Teema: Vanemas eas lapsevanemaks

Mehe vanuse osas. Minu isa on kogu elu olnud sportlik ja terve, kui mina olin laps, ei teagi, et ta oleks väga nohus olnud või töölt puudunud. Nüüd on 64, kehakaal tõuseb ja vererõhk ka. Vanuse vastu ei saa, isegi, kui muidu oled sportlik ja terve ja nooruslik. Isa muidugi tervisehädasid tunnistada ei taha, toidulauda ei muuda, sest oma mõtetes on ta endiselt noor ja vägev.  Aga meie (tema lapsed), oleme küll tema pärast mures.

#4130296:

Sinu enda vanus on selline, et võiksid vabalt veel ka 2 last saada, ilma et sa “vanemas eas” ema oleksid, aga mehe vanus paneb mõtlema. Arvesta ka, et lisaks keskmisele elueale mängivad vanemaks olemise juures rolli ka elukvaliteeti halvendavad kroonilised haigused ja sinu mees on juba eas, kus risk nende tekkeks on väga kõrge. Kas sa oled valmis võimaluseks, et pead väikelast kasvatama olukorras, kus su mees peab järsult halvenenud tervise tõttu töölt lahkuma? Kus sa pead ehk lisaks lapsele ka mehe eest hoolitsema? Saad sa sellega hakkama nii materiaalselt, füüsiliselt kui emotsionaalselt? Sa mainisid ärevushäiret, oled sa sellest üle saanud?

Enim ajab mind aga termaalgatuses segadusse hoopis jutt mehe pikaks ajaks välismaale jäämisest pandeemiaga seoses. Töötan juhtumisi valdkonnas, mis tegeles mh ka liikumistega pandeemia esimese kevade ajal ja tean seetõttu, et isegi väga rangelt lukku pandud riikidest sai inimesi hea tahtmise korral koju lennutada. Hiljemalt 2020 aasta lõpuks olid inimesed isegi ühest täiesti suletud riigist teise samasugusesse liigutatud ja tuletame meelde, et Eesti ei kuulunud nende suletud riikide hulka (riik ei takistanud Eestisse sisenemist ühestki maailma riigist, kehtis vaid isoleerumisnõue). Kui su mees just Põhja-Koreas polnud (ja ma suudan välja mõelda väga vähe töökohti, mis inimesi tööasjus sinna komandeerikid), siis hiljemalt 2020 suveks oleks ta pidanud vähimagi soovi ja rahalise ressursi korral kodus pere juures tagasi olema. Kui ta seda aga ei teinud ja jättis sind selle asemel ebakindlatesse oludesse lapsega üksi, ka ajal, mil sul olid juba vaimse tervise probleemid (ärevushäire), pidid tal olema selleks omad põhjused ja ma sinu asemel mõtleksin väga tõsiselt, kas sa ikka näed neid põhjuseid objektiivselt ja kas need samad põhjused ikka laseksid tal uuele lapsele heaks isaks olla.

Tõenäosus, et alla 60 a vanust meest peaks u 10 aasta jooksul põletama-hooldama hakkama küll niisama ei näe…

Minu suguvõsa hilistes 60. Aastates (ehk 10 a vanemad) mehed teevad veel tööd, askeldavad aias, remondivad maju, mõni teeb süüa – keegi neid ei hoolda.

Jah, kõike võib juhtuda, aga kui ta sul minema pole pannud (seda Tõenäosust enam ei näe)… On ta veel ikka enese Ja pigem teiste eest hoolitseja, nagu ses vanuses naisedki.

Tuletaks meelde, et mähkutamist ja öist magamatus on max 3 a.( pigem alla 2.),  Mitte 18. Üle 10 aastane vajab toitu, pwsvarju, kooli ja trenni sõidutamist. Õhtul vaadatakse õppimises, pesud üle – viimast teeme surmani enese heaks niikuinii, jaksame laste pesud ka vast masinasse tõsta.

Toidu valmistame enesele surmani ja koristame ka, eks jaksab lapse sokid ka kokku korjata.

Aa, kindlasti muutub see, et mees jääb pensionile ja siisetulek langeb. Nendele asjadele tasub mõelda.

Muus osas on nagu noorematega, mees võib autoavarii teha, süda võib seiskuda, võib uus naine tekkida, aga kas me jätame sellepärast elu elamata või lapsed sünnitamata!?!

#4130183:

#4130148:

Naise vanus oleks nagu enam-vähem, aga mees on küll lapse saamiseks vana mis vana! Vanadel meestel suur tõenäosus haige laps saada ja meeste surmadki 60+ vanuses on üsna sagedased. Ma isegi ei mõtleks lapse peale sellises vanuses kaaslasega!

See on küll vale info, et vanematel meestel on suurem tõenäosus haige laps saada. Ei ole sedasi. Sperma uueneb pidevalt ja pole vahet kui vana oma see on. Vanemal naisel tõesti on suurem võimalus haige laps saada.

Pole sugugi vale info! Isa kõrgem vanus tõstab laste autismi-, ADHD- ja muude psüühikahäirete riski: artikkel
Riskid suurenevad ka vanemate suure vanusevahe puhul. Ei ole sugugi nii, et vaid naise vanus tõstab riske.

Ei ole sa midagi vana. Minu jaoks arusaamatu see öine ülevaloleku teema. Et kohe pidevalt peab öösel üleval olema? Ma olen oma lapsega mõne öö pidanud kehvalt magamisega leppima ja see on kõik.

Ja ärge siin hurjutage TA-d, et see on imelik, et mees oli mitu aastat ära….kust te võtate, et TA Eestis elab? Äkki on Uus-Meremaal? No sinna sai küll tagasi läbi suurte raskuste, aga võimalik, et äri (töö iseloomu) tõttu poleks see võimalik olnud.

#4130438:

No näete, meie nais-esipoliitik sai 48-aastaselt lausa 2 tükki:)

…ja veel ilma meheta!

16-18aataselt sünnitanute* lapsi,

Olen ise ainuke laps ja suguvõsas on teisigi ainukesi lapsi. Mehel jällegi õde ja vend, tahtsin oma lapsele siis ka õde ja venda ja suuremat suguvõsa. tegelikkus on see, et mees oma õe ja vennaga üldse ei suhtle, tema vanemad lapselaste vastu huvi ei tunne, minu suguvõsa ühelapselised pered on palju kokkuhoidvamad ja igaüks on tähtis. Mul ei ole ühtki halba sõna öelda ainukeseks lapseks olemise kohta.  Kahju, et oma kolme lapse kinnisidee teoks tegin, ei kujutanud üldse ette, kui ajamahukas, kulukas ja lärmakas projekt see on. Täiesti oleks piisanud ka ühest lapsest.

Mul on kahe lapse vanusevahe 7a, noorem laps sündis kui olin 36( rasedus tuli teisel kuul peale otsuse vastuvõtmist). Ei pea end vanaks emaks.

Sain viimase lapse 41-aastaselt. Beebiiga oli kohati raske, teatud asjaoludel tegin selle läbi pm üksi. Ühel hetkel sain aru, et mind ei väsitanud mitte laps vaid suhtlus teatud inimestega. Igapäevased messengerikôned sõbrannaga ja vana, haige sugulasega. Kui need àra jàid ja lastele pühenduda sain ning valima hakkasin, keda ja kui palju meie ellu luban, sain koheselt tagasi ka energia ning elu läks rütmi. Täna mil laps viiene on ta mulle nii vahva kaaslane, et hommikuti tuleb naeratus suule mõeldes, et ta varsti ärkab. Nii kallis on. Elu parim otsus oli veel üks laps saada. Üksi vanni ja raamatut lugema saan ikka, iga aastaga enam.

Riskidest rääkides, siis minu naabril sündis Downi-sündroomiga laps, kui lapse ema oli sünnitades 26.  Seega ei tähenda ka vanus, sest tutvuskonnas 40selt sünnitanutel on terved lapsed.

#4131015:

#4131004:

Mul on kahe lapse vanusevahe 7a, noorem laps sündis kui olin 36( rasedus tuli teisel kuul peale otsuse vastuvõtmist). Ei pea end vanaks emaks.

Küsimus pole ju naise vanuses. Sinu lapse isa on ka vanem inimene?

Algpostitusest ei loe välja, et jutt mehest. Pigem muretseb ikka enda pärast????. Mehed võivad lapsi surmani teha. Mait Maltiski ütles kunagi, et mehed, tehke lapsi vanas eas.

#4130113:

Nüüd ta on tagasi. Ja ta oli nõus proovima teist last saada. Mul on tekkinud täielik ärevushäire. Ma ei suuda magada, süüa ega teha tavalisi toimetusi teha. Mõtlen, kas oleme hiljaks jäänud. Ma kogu südamest tahan teist last. Ja olen näinud, et päris palju on neid, kes on selles vanuses veel lapsevanemateks saanud nt. Marko Kaljuveer, Eda-Liis Kann jne.

Lapsed sündinud vanuses 36, 38 ja 41. Ei minul ega mehel polnud enne ühtegi last. Ma polnud ka kellegagi koos elanud, nii et igasugu perekohustuste kandmise mõttes olin nö. värske ja kulumata.

Kui võimeline ma rasestuma olen, polnud aimugi.  Erinevalt teemaalgatajast ma eriti pinges ei olnud ja mõtlesin “kui on määratud lapsi saada, ju ma siis saan ja kui ei ole määratud, eks siis elan edasi nagu senigi”. Juba sama kuu lõpus oli päevade asemel ainult mingi minimaalne määrimine ja sain aru, et toimub midagi täiesti uut minu jaoks. Teise lapse puhul mõtlesin, et mul on nüüd just tekkinud oskused ja kogemused beebi/väikelapsega hakkama saamiseks (enne esimest last olin sellel alal null), tahaks neid veel kord kasutada.ka kas järgmist rasedust tekkisid “annan võimaluse, kui tuleb, siis tuleb” suhtumisega (ei planeerinud rangelt ega ajastanud).

Muidugi tähendab kolm väikese vanusevahega last palju kära ja müra. Ja viirushaigusi on palju. Samas on huvitavam, sest üks laps oleks ühtemoodi, aga kolme puhul on kolm erinevat tegelast, igaüks erineva näo ja iseloomuga.

Üks beebi/väikelaps korraga… See tähendab ju, et pea oma tähelepanu jagama (tegeled titaga ja samal ajal pead kantseldama ka väikelast), ei jää kaks väikest last üksteise järel haigeks, ei ole kaklusi (näit. et tahavad mõlemad just seda ühte mänguasja ja kaklevad jms.), kuhugi minnes tuleb riidesse panna ja autotooli kinnitada ainult üks laps, kooliasju tuleb jälgida ühel lapsel jne. jne.  – oi, see tundub lihtne isegi vanemas eas   🙂

#4131265:

Riskidest rääkides, siis minu naabril sündis Downi-sündroomiga laps, kui lapse ema oli sünnitades 26. Seega ei tähenda ka vanus, sest tutvuskonnas 40selt sünnitanutel on terved lapsed.

Vanuse kasvades suureneb risk, et eostatud laps on Downi sündroomiga, aga kahaneb risk, et Downi sündroomiga laps sünnib – kuna 40-aastased (vms) saadetakse kõik looteveeanalüüsile, mis selle kindlaks teeb ja seega annab neile naistele võimaluse aborti teha, nooremate puhul saadetakse ainult need, kellel on risk tavapärasest suurem, aga ka üks võimalust miljonist kellelgi ju siiski juhtub.

Loodetavasti mõistad, et sul on väga vedanud! Need, keda on õnnistatud hea unega lastega, ei suuda iialgi mõista neid, kes unetute ööde pärast kannatavad ja arvavad, et viimased on kindlasti ise midagi valesti teinud.
Meie esimene laps magas esimesel eluaastal öösiti väga kehvasti, aga teiseks eluaastaks olid need mured unustatud. Teise lapsega olid esimesed 4-5 kuud väga paljutõotavad, aga sealt edasi on kõik vahelduva eduga ainult halvemaks läinud. Lapsel on kindlad uneajad, rituaalid, jälgime unenõustajate näpunäiteid, aga selle vastu, et laps öösiti korduvalt kriisates läbi une nutab ja nüüd juba ka soiub, ei ole pooleteise aasta jooksul siiani “rohtu” leidnud.
Oleme konsulteerinud nii lastearsti kui neuroloogiga, lugenud uneraamatuid ja katsetanud unenõustajate soovitusi, kasutegur on null.
Oleme aru saanud, et meie tegevusest ei sõltu mitte kui midagi. Kui juhtub olema hea öö, ei pruugi olla ühtegi nutmist, aga kui balb öö, võib olla palju lühiajalisi nutmisi või üks lohutamatu hoog, mis kestab 1-2 tundi.
On aru saada, et see on seotud arenguga, kuna ka siiani esimese ja ainsa kolmesõnalise lause on laps öelnud just unes.
Kõige kummalisem on see, et isegi peale väga rasket ööd on laps ärgates hetkega rõōmus ja tegus ja nii kuni lõunauneni.
Oleme mehega neljakümnendate alguses ja see lõputuna kestev õudus on mõjunud nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Jah, loomulikult magame võimalusel nt lõunaune ajal koos lapsega, aga öösiti on olukord juba ammu selline, et närvisüsteem on nii erk, et kartuses kohe-kohe äratatud saada, ei tule und enam isegi siis kui laps vahel rahulikult magab.
Nii et eks see titeiga üks loterii ole ????

#4130348:

7 ja 9 nüüd küll “väga palju” vanemad vennad ei ole

Jutt ju lastest. Ning kaheaastasest põnnist on 9- ja 11-aastane küll ikka mäekõrguselt vanemad kohe igas mõttes.