Teema: Vanemate lahutamise mõju teismelisele

Tuleb selgitada (lapsele):
1) vanemate lahku minek pole mitte mingilgi määral lapse süü, vanemad ei saanud omavahel hakkama
2) lapse ees ei tohi vanemad üksteist “maha teha”. seda siis ei lapse kuuldes ega lapsele selgitades, tema jaoks on mõlemad ta vanemad.
3) tuleb selgitada, et mõlemad vanemad jäävad talle alles, lihtsalt elatakse erineva katuse all.
4) oma emotsioonid (lapsega kahekesi olles) tuleb hoida omale, mitte neid lapse ees välja elada. Laps võib tunda, et peab vanemate vahel “pooli” valima hakkama, tihti valitakse see pool kes suudab end veenvamalt “kannatajana” esitada.
5) lapse teisele vanemale üle andmine/teise vanema juurde saatmine olgu emotsioonitu (vähemalt lapse ees). Põhjus on põhimõtteliselt sama mis eelnev.

Minul endale, teismelisena, vastupidi, mõjus vanemate abielu-ühe katuse all elamise viimane ots väga kehvasti – kuna nemad olid närvilised, oli mul ka raske rahulik olla. Lahutus mõjus aga mulle hästi – tundsin tohutut kergendust, kodu muutus mõnusaks ja rahulikuks kohaks.

Mis aga teha, kui lapse seda kodust väljakolinud vanemat hirmsasti igatseb? No ilmselt tuleb lapsele ikka selgitada, et lahkuminekul oli põhjus. Vaevalt, et teie suhted mehega väga head olid – heade suhete korral ju ei lahutata, eks? Nii seletagi lapsele, et koos edasi elamine oleks rikkunud kõigi närvid. Et on rahulikum, kui elatakse eraldi.

Isa kohta ütle pojale, et keegi ei võta temalt võimalust isaga kokku saada, suhelda. Et küll esialgne kuum supp (kõik need lahutusjärgsed emotsioonid isal) jahtub maha. Ja siis saavad nad isaga lihtsalt toredaid asju koos teha.

Hmm, üks minu lemmikteemasid:)
Olles läbi elanud enda vanemate lahutuse 8 a. (väga tublid olid lõpuks, et lahutasid, sest nende kooselu oli täiesti võimatu-neil polnud isegi ühist arusaama sellistest triviaalsetest asjadest nagu kuidas kapis pesu hoida, rääkimata kuidas ühiseid lapsi kasvatada jne.), ja kogu selle triangli, mida nad korraldasid kuni noh… minu 25 a saamiseni ja siiani minu isa läheb teisele poole teed kui minu ema avalikus kohas näeb, ja vastupidi, siis absoluutselt kõige suurem põnts lastele seoses vanemate lahutusega on, kui vanemad ei suuda jääda lahutuse käigus VÄÄRIKAKS. Mitte lahutus ei tapa lapse hinge ja vaimu iseenesest, vaid vanemate käitumine selle ajal ja pärast seda. Näiteks kuna hetkel sellest isast on saanud “suur kannataja”, siis esiteks on see äärmiselt suur koorem lapsele. Sisuliselt isa RÄIGELT manipuleerib hetkel enda lapsega ja kasutab enda lapse habrast ja välja arenemate psüühikat
enda EGO silumiseks-et näed kui paha emme, kes pere otsustas lõhki ajada, ja jätab rääkimata, mida tema tegi, mis viis emme sellise otsuseni. Isa eeldab, et siis poeg teeks midagi, leevendaks kuidagi isa kannatusi, teeks midagi, et isal oleks parem (ma ei tea, saadaks emmele sõnumi!) Aga poeg on nii noor veel, ei saa üldse aru mis toimub, ei oska endagagi midagi teha, rääkimata veel enda isa “kannatuste” ja emotsioonidega tegelemisest. See on sisuliselt lapse vaimne ja emotsionaalne tapmine ja selle ravimiseks kulub aastaid! Kui isa tahab kellelegi kurta, et teda on maha jäetud jne. siis tuleks selleks leida kas sõber või suvaline inimene baaris, aga mitte OMA LAPS. Selline käitumine on lihstalt argpükslik ja väärib ausõna keretäit! Ma olen samamoodi jooksnud 8-17 a. enda isa ja ema vahet ja kuulnud kord ühe ja teise käest krõbedaid sõnu kummagi aadressil ja nutnud end selle tõttu stabiilselt vähemalt 3x nädalas täiesti paanikasse, nii et mul oli vaja klaasitäite kaupa suhkruvett. Just nimelt see üksteise mustamine kahjustabki last kõige rohkem, sest laps ju õpib noorena, et ta on enda isa ja ema nö. summa. Nüüd, kus üks on väidetavalt värdjas ja teine “kes iganes”, siis kuidas lapse enesehinnang küll kujuneb:) Laps tahab armastada mõlemaid vanemaid ja teda ei tohi panna valima, et kumba võib! Loomulikult kui üks vanematest on ikka tõepoolest tõbras ja ohuks ühisele lapsele, siis tuleks kas suhtlemiskord üle vaadata vms. aga enda isiklike haavade ravimine enda lapse läbi on äärmiselt lubamatu!
Hetkel on kahjuks nii, et teema algataja peab tänu isale tegema emotsionaalset topelttööd, laps on vaja kohe maha rahustada kui ta isa juurest tuleb, pakkuda talle ekstra turvalisust jne. Võib-olla teema algataja peaks ise selle mehega aeg-ajalt kokku saama ja tegelema tema lahutusjärgsete emotsionaalsete probleemidega, siis jääb vähemalt ehk laps puutumata (lihtsalt ettepanek!).
Vabandust emotsionaalsuse ja rahvaliku kõnepruugi pärast, aga sellised situatsioonid ajavad mind väga kurjaks!

#2842351:

Lahutus on raske kõigile pereliikmetele, kuid selle eesmärgiks on see, et kõigil oleks parem.

kuidas sa teed selgeks lapsele, et eesmärgiks on, et kõigil oleks parem, kui see seda pole. 2 inimest, mees ja laps nii ei tunne. Kas nad tunnevad siis valesti ja ainult naine tunneb õigesti?
isegi, kui last poleks. oleks vaid mees ja naine. Mees jätaks maha naise jutuga, et nii on meile parem. ei ole mahajäetule parem. mahajäetu on õnnetu.

Vanemate lahutuse mõju lastele on täpselt selline nagu vanemad seda lapsele esitlevad või välja paista lasevad. Lastele tuleb õpetada, et elus juhtub kõike, mitte alati vaid jäid asju, ka halvad olukorrad on elu osa paraku. Nii väga ka, kui me neid hoida tahame, ei saa nad siiski kasvada vati sees.
Mul tuli lisaks vanemate lahutusele hakkama saada ka nende omavaheliste kaklustega, on tulnud näha ema läbipekstuna ja muid jubedusi. See on teinud minust täiskarsklase kel ilma mingi vanemate toeta elus päris palju saavutatud, nii kõrgharidus saadud kui perekond ja lapsed loodud. Sain ellu kaasa kindla teadmise, millest ise hoiduda ja kuidas ma kindlasti elada ei soovi. Mõlemad mu vanemad ise alustasid kord üliturvalistes kodudes, üks elas maal, teine oli ainus ja väga hoitud laps peres. Kumbki ei tundnud elu ohte ja elati “meri põlvini” stiilis kuni elu oli täiesti võimatuks keeratud. Minul tuli varakult iseseisvuda, vastutama õppida ja end ise ära majandada, hindan seda.

Tihti on lastele kergendus, kui vanemad lahutavad – vähemalt nii ütles minule mu sõbranna. Lapsed saavad aru küll, kui kodus asjad korras ei ole. Sõbranna sõnul on just tema isa uus pere see, mille järgi temal taastus usk abiellu.
See siin kes raiub, et laste pärast ei tohi lahutada, ei saa ise aru, kuidas lapsi selline elu ruineerib.
Vanemad peaksid lahutades seadma esiplaanile laste tunded, mitte enda omad.

#2842362:

#2842351:

Lahutus on raske kõigile pereliikmetele, kuid selle eesmärgiks on see, et kõigil oleks parem.

kuidas sa teed selgeks lapsele, et eesmärgiks on, et kõigil oleks parem, kui see seda pole. 2 inimest, mees ja laps nii ei tunne. Kas nad tunnevad siis valesti ja ainult naine tunneb õigesti?

isegi, kui last poleks. oleks vaid mees ja naine. Mees jätaks maha naise jutuga, et nii on meile parem. ei ole mahajäetule parem. mahajäetu on õnnetu.

Mehele oleks parem kahte naist edasi põrutada, eks ole? Laps sellest ju midagi ei tea. Ja naine peaks leppima, sest nii on kahele inimesele parem?

olen ise 18 aastat abielus ja lapsed a selle mehega

Tegemist nii suure asjaga, et vääris eraldi ära märkimist? Kuidagi ebaproportsionaalselt suur rõhutus (peaks by default olema, et lapsed on mehega kellega 18a suhtes ollakse olnud, kellega siis veel?)…. tahad sa sellest rääkida?

#2841942:

Kuidas aidata varateismelisel lapsel vanemate lahutusega toime tulla? Andestada ja olukorraga leppida?

Meie pere lagunemine on alles väga värske. Vaid kuu aega on isa eemal elanud ja poeg on selle tõttu väga õnnetu. Eriti kurvaks muutub siis, kui isaga kohtub. Isa on emotsioneerib ja lapsele mõjub see väga laastavalt. Nad mõlemad on minu peale kurjad, sest lahku minek oli minu soov. Isaga kohtumist vältida ei saa, sest laps ise tahab väga temaga kohtuda ja suhelda, kuigi sealt tulles on laps pisarates ja süüdistav. Isaga rääkimine (et hoiaks lapse juuresolekul emotsioone tagasi) ei ole tulemust andnud.

Ma isegi ei süüdista ega pahanda poja peale öeldud sõnade pärast. Tahan lihtsalt tema hingehaavu vähendada ja ravida. Kuidas seda teha?

Esiteks, see kui poeg sulle kogu selles situatsioonis halbu sõnu ütleb, sisi on elementaarne, et sa tema peale ei pahanda. Selge ju, et tema on hoopis sinu peale pahane või siis kui mitte personaalselt SINU peale,s isi kogu selle olukorra peale. Ja see on normaalne, et tal sellised tunded on. See on normaalne, et ta laseb ennast oma isa sõnadest mõjutada – kõik lapsed lasevad. See kõik on normaalne ja sina ei saa sinna midagi parata. Eriti tobe oleks, kui hakkaksid eel selel peale ise mossitama – suletud ring.

Esiteks, sa ei saa võtta kogu vastutust oma lapse tunnete ja emotsioonide eest enda peale. Jah, olid küll sina see, kes lahutuse ja olukorra tekitas, aga naine, kes enda eest ei seisa on ju puhas suss. Kindlasti oli see sul õige otsus! Aga, sa ei saa kontrollida kõike seda, mida su laps oma elus peab läbi elama. Negatiivsed tunded on elu osa ja las tal nendest läbi minna. Tema peab ise oma elu elama ja strateegiaid tekitama, kuidas oma reaktisoonidega hakkama saada.

Ainuke, mis sina teha saad, on olla lapse jaoks olemas. Lasta tal rääkida, mida ta tunneb ja kuulata seda ilma hinnanguid andmata. Olla olemas. Tunda kaasa. Toetada. Aga midagi otsesemalt “aidata” sa ei saa…

#2842520:

#2842362:

#2842351:

Lahutus on raske kõigile pereliikmetele, kuid selle eesmärgiks on see, et kõigil oleks parem.

kuidas sa teed selgeks lapsele, et eesmärgiks on, et kõigil oleks parem, kui see seda pole. 2 inimest, mees ja laps nii ei tunne. Kas nad tunnevad siis valesti ja ainult naine tunneb õigesti?

isegi, kui last poleks. oleks vaid mees ja naine. Mees jätaks maha naise jutuga, et nii on meile parem. ei ole mahajäetule parem. mahajäetu on õnnetu.

Mehele oleks parem kahte naist edasi põrutada, eks ole? Laps sellest ju midagi ei tea. Ja naine peaks leppima, sest nii on kahele inimesele parem?

No aga miks mees tahab teist naist põrutada? Ütlegi siis lapsele, et seks issiga emmele ei meeldi ja issi siis seksib teise emmega, aga see jälle ei meeldi issi emmele, seepärast peab minema lahku. Räägi lapsele ausalt miks asjad on nii nagu nad on. Kui ise oma mehega ei seksi, seksib keegi teine. iidamast aadamast on elu selline.

#2841942:

Kuidas aidata varateismelisel lapsel vanemate lahutusega toime tulla?

Veetke igal nädalal koos aega – ema, isa ja laps. Tehke koos midagi toredat. Täiskasvanud inimestena saate ju kindlasti nädalas 1-2 päeva lapse heaolu nimel sõbralikult koos veedetud. See on parim abi lapsele.

#2842362:

#2842351:

Lahutus on raske kõigile pereliikmetele, kuid selle eesmärgiks on see, et kõigil oleks parem.

kuidas sa teed selgeks lapsele, et eesmärgiks on, et kõigil oleks parem, kui see seda pole. 2 inimest, mees ja laps nii ei tunne. Kas nad tunnevad siis valesti ja ainult naine tunneb õigesti?

isegi, kui last poleks. oleks vaid mees ja naine. Mees jätaks maha naise jutuga, et nii on meile parem. ei ole mahajäetule parem. mahajäetu on õnnetu.

Ainult et ka see naine ei tunne ennast paremini, noh, kui ta pole just ekstreemne egoist. Mitte keegi ei tunne. Null kasusaajat.
Lahku minemiseks on kaks tõsiseltvõetavat põhjust: petmine ja vägivald/joomarlus. Kõige muuga peaksid inimesed toime tulema.

#2844547:

Jajah, teoreetik oled sa kõva! Me kõik suudame taolist psühholoogiaõpiku teksti kirjutada.

Pagan, ma pilgutasin silmi, et ei mäleta, millal ma selle kirjutasin. Nagu minu sulest kukkunud, täpselt minu suhtumine.
Kõik oskavad psühholoogiaõpiku tekste kirjutada, nii palju on kõik tänapäeval naisteka rubriiki lugenud. Aga kahjuks ei kirjutata naisteka rubriigis, kuidas perekonda luua, armastada ja säilitada. Sellepärast kanad sellist võimalust ka ei tunne.

#2841942:

Kuidas aidata varateismelisel lapsel vanemate lahutusega toime tulla? Andestada ja olukorraga leppida?

Meie pere lagunemine on alles väga värske. Vaid kuu aega on isa eemal elanud ja poeg on selle tõttu väga õnnetu. Eriti kurvaks muutub siis, kui isaga kohtub. Isa on emotsioneerib ja lapsele mõjub see väga laastavalt. Nad mõlemad on minu peale kurjad, sest lahku minek oli minu soov. Isaga kohtumist vältida ei saa, sest laps ise tahab väga temaga kohtuda ja suhelda, kuigi sealt tulles on laps pisarates ja süüdistav. Isaga rääkimine (et hoiaks lapse juuresolekul emotsioone tagasi) ei ole tulemust andnud.

Ma isegi ei süüdista ega pahanda poja peale öeldud sõnade pärast. Tahan lihtsalt tema hingehaavu vähendada ja ravida. Kuidas seda teha?

Siin on hea näide sellest, miks laste pärast tasub koos elada. Kõige lollim aeg lahutuseks üldse. Ise põhjustab lapsele hingehaavad ja siis küsib, kuidas neid ravida. Kui ego saab olla?