Hmm, üks minu lemmikteemasid:)
Olles läbi elanud enda vanemate lahutuse 8 a. (väga tublid olid lõpuks, et lahutasid, sest nende kooselu oli täiesti võimatu-neil polnud isegi ühist arusaama sellistest triviaalsetest asjadest nagu kuidas kapis pesu hoida, rääkimata kuidas ühiseid lapsi kasvatada jne.), ja kogu selle triangli, mida nad korraldasid kuni noh… minu 25 a saamiseni ja siiani minu isa läheb teisele poole teed kui minu ema avalikus kohas näeb, ja vastupidi, siis absoluutselt kõige suurem põnts lastele seoses vanemate lahutusega on, kui vanemad ei suuda jääda lahutuse käigus VÄÄRIKAKS. Mitte lahutus ei tapa lapse hinge ja vaimu iseenesest, vaid vanemate käitumine selle ajal ja pärast seda. Näiteks kuna hetkel sellest isast on saanud “suur kannataja”, siis esiteks on see äärmiselt suur koorem lapsele. Sisuliselt isa RÄIGELT manipuleerib hetkel enda lapsega ja kasutab enda lapse habrast ja välja arenemate psüühikat
enda EGO silumiseks-et näed kui paha emme, kes pere otsustas lõhki ajada, ja jätab rääkimata, mida tema tegi, mis viis emme sellise otsuseni. Isa eeldab, et siis poeg teeks midagi, leevendaks kuidagi isa kannatusi, teeks midagi, et isal oleks parem (ma ei tea, saadaks emmele sõnumi!) Aga poeg on nii noor veel, ei saa üldse aru mis toimub, ei oska endagagi midagi teha, rääkimata veel enda isa “kannatuste” ja emotsioonidega tegelemisest. See on sisuliselt lapse vaimne ja emotsionaalne tapmine ja selle ravimiseks kulub aastaid! Kui isa tahab kellelegi kurta, et teda on maha jäetud jne. siis tuleks selleks leida kas sõber või suvaline inimene baaris, aga mitte OMA LAPS. Selline käitumine on lihstalt argpükslik ja väärib ausõna keretäit! Ma olen samamoodi jooksnud 8-17 a. enda isa ja ema vahet ja kuulnud kord ühe ja teise käest krõbedaid sõnu kummagi aadressil ja nutnud end selle tõttu stabiilselt vähemalt 3x nädalas täiesti paanikasse, nii et mul oli vaja klaasitäite kaupa suhkruvett. Just nimelt see üksteise mustamine kahjustabki last kõige rohkem, sest laps ju õpib noorena, et ta on enda isa ja ema nö. summa. Nüüd, kus üks on väidetavalt värdjas ja teine “kes iganes”, siis kuidas lapse enesehinnang küll kujuneb:) Laps tahab armastada mõlemaid vanemaid ja teda ei tohi panna valima, et kumba võib! Loomulikult kui üks vanematest on ikka tõepoolest tõbras ja ohuks ühisele lapsele, siis tuleks kas suhtlemiskord üle vaadata vms. aga enda isiklike haavade ravimine enda lapse läbi on äärmiselt lubamatu!
Hetkel on kahjuks nii, et teema algataja peab tänu isale tegema emotsionaalset topelttööd, laps on vaja kohe maha rahustada kui ta isa juurest tuleb, pakkuda talle ekstra turvalisust jne. Võib-olla teema algataja peaks ise selle mehega aeg-ajalt kokku saama ja tegelema tema lahutusjärgsete emotsionaalsete probleemidega, siis jääb vähemalt ehk laps puutumata (lihtsalt ettepanek!).
Vabandust emotsionaalsuse ja rahvaliku kõnepruugi pärast, aga sellised situatsioonid ajavad mind väga kurjaks!