Teema: Triibupüüdmise edasilükkamine

Mina ajasin ka enne rasestumist taga seda, et vanemahüvitise arvutamisse jääks sisse need kuud, kus olin saanud preemiat jne. Aga kui triibupüüdmisega oli juba ca aasta läinud ja midagi polnud juhtunud, siis muutus raha teisejärguliseks. Nüüd olen rase ja vanemahüvitis jääb kaugele sellest, mis ta “ideaaljuhul” oleks olnud, aga mul on sellest ükskõik, sest see teekond raseduseni oli raske ja konarlik. Mida ma öelda tahan, on see, et majanduslik mõtlemine on väga vajalik ja on hea, kui inimesed sel viisil ette mõtlevad ja kalkuleerivad, aga paraku ei ole harvad need juhused, kus triipe püütakse aasta, kaks või kauemgi.

Ei mõista, miks serveeritakse uut vh süsteemi nii, et keegi jääb selle tõttu ebaõiglasesse seisu. Uut süsteemi ei kehtestatud ju üleöö, info selle kohta avalikustati juba 2017. a sügisel, praegustel rasedatel ja planeerijatel oli seega mitu aastat aega sellega arvestada. Ka vana süsteemi kohta sai öelda, et keegi jääb ebaõiglasesse seisu, kui laps sünnib ootamatult liiga vara või hilja. Ning laste vanusevahe nõue alla 2.5 a sama vh jätkumiseks kehtis ka vana süsteemiga.

Mis jättis eelmisel aastal paljud ebaõiglasesse seisu oli hoopis uus maksuseadus, mis ei arvestanud sellega, kui keegi saab dekreediraha aasta lõpus ja peab seetõttu tulumaksu juurde maksma, eriti madalapalgalised kaotasid sellega (ja osad kõrgemapalgalised hoopis võitsid). Vot see oli ebaõiglane.

Endal on kodus alla aastane laps ja kindlasti üritame teise lapse saada enne tema 2.5 a saamist. Kui see ei peaks õnnestuma, siis tuleb tõesti tõsiselt järele mõelda, sest vanus tiksub peale, aga miinimum vh-d saada ei tahaks, sest praegu saan maksimumi.

Mina olen praegu esimese lapsega kodus. Teist last veel plaanis pole ja suure tõenäosusega teen lapse siis kui ise tahan, mitte siis kui raha seda mulle soosib.

Muidugi on kahju kui kaotan rahas aga õnneks see meie elatustaset nüüd meeletult ei muuda, sest oma kodu on käes ja mees ise teenib piisavalt suurt palka, et me saame endale minu palgast kaotust lubada.

Ma lihtsalt tean, et ma võin ei tea mida planeerida aga kõik ei pruugi nii minna. Oma esimest last hakkasin püüdma nii, et kõik oli piinlikult planeeritu järgi, et saaks hea vh. Tulemus oli selline, et rasestusin 4 kuud hiljem, rasedus peetus esimese trimestri lõpus ja edaspidi enam rasedaks ei jäänudki. Uus rasedus tuli viljatusravi abil alles aasta hiljem. Nüüd tean, et ei hakka midagi planeerima. Kui olen valmis annan kohe tuld ja eks näis kas elu soosib või mitte. Kõige tähtsam on lõpuks ikkagi laps.

#3333791:

Viimane kägu – üks asi on planeerimine ja arvestamine, kuid teine on hoopiski see, kuidas loodus ette seab. Vb plaanin, et uus laps jääb selle esimese 2,5a sisse, kuid lihtsalt ei õnnestu. Vb jään Rasedaks, kuid rasedus katkeb ja kogu minu “plaan” kukub seega läbi. Vb arvestan, et rasedaks võiks jääda nt kevadel, kuid loodus toob lapse veidi kiiremini meieni… Kõik need süsteemide muudatused tuleks läbi teha nii, et keegi ei jää kannatajaks, eriti sellisel viisil, kus ühtedelt võetakse suisa midagi ära, et teistele rohkem pakkuda. Kõik need näited, mis sa välja tõid on samamoodi ebaõiglased, kuid rõhuda ei tohiks sellele, et “näed, sel vahemikus sünnitanutel olid sellised ebaõiglused, et mis sa siin praeguste ebaõigluste üle vingud”, vaid probleem on selles, et sellised ebaõiglused üleüldse tekivad. Muudatusi sisse viies ei tohiks kelleltki ühtki õigust vähendada, et teistel kasvatada.

Ma ei saa täpselt aru, kellelt midagi ära võetakse?

See süsteem ei saa nii toimida, et vahet pole kui pikk vanusevahe lastel on, ikka saaks sama vh-d, sest kui uut last ei tule, siis peaksidki tööle tagasi minema, muidu ju kaob osadel tööleminekuks üldse motivatsioon. Vh-d saab niikuinii ainult kuni lapse 1.5 a vanuseni ju.

Kui on näha, et järgmine laps ei sünni enne 2.5 a, siis tuleb lapsesaamine aastaks ootele panna ja tööle minna või leppida väiksema vh-ga. Natuke kummaline on nimetada seda ebaõigluseks või kannatuste tekitamiseks, sest keegi ei sunni ju saama lapsi 3-aastase vanusevahega, täiskasvanud peaksid ikkagi suutma rasedusest hoiduda sel ajal, kui seda ei soovi. Ja kui on hirm, et äkki ei jäägi hiljem rasedaks, siis ei saa raha peale mõelda lihtsalt.

Ebaõiglaseks saaks nimetada olukorda, mis ei sõltu kuidagi nendest inimestest, aga see pole antud juhul ju nii. Sealt artiklist tuleb ju välja, et need emad lihtsalt ei süvenenud asjasse enne rasestumist, teadsid, et midagi muutus, aga arvasid, et neid see ei puuduta, nii et nende endi viga ju.

Eestis on ülihea vh süsteem, aga ikka tuleb keegi väitma, et diskrimineeritakse 3.5-aastase vanusevahega laste emasid, kes pole tahtnud vahepeal tööle minna. Ei saa ju olla absoluutselt kõigile meele järele.

Ebaõiglane on siiski. Ma sünnitan sel aastal, olen pool eelmist aastat juba tööl ka käinud aga saan miinimumhüvitise, sest laste vahe suurem kui 2,5a ning arvestatakse üleeelmise aaasta pealt, kui olin eelmisega kodune ja vanemahüvitise peal. Nummi.

PS! Minu jaoks on see 2,5 a vahe täiesti ebaloogiline arvestades tänapäeval valitsevat soodumust pikalt imetada – mul küll ei õnnstu imetades rasestuda – normaalne hormonaalne foon ning seega ka viljastumisvõimekus (olgem ausad, ka libiido) taastub alles 5-6 kuud pärast imetamise lõpetamist ja imetan reeglina 1,5 a. Aasta jooksul kaks last sünnitada on minu meelest täielik ulme (rääkimata sellest, et organismile äärmiselt kurnav).

Pean tunnistama, et ka ise kevadel 2018 mõtlesin emapalga suurusele ja kirjutasin ülesse palgalaekumisi jne.
Nüüd, jaanuaris 2020, ootan kinnisilmi seda, et ainult õnnestuks 🙂

Pigem ajab muigama need stoorid, kuidas VH saab kinnisideeks, vitamiinid on kallid, arstid on röövlid jne.

Kaks aastat vist ootasime, nimelt olen noor, kuid titesoov tuli juba peale gümnaasiumit ning aina süvenes. Siiski tahtsin kindlasti baka ära lõpetada ja planeeritud laps sündiski kuuke peale lõpetamist. Päris raske oli oodata, kuid kannatasime ära. Teine rasedus tuli samuti esimesel proovimiskuul, kuid kõigil kindlasti nii hästi ei lähe.

Mina l

#3334914:

#3334142:

Ebaõiglane on siiski. Ma sünnitan sel aastal, olen pool eelmist aastat juba tööl ka käinud aga saan miinimumhüvitise, sest laste vahe suurem kui 2,5a ning arvestatakse üleeelmise aaasta pealt, kui olin eelmisega kodune ja vanemahüvitise peal. Nummi.

PS! Minu jaoks on see 2,5 a vahe täiesti ebaloogiline arvestades tänapäeval valitsevat soodumust pikalt imetada – mul küll ei õnnstu imetades rasestuda – normaalne hormonaalne foon ning seega ka viljastumisvõimekus (olgem ausad, ka libiido) taastub alles 5-6 kuud pärast imetamise lõpetamist ja imetan reeglina 1,5 a. Aasta jooksul kaks last sünnitada on minu meelest täielik ulme (rääkimata sellest, et organismile äärmiselt kurnav).

Ei peagi ju sünnitama ühe aasta sees 2 last, miks selline äärmuslik näide? Kui laste vanusevahe peab olema alla 2.5 a, siis saab sünnitada ka nii, et sünnituste vahele jääb 2-2.5 a.

Imetamine ei ole muide rasestumisvastane vahend, enamus naistel taastuvad imetamise ajal päevad ja ka viljakus.

Selle 2.5 a põhjus on ikkagi see, et ei jäädaks koju passima. Nii palju kui inimesi, nii palju ka eelistusi, aga pole võimalik võtta arvesse kõiki soove lihtsalt, et kes tahab, et lastel oleks kindlasti 3 aastat vähemalt vahet jne. Sellisel juhul on alati võimalus minna lapse 1.5 a saades uuesti tööle.

Ma saan aru üksikisiku tasandi traagikast, kui juhtub, et lapse sünd jääb ebasoodsasse aega, aga üldiselt on Eestis ikkagi süsteem väga hea.

Kas tegemist on planeerimata rasedusega või ei teadnud uut süsteemi lihtsalt?

Mina läksin kohe pärast seda tööle tagasi, kui laps sai 1.5. Ehk sissetulek olnud konstantselt sama. Kuid uus laps ei otsusatnud tulla nii, et vanusevahe jääks alla 2.5 aasta. Kui vana süsteemi järgi oleks pidanud 5 kuud tööl käima, et saada sama vanemahüvitis mis varem, siis nüüd pean käima tööl 12 kuud. Ei hakka süsteemi kritiseerima aga mulle tundub, et vanemahüvitise seaduses ei ole mõeldud nende peale, kes hiljuti väikse lapse on saanud ja sooviks teist last. Minu meelest võiks ka vanemahüvitis minna laekunud tulu alla, mitte et tagasi tööle minnes hakkad puhtalt lehelt :D. Ehk kui oled 1.5 lapsega kodus, mis on maksustatud ja lähed kohe peale selle lõppu tööle tagasi, siis võetakse rasedusele eelneva 12 kuu all arvesse ka vanemahüvitist, kui see peaks sattuma sinna perioodi. Mitte arvestama sinu sissetulekuks nendel kuudel 0.

Meil on maailma üks heldeim vh süsteem. Ja sünnitamine ise on tasuta. Ja lastehoid on soodne.
Mis teil täpselt ebaõiglane on?
Et keegi saab natuke rohkem samal ajal kui enamus maailmast maksab peale et üldse haiglas sünnitada.

#3335309:

#3334933:

#3334914:

#3334142:

Ei peagi ju sünnitama ühe aasta sees 2 last, miks selline äärmuslik näide? Kui laste vanusevahe peab olema alla 2.5 a, siis saab sünnitada ka nii, et sünnituste vahele jääb 2-2.5 a.

Imetamine ei ole muide rasestumisvastane vahend, enamus naistel taastuvad imetamise ajal päevad ja ka viljakus.

Selle 2.5 a põhjus on ikkagi see, et ei jäädaks koju passima. Nii palju kui inimesi, nii palju ka eelistusi, aga pole võimalik võtta arvesse kõiki soove lihtsalt, et kes tahab, et lastel oleks kindlasti 3 aastat vähemalt vahet jne. Sellisel juhul on alati võimalus minna lapse 1.5 a saades uuesti tööle.

Ma saan aru üksikisiku tasandi traagikast, kui juhtub, et lapse sünd jääb ebasoodsasse aega, aga üldiselt on Eestis ikkagi süsteem väga hea.

Kas tegemist on planeerimata rasedusega või ei teadnud uut süsteemi lihtsalt?

kas sa saad aru, et see vananaistejutt on ka kusagilt pärit? sellel on REAALNE ALUS: on päris palju naisi, kelle viljakus ei taastu enne imetamise lõpetamist ning seega 2,5 a vahe, mis seadusandja poolt on laste väikese vahega saamiseks ette nähtud, POLE LIHTSALT VÕIMALIK?

PS! äärmuslik näide “ühe aasta sees kaks last” on just välja toodud kui näide eriti võimsast viljastumisvõimest, mis enamuse jaoks on välistatud.

See äärmuslik näide on ju seosetu, kui vaja on sünnitada järgmine laps alles hiljemalt 2.5 a pärast, siis polegi vaja 3 kuud pärast eelmist sünnitust uuesti rasedaks jääda. Loomulikult on see ulme, aga mis su point on?

Saa juba aru, et see on väga helde boonus, et võimaldatakse saada väikese vanusevahega lastega sama vanemahüvitist ilma vahepeal maksuraha teenimata.

#3337261:

Mina ilmselt kuulun nüüd nende hulka, kes majanduslikel kaalutlustel hakkab lapse planeerimist edasi lükkama.

Oleme abikaasaga koos olnud pikalt, kuid alles eelmisel aastal otsustasime lapse saamisel rohelise tule anda. Loomulikult ei ole rasedust tekkinud. Mul on tegelikult hea sissetulek (üle keskmise), kuid aasta lõpus sain hea diili lisatöö näol. Aasta alguses üllatas ka põhitööandja palgatõusuga. Nüüd juba kalkuleerin, et praegu rasestudes ei jää arvestatv lisandunud sissetulek vh sisse.

Ma lohutan end sellega, et oleme noored (mina 29 ja mees 30), kuid kes saab garanteerida, et lähiajal üldse rasedus võiks tekkida, kui praegugi pole õnnestunud. Teisalt on hirm, et kui veab, siis jään rahast ilma. Praegu tundub mõistlik hakata taas rasedusest hoiduma. Ilmselgelt on siin tegemist klassikalise näitega, kus karjääri või sissetulekute potentsiaalse vähenemise tõttu sünnitamine järjest hilisemasse vanusesse jäetakse.

Mina ei soovita edasi lükata, eriti kui rasedus kergelt ei teki. Sul on hea palk, ära lükka edasi enam. Raha on nii teisejärguline asi. Ma ajasin ka suurt VH taga, aga nüüd sooviks ainult last. Hetkeseisuga hakkaksin miinimumi saama. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud juba aastaid tagasi rohelise tule andma, nüüd juba 31 ja probleemid…

#3333391:

Tere.

Kas on siin paare, kes on rasestumise kas finantsilistel või ka muudel põhjustel edasi lükanud, kuigi emotsionaalselt olete selleks täiesti valmis? Kas plaanis esimene või mitmes laps? Kuidas ootusega toime tulete?

Parima võimaliku emapalga saamiseks oleme meie pannud tähtajaks juuli, mil hakkame proovima. Plaanis siis esimene laps. Tundub nagu terve igavik! Oleme valmis juba mõnda aega kuid tahaks teha asju nii, et hiljem ei kahetseks, et saaksime perega pisut reisida, vajadusel kauem lapsega kodus olla ja üldse end finantsiliselt mugavalt tunda. Lisaks kui teine laps peaks kiirelt järgi tulema, ei ole niigi vahepeal palgatõusu oodata. ????

Ootus on kohati karm aga olen end üsna teadlikult sundinud nautima praegust vabadust. Tean, et lapsega poleks enam seda spontaansust lihtsalt kuhugi üksi või kahekesi minna.

Teemat ajendas ka eilne artikkel, mis rääkis küll emapalga ebaõuglustest järgmiste laste saamisel:

https://lood.delfi.ee/perejakodu/ajakirjalood/uus-vanemahuvitise-susteem-paneb-paljud-vanemad-ebaoiglasesse-seisu-ja-nad-lukkavad-teise-lapse-saamise-maaramatusse-tulevikku?id=88638491

Ühes küljest saan aru, et meil on väga helde emapalgasüsteem. Teisest küljest aga tobe, et sellistel materiaalsetel põhjustel on mitmed tulevased lapsevanemad “sunnitud” lapsesaamist edasi lükkama. Endine skeemitamine kadus ära kuid nüüd on seadusega loodud tõesti olukord, kus teadlikumad ajavad näpuga kalendris järge ja lükkavad pereloomist edasi.

Parem planeeri seda, et teed enda poolt kõik, et sünniks terve laps. Ka enda poolt maksimumi andes, pole me keegi kaitstud õnnetuste, haiguste, puudega lapse sünni eest vms. Elu on ettearvamatu, seda olen kogenud.