale juba ette turri minna, et teid rünnatakse. Üldiselt ei rünnata, lahendusi otistakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ArjuLoogiline kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Samuti on kirjutamata reegliks, et lahendusi pakuvad välja ainult õpetajad. Õpetajad annavad vanemale tavaliselt hunniku soovitusi (loe käske), mida vanem peab tegema, aga kui vanem tuleb lagedale omapoolsete ettepanekutega, mida KOOL võiks muuta, saab ta külge tülika ja targutava vanema sildi.[/tsitaat]
Just-just 🙂 See kogemus oli ka mul mingil ajal, et nad surusid vägisi peale koolile mugavat, aga tegelikult lapse sisuliselt mahakandva lahenduse. Ja selle vastu võitlemiseks ja sobiva leidmiseks pidin ma ise tugev olema. Õnneks ma leidsin abi ja koos saime ka last tegelikult aitava lahenduse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ArjuLoogiline kirjutas:[/small]
[tsitaat]Äkki ajad segamini õppenõukogu ja õppenõustamiskomisjoni?
Meie koolis tegeletakse küll nii õpilaste kui vanematega – õppenõustamisel on kohal õppealajuhataja, klassijuhataja,aineõpetaja, laps, vanem. Üheskoos otsitakse lahendusi – esimene lahendus – järeleaitamistunnid. Meil on neid igal aineõpetajal suisa kaks tundi nädalas, toimuvad peale ainetundide lõppu.

Mina olin see kõva peaga laps, kes pidi pidevalt käima nii tugiõppes, kui järeleaitamistundides. Sisuliselt tähendas see see, et peale pikka väsitavat koolipäeva, peale 6., 7. või 8. tundi said teised koju, aga mina pidin kooli jääma veel 9. ja 10. tunniks, et saada järeleaitamist matemaatikas, keemias ja füüsikas.
Nii ma seal siis istusin, vahtisin õpetajale tundide kaupa tühja pilguga otsa ja olin nii väsinud, et ei saanud absoluutselt mitte millestki aru. Lisaks oli peale kõiki neid tunde kõht nii tühi, et suutsin mõelda ainult söögist ja mitte mingil juhul matemaatikast.
Koolipäev oli minu jaoks niigi stressirohke ja väsitav, kuna olin ju halb õpilane ja sain pidevalt pahandada, lisaks veel tühi kõht, väsimus ja siis need lisatunnid ainetes, mida ma niigi kohutavalt kartsin ja vihkasin…
Sageli jätsin parandusõppesse üldse minemata. Lihtsalt ei suutnud.
Tahtsin öelda seda, et tugiõpe ja järeleaitamine on koolides paraku nii korraldatud, et neist ei ole tuhkagi kasu. Lapsed on koolipäeva lõpus väsinud, näljased ja lihtsalt ei suuda järeleaitamistundides enam midagi omandada. Eriti mitte aineid, mille vastu juba tõrge tekkinud.

Paljudel lastel on raske tunnis kaasa töötada, kuna klassid on liiga suured, tempo on nende jaoks liiga kiire ja kui aine tundub neile lootusetult arusaamatu ja raske, siis tundubki lihtsama valikuna klapid pähe panna või pingi all nutikaga mängida. Kõigil ei ole head töövõimet ja võimet suures karjas keskenduda.

Ideaalis on õppenõustamine lahenduse otsimine lapsevanema, lapse ja õpetajate osavõtul. Praktikas aga tähendab see kahjuks sageli, et õpetajad, keda on mitu, moodustavad ühisrinde vaese lapsevanema vastu, kes on üksi, nagunii juba süütundest krampis, et on nii lolli lapse ilmale toonud ja ei saa üldse aru keerulistest terminitest, mida õpetajad üksteise võidu puistavad.
Samuti on kirjutamata reegliks, et lahendusi pakuvad välja ainult õpetajad. Õpetajad annavad vanemale tavaliselt hunniku soovitusi (loe käske), mida vanem peab tegema, aga kui vanem tuleb lagedale omapoolsete ettepanekutega, mida KOOL võiks muuta, saab ta külge tülika ja targutava vanema sildi.[/tsitaat]
Arvan, et õpiabitunnid ja õpetajate konsultatsioontunnid pärast koolipäeva lõppu on parim, mida kool saab õpiraskustes õpilase jaoks pakkuda. Kodus õpilasel abi puuduks, ning ta jätaks ülesanded tegemata või teeks need valesti. Muidugi on raske, aga mis teha. Tühja kõhu vastu aitab aga kaasavõetud võileib.