Kui näiteks mina tahan väga sinu rahakotti endale saada ja sina ei taha, et ma selle endale saaksin, siis meile mõlemale see plaan ei sobi sa seega jääb ära, kas pole nii?
Kui mina tahan väga sinu rahakotti endale saada ja sina ei taha, et ma selle endale saaksin, siis otse loomulikult ma selle ka saan.
Kui üks tahab ja teine ei taha, siis paraku tuleb lähtuda sellest, et *mõlemad kaks* (või kõik kolm, nagu sinu näites koos lapsega) kahjuks ei taha, ja seega jääb asi ära. Kui näiteks mina tahan väga sinu rahakotti endale saada ja sina ei taha, et ma selle endale saaksin, siis meile mõlemale see plaan ei sobi sa seega jääb ära, kas pole nii? Või oled sa valmis mulle oma rahakoti loovutama?
Superinimesed ikka! Supervanemad! Küll teie lapsed teid kord “tänavad”.
Okse tuleb peale lihtsalt.
Mis iganes sa teed, ära teist vanemat lapse kuuldes maha tee ja lapse nimel suhelge teineteisega viisakalt!
Ma olin 12 kui mu vanemad lahutasid ja kõik 1,5 aastat, mis sellele eelnes, tajusin ma iga ihukarvaga, et midagi on korrast ära. Lõpuks hakkasin ma öösiti magamist teesklema, sest ma teadsin, et siis tõmmatakse tülisaag käima ja mulle kui lapsele oli vaja vist? kinnitust, et tegelikult on kõik korras, kuigi polnud. Seejärel hakkasin ma soovima, et see õudus üks kord juba läbi saaks, aga oh ei! Peale lahutust manipuleeriti lastega, et kui teise vanema juurde lähed, siis minu juurde ära tagasi tule, halvasti rääkimine teisest vanemast (igasugused kohutavad nimetused jne…) Lõpuks ma lihtsalt ei tahtnudki oma teise vanemaga kohtuda, kuna see psühholoogiline terror oli lihtsalt nii kohutav, et kergem oli psühhopaadi poole hoida. Kahjuks.
Pika jutu mõte, et proovi oma last toetada suhtluses nii palju kui võimalik, ära keela ja ära räägi halvasti.
Kurb. Kuidas on suhted täiskasvanuna selle mittepsühhopaadiga? Kohutav, mida ta pidi tegelikult vanemana läbi elama, kui ta oma last tõeliselt armastas.
Tulin täna yle 100-aasta perekooli, sest vajasin just sellist teemat nagu see. Tulingi kysima, et kuidas vöib möjuda 9-13-aastastele lastele vanemate lahutus?
Olen juba ammu möelnud lahutusele, sest minu närvikava on täiesti tuksis tänu mehele. Mees on töökas ja hoolib lastest, aga minusse suhtub käskivalt, austuseta, kurjalt. Tegelikult käitub ta nii ka lastega. Ta tuleb koju, ja on juba uksel kuri. Täiesti ilma pöhjuseta. Vöi tuleb koju, vuhiseb minust mööda nagu tyhjast kohast ja esimesed sönad on, et miks see pole tehtud vöi kes lubas selle asja siia panna vöi miks sa jälle arvutis oled?? (käin tööl, tihti möödub mitu päeva, ilma et arvutisse pääseksin, seega ma töesti ei veeda päevi arvutis). Ta vöib näägutada täiesti tyhistest asjadest. Ma vahel suudan väga kaua rahulikuks jääda (tihti just selle peale, et ma nagu ei reageeri, käib mul sabas ja näägutab ja näägutab, kuni ma siis reageerin…plahvatan), aga tihti mu hea tuju kaob suht momentaalselt peale esimest/teist tema märkust nagu naksti ja minus töuseb viha, solvumine ja tunne, et mulle tehakse taas ylekohut. Mille eest??! Ma tahaksin vaid olla, elada rahus, omas tempos ja mitte riielda, mitte ärrituda. Kas seda on siis palju tahetud omas kodus? Ma ei pea aru andma, mitu kyyslauku ma kastmesse panin vöi mitu minutit makarone keetsin vöi kas ma puhastan omi prille ikka öigesti!
Täna oli meil väga suur tyli. Enne, kui mees koju tuli, oli mul nii hea tuju, olin önnelik, et oli hea tööpäev olnud, ilm on jätkuvalt suvine ja kodus on mönus olla. Mees tuli kööki ja esimesed sönad olid: kas nad (lapsed) täna pessu ei peagi minema vöi?? Kell oli veel vähe ja muidugi ma polnud neid veel dushi alla ajanud, tegin just syya. Selle peale tuli ilma pausita vihasel toonil, et kas sul on raske neile syya anda vöi?? Ma töstsin just toitu neile taldrikutesse, milles probleem on?! Muidugi kihvatas ja löi leegi lahmama! Ja nii me taas röökisime teineteise peale ja kahjuks taas laste kuuldes. Meie tylid on nagu turbokiirusel täituv öhupall. Täiesti, absoluutselt täiesti ebaterve suhe!! Köigi närvid kannatavad. Minu omad on täitsa öhtas juba.
Lapsed aga kuulsid täna, kuidas ma mehele ytlesin, et meil oleks palju rahulikum ilma temata elada, mille peale lapsed ulguma pistsid, et kas me lahutame ja et nemad ei taha, et me lahutame! Et nad armastavad meid mölemaid. Yritasin neid muidugi rahustada ja lohutada ja kallistasin neid, aga ytlesin, et selline pidev riidlemine ei ole normaalne, et minu vanemad pole eales teineteise peale röökinud ja ma vihkan tylitsemisi. Aga laste silmadest nägin öudu just selle ees, et kui me äkki lahutame!! Samal ajal, kui ma lapsi magamistoas lohutasin, käis mees korduvalt uksel kysimas, et mida ma lastelee tema kohta valetan ja mis väljamöeldisi ma temast neile luuletan. Ma palusin mitu korda (ja täiesti rahulikult), et palun mine ära, et ära tekita uut tyli, mees vaid seisab uksel ja ei löpeta, ei saa aru. Ta tegi seda nii kaua, kuni vanem laps hullult röökima pistis ja oma tuppa nutma läks… Noh, siis mees läks ära.
See teema aitaski mind taas edasi vinduma. Laste nimel muidugi kannatan ära. Teine asi, kas selline pidev pinges olek on ikka lastele hea? Sest olen kindel, et nii kui välisuks käib ja mina vöi mees koju tuleme, laste stressitase töuseb.
Palju lihtsam olekski, et kui mees petaks vöi peksaks. Joomisega on probleeme, aga mitte seda vörd, et selle töttu lahutada.
See teema aitaski mind taas edasi vinduma. Laste nimel muidugi kannatan ära. Teine asi, kas selline pidev pinges olek on ikka lastele hea? Sest olen kindel, et nii kui välisuks käib ja mina vöi mees koju tuleme, laste stressitase töuseb.
Mina arvan selle kirjelduse peale, et lahutage. Lapsed on väga paindlikud ja kahjuks harjuvad nad ka ebanormaalset olukorda normaalseks pidama. Nende puhul võib õudu tekitada mitte lahutus ise, vaid muutus, mis lahutusega kaasneb. See uus tundmatus. Muidugi see ei meeldi neile, aga mis peremudeli nad praegusest kaasa saavad, kus isa ema peal jalgu pühib? Millised kaaslased neist endist kasvavad oma tulevastele partneritele?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
