Ämmal on neli last, ühega elan mina koos, üks elab välismaal, kolmas oma perega teises linnas ja neljas elab veel kodus.
Ämm läks oma mehest lahku ja kolis oma ema juurde, kuhu ehitas oma raha eest teise korruse välja ja maksis oma emale üüri (see oli maja omaniku soov ja tingimus sinna kolimise eest). Ämm võttis uue mehe ja siis tõusis ka üür maja omaniku nõudmisel.
Maja omanik lubas majja elama ka oma eks väimehe, kes elab siiani esimesel korrusel ja ämm siis teisel korrusel, mille endale valmis ehitas. Ämma ema tegi testamendi minu mehele.
Nüüd on aga probleem selline, et kuna ämm on töövõimetus pensionär ja saab lisaks veel elatist kodus elava lapse eest + lasteraha ja sots.toetust siis ta ei saa rahaliselt hakkama. Talvel on küttekulud väga kõrged. Elukaaslane ehitas ahju ka ümber ehk rikkus ära ja see talv viskas ämm elukaaslase üldse probleemide pärast välja, kuid ahi jäi ikka katkiselt ju majja. Me siis kutsusime ämma enda juurde elama ajutiselt, et siis edasi vaadata, kuidas tal seda olukorda seal parandada. Ämm oli nõus. Nüüd on ta siin paar kuud olnud ja aprilli alguses läheb oma koju tagasi aga midagi arutada ei taha.. Pigem teeb vihjeid mehele, et tule tee nüüd mu ahi korda jne. Aga meil ei ole ka selliseid summasid võtta kuskilt. Me tegime talle ettepaneku, et läheksid koos panka (ämm ja minu mees) ja vaataksid mis võimalused oleks laenu saada aga ämm ei taha ise laenu võtta vaid ootab, et meie võtaksime, maksaksime ja teeksime tal seal kõik korda.
Teine pere, kes Eestis veel elab ütlevad konkreetselt, et neil pole raha ja kõik. Isegi mingit arutelu ei ole, et kuidas nüüd emaga ikka saab. Neil on teda vaja ainult siis kui lastele lastehoidjat vaja. Kodulinna külastades visatakse ka lapsed üle ukse ja pärast järgi tulles aetakse 10min juttu ja lennatakse jälle. Samas tahavad kõike kontrollida ja arvustavad igat meie ja ämma ideed ja sammu, mis teeme.
See välismaa laps tuleb suvel külla ja temaga saab äkki midagi jagada ja arutada aga selles ma ka väga kindel ei ole.
Kodus elav laps on väga mures. Ta küsib mu käest pidevalt, kas ja kuidas ta üldse kunagi saab kodust välja kolida ja oma elu peale minna. See tüdruk saab varsti 18 täis ja palju siis kooli lõpunigi enam on.. Samas kurdab tihti, kuidas ema rahaga ümber käib. Eelmine kevad käis ämm oma lapsel külas välismaal ja meie imestasime, kust ta selleks raha sai, kuna pidevalt nuttis telefonis kuidas raha ei ole. Tütre kaudu tuli siis lõpuks välja, et võttis laenu. Jah, laenu suurusest 1/3 maksid lennukipiletid aga ülejäänud 400 eurot? Tütar ütles ka, et ei tea, mis ema rahaga tegi..
Nüüd tüdruk kurtis, et ta ei saanud jõulukingitusest sentigi raha – see välismaal elav laps saatis raha jõuludeks ja tüdruk ütles, et nemad said palju rohkem meist raha aga tema ei saanud sentigi sellest ja samuti ei tea, kuhu ema raha pani.. (meie saime 50¤/nägu ja nemad siis sellest rohkem, täitsa arvestatav summa ju).
Me ikka üritame aidata aga meie võimetel on ka piirid, sest ise olen töötu ja väike laps ka peres + meil kodulaen peal. Nüüd aga tundub, et kuna ämm elab majas, mis juriidiliselt kuulub minu mehele siis kõik kohustused on meie õlul. Ma ütlen ausalt, et mul ei ole selle vastu midagi, et mehe ema aidata aga jah.. Ma olen vist selles jamas juba nii kõrvuni sees, et ei oska enam midagi arvata ega mõelda. Tihti tundub see kõik ebaõiglane aga samas mul on temast nii kohutavalt kahju. Kõige rohkem on mul kahju sellest tüdrukust, kes emaga koos veel elab.. Tahaks lihtsalt mingit võõra/täiesti kõrvalise inimese pilku asjale. Võib-olla peabki nii olema, et müüme oma korteri maha, vahelt kasu investeerime ämma kodusse ja ise otsime siis üürikorteri vms? Ma ei tea.. Mees on ka juba nii apaatne. Ta ei oska ka enam midagi teha. Oleme rääkinud, mõelnud, arutlenud ja ämmale ideid pakkunud aga sobib ainult selline variant, kus ämm ei pea midagi maksma ja tegema..
