Teema: Vanemas eas lapsevanemaks

#4130307:

Aga et ka otse mõnele TA küsimusele vastata, siis ma olen ise üksiklaps ning on ka 3 mu lähimat sõpra. Mingeid traumasid üksi kasvamisest pole, pigem andis vanemate jagamatu tähelepanuväärne ja hool eluteele kaasa turvatunde ja enesekindluse. Mu abikaasal on 5 aastat vanem õde, kellega ta mingit lähedust ei tunne ega sisuliselt suhtlegi. Koos mängimiseks peaks õdede-vendade vanusevahe ikka väike olema, teie lastel saaks see olema ju vähemalt 4 aastat, ilmselt rohkem.

Vaat see on nii kummaline jutt. Üksiklapsel pole üksikasvamisest mingeid traumasid, aga õdedest-vendadest palju nooremal on üksikasvamisest tohutud traumad? Su mees pole oma õega lähedane ja see on justkui halb, aga sinul seda õde, kellega lähedane olla, üldse polegi (st sul pole võimalustki) ja see on igatpidi okei?

#4133249:

Sa vist ei saanud jutu mõttest aru. Muidugi on tore, kui on õed ja vennad, kellega on head suhted. See oleks kõige parem variant. Aga see pole sugugi alati nii, väga paljudel inimestel ei ole oma õdede ja vendadega head suhted ei lapsepõlves ega hiljem, pigem on lapsepõlvest väga ebameeldivad emotsioonid (pidevad kaklused, ebaõiglus vms) ja suurena üldse ei suhelda. Selliste inimestega võrreldes võib mõni üksiklaps olla palju õnnelikum.

Aga tead, õpib jagama või siis õpitakse võrdsust vms. Eriti, kui muidu ei ole lapse keskkond väga suurepealine, siis just annab õde-vend palju juurde.

#4133363:

Aga tead, võib anda ja võib ka mitte anda. Ei ole alati nii, et üksiklaps on väga õnnetu ja õe või vennaga laps õnnelik. Täiesti vastupidi võib olla.

Õnnetu või mitte. Lõpuks on see igaühe enda soov, aga mina ei mõista ühelapselisi. Milleks piirduda ühega, kui juba ots lahti tehti. Milleks. See on retooriline küsimus, millele ei soovi vastuseid.

Ärevuse asemel pigem tegutse. Käi ise arsti juures kontrollis ja saada mees spermatesti tegema. Kui midagi on korrast ära, on teil veel aega probleemiga tegeleda. Kui mõlemaga kõik korras, tuleb lihtsalt aega anda ja küllap see rasedus tekib. Autismi pole muidugi kuidagi võimalik ennetada, aga geenirikked saab raseduse alguses veretestiga kindlaks teha. Test on küll kallis, aga erivajadusega lapse kasvatamine oleks veel kallim, seega küll te selle raha leiate.

See jutt, et mees oli kolm aastat kuskil pandeemia tõttu kinni, on ausalt öeldes kummaline. Selle taga on siiski midagi muud. Ja loodetavasti tahad seda last tõesti sellepärast, et SINA ise teda tahad, mitte ainult selleks, et olemaoleval lapsel oleks õde/vend või lootuses meest kinni hoida või kes teab, mis põhjusel.

#4133506:

Minul on autistlik laps endavanuse mehega, olime 20ndate alguses kui ta sündis. Igasugu riske on siin maailmas.

Jälle. Miks on vaja sellist juttu ajada? Muidugi võib igas eas haige laps sündida. Samas asi on tõenäosuses ja vanemast peast on riskid suuremad. Sama hea, kui sa räägid, et pole vaja turvavööd, sest ka turvavööga on surma saadud. Samas turvavööta on see tõenäosus tunduvalt suurem.

#4133368:

#4133363:

Aga tead, võib anda ja võib ka mitte anda. Ei ole alati nii, et üksiklaps on väga õnnetu ja õe või vennaga laps õnnelik. Täiesti vastupidi võib olla.

Õnnetu või mitte. Lõpuks on see igaühe enda soov, aga mina ei mõista ühelapselisi. Milleks piirduda ühega, kui juba ots lahti tehti. Milleks. See on retooriline küsimus, millele ei soovi vastuseid.

Jajaa, nii need kahekümnelapselised pered tekivadki – muudkui küsivad endalt retooriliselt, et aga miks piirduda viieteistkümnega, kui ots juba lahti tehti…

Suguvõsa üritustel kusjuures annab see laste suur vanusevahe  ka tunda. Kui  ikka terve seltskond on juba teismelised või vanemad ja siis on seal üks 9 aastane näiteks, siis see noorim tunneb end  kõrvalejäetuna. Ta lihtsalt ei oska  ju teistega kaasa rääkida ja suured ei viitsi temaga mängida lõputult.

#4133679:

Eriline ülbik. Kes sinu arvamust on küsinud, et nii kategooriliselt väidad, et vanusevahe kohe peab olema väike. Inimeste elud on erinevad ja sina ei saa siin paika panna, kuidas peab olema.

#4133369:

Aga ühe asja ütlen küll ära, et vanusevahe peab olema väike. Mingi selline teema, et üks laps on juba 15, teine 18 ja kolmas siis beebi, no siis pole tõesti mingit vahet ja ilmselt 15- ja 18aastased ei viitsi ega soovi vabast ajast beebiga tegeleda või üldse temaga mängida. Samas Kolmene ja viiene vabalt mängivad.

Mõte oli vist selles, et selleks, et laps tunneks ennast teistmoodi kui ühelapselise pere laps, saaks oma õe/vennaga koos samu mänge mängida, peaks laste vanusevahe olema väike.

Kui vahe on 15a, siis võib lapse elu sarnaneda mõnes mõttes ühelapselise pere lapse elule – tegevus käib rohkem koos sõprade, klassikaaslaste ja trennikaaslastega.

Samas võib 15a vanem/vend õde olla arendav selles mõttes, et ta võib väiksemale õpetada mingeid oskusi (näit. arvutiasju) ja nooremal võib olla äge kõrvalt kogeda, kuidas vanem õde/vend saab autojuhiload, astub ülikooli, läheb tööle…

#4133580:

Sul ei ole õigust vastustest keelduda, kui sa juba otsa lahti tegid.

Miks piirduda ühega? Näiteks ema tervis ütleb üles, ema saab aru, et ei jaksa, isa kaob perekonnast ja mõnikord lihtsalt enam ei õnnestu teist last teha.

Aga siis pole vaja põhjusi valetada või üldse sel teemal end õigustada või rohkemate laste soove maha teha.

#4130113:

Sooviks teiste inimeste arvamusi, kes on olnud sarnases olukorras või teab kedagi, kes on.

Mure järgmine. Olen hilistes 30ndates ja mees hilistes 50ndates. Meil on üks laps. Olen alati soovinud, et mu lapsel saaks olema õde/vend, et ta ei oleks üksi. Enne kui saime hakata teist last plaanime, pidi mees minema tööreisile. Siis tuli Covid ja ta ei jõudnudki tagasi enne kui piirid kinni pandi. Nüüd ta on tagasi. Ja ta oli nõus proovima teist last saada. Mul on tekkinud täielik ärevushäire. Ma ei suuda magada, süüa ega teha tavalisi toimetusi teha. Mõtlen, kas oleme hiljaks jäänud. Ma kogu südamest tahan teist last. Ja olen näinud, et päris palju on neid, kes on selles vanuses veel lapsevanemateks saanud nt. Marko Kaljuveer, Eda-Liis Kann jne.

Mainin ka ära, et meil kummagil ei ole eelmistest suhetest lapsi. Mis tähendab, et meie lapsel ei ole ka pool õde/venda.

Soovin, et keegi jagaks minuga oma kogemust või arvamust. Kas sarnases vanuses lapsevanemaks saamisel? Kas sul on ainult üks laps või oled ise ainus laps?

Mina ei teeks.

#4130113:

Sooviks teiste inimeste arvamusi, kes on olnud sarnases olukorras või teab kedagi, kes on.

Mure järgmine. Olen hilistes 30ndates ja mees hilistes 50ndates. Meil on üks laps. Olen alati soovinud, et mu lapsel saaks olema õde/vend, et ta ei oleks üksi. Enne kui saime hakata teist last plaanime, pidi mees minema tööreisile. Siis tuli Covid ja ta ei jõudnudki tagasi enne kui piirid kinni pandi. Nüüd ta on tagasi. Ja ta oli nõus proovima teist last saada. Mul on tekkinud täielik ärevushäire. Ma ei suuda magada, süüa ega teha tavalisi toimetusi teha. Mõtlen, kas oleme hiljaks jäänud. Ma kogu südamest tahan teist last. Ja olen näinud, et päris palju on neid, kes on selles vanuses veel lapsevanemateks saanud nt. Marko Kaljuveer, Eda-Liis Kann jne.

Mainin ka ära, et meil kummagil ei ole eelmistest suhetest lapsi. Mis tähendab, et meie lapsel ei ole ka pool õde/venda.

Soovin, et keegi jagaks minuga oma kogemust või arvamust. Kas sarnases vanuses lapsevanemaks saamisel? Kas sul on ainult üks laps või oled ise ainus laps?

Mina 40ndates ja sinuga samal lainel. Kui tuleb siis tuleb.

Saime ka viimase lapse vanast peast, mina oli üle 40 ja mees nõks alla 50. Mehe sõnul ta esimest korda nautis isaks olemist, võttis tööd vähemaks, et saaks olla lapsega kodus, hommikuti tegeles temaga, lasi minul magada. Vanemad lapsed saime siis, kui olime noored, kiire oli, maja tahtis ehitamist jne. Aga võtsime siis mõlemad aja maha – kiidan emapalka, mis kindlasti tegi kodus olemise mõnusaks (eks enne sai ka karjääri tehtud ja tegin seda ka pärast laps edasi). Mina soovitan soojalt saada pesamuna, järgmine vaba olemine tekib alles pensionieas.

#4133686:

Suguvõsa üritustel kusjuures annab see laste suur vanusevahe ka tunda. Kui ikka terve seltskond on juba teismelised või vanemad ja siis on seal üks 9 aastane näiteks, siis see noorim tunneb end kõrvalejäetuna. Ta lihtsalt ei oska ju teistega kaasa rääkida ja suured ei viitsi temaga mängida lõputult.

Ei nõustu, meil on selline sõpruskond, kus on lapsed väga erinevates vanustes – ja alati võetakse ka väiksemad kampa. tõrjuda võib ka omavanuselisi.