Tulin just maalt vanemaid vaatamast ja nii meeletu kurbus on hinges. Nad on mõlemad 12 päeva palavikus… mõlemal testitud koroona…
Mõlemad üle 70… Mõlemad kaasuvate haigustega…
Olen neile iga päev mitu korda helistanud ja neid ka õue peal vaatamas käinud. Siiani on nad olnud tublid ja püüdnud ikka head nägu teha. Palavikus ja väsinud, aga rahulikud ja positiivsed. Minu tugevad, elujõulised, tegusad, humoorikad vanemad – nii nagu ikka!
Aga kui täna hommikul emale helistasin, siis midagi ta hääles meenutas mulle mu tütreid, kui nad olid väiksed ja hädas. Selline väikese hädas oleva lapse hääl, kes on olukorras, millest tema jõud üle ei käi. Ja ma ei osanud teda kuidagi aidata. Ma olen valmis tegema mida iganes, et mu vanematel parem oleks – aga mida saaks koroonahaige jaoks teha, et tal päriselt parem hakkaks? Mida mina saaks teha? Mida keegi üldse saaks teha?
Ma jätsin lihtsalt kõik sinnapaika ja sõitsin neid vaatama, kuigi ma teadsin, et sellest ei ole mitte mingit kasu. Viisin neile toitu – kuigi neil ei ole isu ja mitte midagi ei maitse. Viisin ravimeid – millest ka pole mingit kasu, sest koroonat ei ravi miski.
Viisin armastust ja hoolimist – ise hoolega 2 meetrit vahet hoides, mask peas. Hoidudes kallistamast. Hoidudes oma armast isa kallistamast, kes oli näost nii ära vajunud ja hoidis ennast vaevaga ukse najal püsti.
Miks ma sellest Perekooli foorumisse kirjutan? Ma ei tea. Mure on nii suur, et sööb hinge seest. Tahaks seda kuidagi endast välja saada, välja rääkida. Aga kõik mu sõbrad ja tuttavad, kellele olen seda rääkinud, on nii ükskõiksed. Ah, kaks üle 70 aastast on koroonas? Jah, see haigus pidigi ju vanematel inimestel olema. Nooremad põevad nii kergelt läbi, et ei saa arugi. Esimene ja ainuke küsimus: kus kohast nad selle said. Ja siis – kui sa ise peaksid positiivse testi vastuse saama, siis palun ära mind “üles anna”. Olen parem ise vabatahtlikult 10 päeva eneseisolatsioonis, kui lasen end testima suunata.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 26.11 20:36; 28.11 21:37; 05.12 16:51; 09.12 22:20;