Ma ei oska öelda, kas see pealkiri on nüüd just täpne, aga maailmaparandaja nagu ma olen, antud asi on pisut häirima hakanud ja lastest on kahju.
Täpsemini siis mõtlen selle all laste liigset huviringide ja trennide koormust. Mitme tuttava jutust kõrvu jäänud juba see, et lastel ei olegi reaalselt aega kodus rahulikult olla. Lasteaias/koolis on lapsed ringidega nii ära hõivatud, et lapsed laekuvadki koju enam vähem magamise ajaks ja nii 5-6 päeva nädalas, ka nädalavahetusel. Lisaks on siis tihtipeale võistlused.
Lapse ringid on vahvad ja kui lapsele meeldib ka võistelda, on see ju täiesti ok, aga lapsel võiks siiski ka olla rahulikku trenni/võistluse vaba aega kodus olemiseks.
Näiteks on mul kolme lapse ema kolleeg, kelle arvates on täiesti ok, et algklassi koolilaps käib 6 päeva nädalas õhtul 2.5 tundi trennis, lisaks siis pidevad võistlused. Lasteaia laps käib samas trennis, 5 päeva nädalas 1.5 tundi, peale lasteaia päeva, mis lõpeb antud peres kuskil kell 18.00. Kusjuures trenn ise on veel teises linna otsas ja ka lasteaia lapsel on juba selle trenniga seoses tihti võistlused ja trennides on kaasas ka pere noorim laps, 1.5 a, kes käib täiskohaga lasteaias ja kellel tuduaeg algab kohe, kui trennist lõpuks laekutakse. Kui ma nii mokaotsast küsisin, et aga kas lapsed kodus rahulikult teinekord lihtsalt olla või mängida ei tahaks? Et kas neile meeldib nii palju aina trennis olla? Vastus oli, et mina, lapsevanem otsustan ja eks aeg ajalt ikka nad vinguvad ning mis mängimine ja puhkamine? Mida nad siis terve päeva lasteaias teevad. Ja ka pere noorimale 1.5 a lapsele ei meeldi see, et ta peab koguaeg emmega suuremate laste trennides kaasas olema, aga midagi ei olevat teha. Mul on kahju, kui lastel on selline koormus ja siis loeme lehtedest, kuidas lapsed kodunt ära jooksevad ja kuidas aina rohkem on inimestel stressi, läbipõlemist jne. Loomulikult ei ole kodunt ära jooksmised seotud ainult suurte ootustega lastele, puberteet ja hormoonid möllavad, aga siiski ma näen, et paljud vanemad kipuvad unustama, et lapsed ka vajavad lihtsalt puhkamise ja lõõgastumise aega.
Antud peres ei saa lapsed ka nädalavahetustel kodus olla, aga pole antud teema kontekstis oluline.
Kolleegi lastel on vähemalt üks kindel trenn ja sellega seotud võistlused, aga on tuttavaid, kellel lapsed käivad tõesti no 5-6 eri ringis. Ma isegi ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga no on. Näide: kaks erinevat spordi trenni, laulmine, pillimäng ja siis veel mingi käsitöö ring ja lisaks võistlused.
Loomulikult on tänapäeval nii palju võimalusi, trenne ja huviringe ja kui rahaliselt peres probleeme pole, siis tekibki kiusatus oma last igakülgselt arendada ja talle kõikvõimalikke trenne jne võimaldada. Ka minu lapsed käivad huviringis/trennides ja ka aeg ajalt vaatan, kui palju teisi vahvaid ringe ja trenne veel on olemas ja isegi kodulähedal. Aga samas on lapsele siiski oluline ka oma turvalises kodus olla, mängida oma mänguasjadega ja tunda ennast vabalt ja oma fantaasiat rakendada nii nagu tema oskab ja tahab, mitte et terve lapsepõlv on tema eest ära planeeritud ja ta peab aina kellegi käsu järgi mingeid kindlaid asju tegema.
Teema: Vanemate liiga suured ootused oma lastele
Ma ka vahel imestan, et kas vanematel endal muud teha pole, kui igal õhtul lapsi mööda trenne vedada ja sellel ajal kuskil kaubanduskeskuses, autos passida. :)Ja kui on veel mitu last…
Aga noh, eks paljudel energiat ikka jagub.
Minule on 2x nädalas isiklik võimete piir.
Nõus teemaalgatajaga, et laste elu on vanemate poolt tihti liiga üle-organiseeritud ja kiputakse unustama, mis on tegelikult lastele(eelkõige eelkooliealistele) tähtis. Kindlasti pole see igaõhtune trenn või huviring, aga- noh see selleks, eks iga lapsevanem ise otsustab. Teine punkt on see, et kuidas viitsivad ja tahavad tõesti mõned lapsevanemad ise vabatahtlikult lapsi igale poole tassida/sõidutada ja seda ka veel tihti nädalavahetustel, issand. Mina isiklikult ei jõua ära oodata, millal tööpäev lõppeb ja ma lapsed lasteaiast koju toon, kontoririided seljast viskan ning koos perega õhtustesse toimetustesse sukeldun, lapsed seejuures igale poole kaasatud – teeme koos süüa, katame laua, istume ja räägime päevast, mängime jne. Need õhtused 3 tundi enne laste magamaminekut on niivõrd toredad, kui saab lihtsalt kodus olla, ilma kuhugi kiirustamata. Loomulikult käivad ka minu lapsed trennis ja huviringis, aga need toimuvad juba lasteaias, mis sobib ju tegelikult suurepäraselt, milleks veel ekstra hakata pärast lasteaiapäeva kuhugi mujale sõitma, kui lasteaias selline võimalus olemas.Meie lasteaias on lastel võimalik tegeleda tantsimisega, võimlemisega, laulmisega, pakutakse erinevad spordiringe (jalgpall, judo) lisaks veel ka meisterdamine, teadusring, inglise keel- meeletu valik ju. Kallid lapsevanemad veetke palun ise oma lastega rohkem aega ja tegelege nendega, mitte ärge tassige neid ühest ringist teise, et ise sel ajal nina nutikas istuda.
Ennem käigu laps trennis või muus huviala ringis, kui mängib kodus rahulikult nutiseadmega.
Minu laps läks trenni alles esimeses klassis. Tundus tobe teda peale lasteaiapäva veel kuskile trenni veeta. Eelkool kolm korda nädalas oli juba paras koormus. Füüsilist aktiivsust (ja ühtlasi kvaliteetaega perega) pakkusime lapsele koos jalutades, jalgrattaga sõites, ujumas käies. Koolis läks asi veidi käest ära, sest on tõesti palju huvitavat ja kasulikku: sport, muusika, keelteõpe, robootika. Õppimist on ka iga aastaga rohkem. Iga sügis vaatame neid lisaasju üle ja üritame normaalset päevaplaani koostada lapsele (et ei oleks nõmedaid paari-kolmetunnilisi pause kooli ja trenni/ringi vahel), aga siiski pean tunnistama, et koormus on pigem suur. Sellel teemal vaidleme ka tihti lapse isaga, kes arvabki, et lapse päev peakski olema maksimaalselt sisustatud, sest mida ikka üks laps oskab oma vaba ajaga ette võtta…
Mina oma lapsi pole ühtegi trenni või huviringi minema iial sundinud. St, alati on lapsed ise tulnud ja ütelnud, et näe sõber käib selles trennis, tema tahab ka minna! Ja siis olen lapse kirja pannud, varustuse ostnud ning hakanud teda viima-tooma. Trennitasu maksmine muidugi ka.
Ainuke tingimus minu poolt on see, et kui laps juba on otsustanud kusagil käima hakata, siis tuleks seda enam-vähem ka teha. Mitte nii, et kui jalka on 3 korda nädalas, siis laps läheb sinna vaid siis, kui midagi targemat teha pole, no nt 3 korda kuus. Nii ei kõlba.
Olen väga seda meelt, et lastel peab jääma ka rahulikku kodusolemise ja lebotamise aega. Mul pole mitte midagi selle vastu, kui laps lihtsalt lamab voodis, vaatab lakke, mängib legodega, nukkudega, ehitab, nokitseb midagi või loeb raamatut. Teleri vaatamise ja arvutiga mängimise vastu pole mul ka midagi – ainult et viimase limiit on meil 2 tundi päevas.
Tõtt öelda aga tundub mulle, et enamus lapsi lamaskleb ekraani ees väga oluliselt rohkem, kui too 2 tundi päevas. Tihtipeale keelduvad (nii enda kui tuttavate) lapsed trenni/ huviringidesse minemast, sest nad on ekraanisõltlased. Ja sõltuvus ei ole enam mitte hea asi. Tean lapsi, kel hakkab iga koolipäeva hommikul kõht valutama, enesetunne muutub lapse enda jutu järgi väga kehvaks jne. Ema siis muidugi jätab ta koju. Seejärel lamaskleb see laps 12 tundi arvutimänge mängides, kõhuvalust pole muidugi jälgegi. Ema ise läheb tööle, õhtul tuleb koju, koristab, teeb süüa – ja selle kõige kõrvalt ta ei pane tähelegi, kui palju ta laps tegelikult arvutiga mängib. Talle tundub, et laps just alles istus arvuti taha, ta ei teadvusta et laps istus arvuti taga juba hommikul kl 7.30-st alates. Tegemist on tavalise sõltuvusega.
Ja tead, päris paljud vanemad sunnivad oma lapsi juba seepärast trennides ja huviringides aega veetma, et pärssida lapsel tekkida võivat ekraanisõltuvust. Jah, kerge targutada võõral, et pange limiit peale, kes siin majas peremess on jne-jne. Aga tänapäeva kodud on nutiseadmeid täis, kui laps ei saa ühe kallale, siis läheb teise, kolmandasse ja kõige lõpuks jookseb naabrilapse juurde, ikka arvutiga mängima. Selle kõige taustal ongi üks lahendus panna laps trenni.
Selles osas ma vaidlen vastu, et maja on nutiseadmeid täis ja et kui ühte ei saa, läheb teise. Ei. See on vastuvõetamatu ja kui on nuti keeld, siis nii ka on. Kui õppimine on korras, siis peale koolipäeva, juhul kui laps saab ise trenni, on ok, kui ta ise soovib ja talle meeldib, kasvõi iga päev trennis käia. Aga õhtul on pere koos, siis ei ole sõpru ja nende juures nutiseadmetes olemist. Kui lapsel on kehva olla ja jääb koju, palun, aga arvuti läheb välja ja nutitelefon ei jää lapsele koju mängimiseks. Tahab telekat vaadata, seda võib.
Ilus ilukirjanduslik teos. Tegelikus on midagi muud kahjuks
See, millest teemaalgataja kirjutab, on pigem erand kui reegel. Paistab ka veidi ülepaisutatud jutt olevat. See ei lähe kuidagi kokku ka statistikaga, mille järgi eesti lapsed järjest rohkem rasvuvad ja vähe liiguvad.
Ennem käigu laps trennis või muus huviala ringis, kui mängib kodus rahulikult nutiseadmega.
tegele ise lapsega, suhtle, mängige, rääkige, vaadake koos mõnda filmi, jalutage.
Trenni saatmine on just muide lihtsam vastupanu tee, et ei peaks ise midagi koosolemise stiili välja mõtlema, õigemini ei oska.
Ja kõik aetaksegi siis nutiseadme süüks oma oskamatusest.
Ennem käigu laps trennis või muus huviala ringis, kui mängib kodus rahulikult nutiseadmega.
tegele ise lapsega, suhtle, mängige, rääkige, vaadake koos mõnda filmi, jalutage.
Trenni saatmine on just muide lihtsam vastupanu tee, et ei peaks ise midagi koosolemise stiili välja mõtlema, õigemini ei oska.
Ja kõik aetaksegi siis nutiseadme süüks oma oskamatusest.
Miks räägitakse trennist kui perega veetava kvaliteetaja asendajast? Kuidas üks takistab teist?
Ma olen arvamusel, et üks trenn peab lapsel olema. Milline – seda annan lapsele valida. Ei pea võistlussport olema, piisab ka harrastuse tasemest. Ikka selleks, et laps liigutaks end piisavalt, omaks huve väljaspoolt kodu ja kooli, tutvuks uute inimestega, oleks julgem ja enesekindlam. Poeg mängib jalgpalli, õues iga ilmale. Tänu sellele on karastatud, sportlik, kena kehaehitusega (võrreldes spordiga mittetegelevate sõpradega). Praegu trauma tõttu on mitu kuud kodune olnud ja tõesti kogu vaba aeg läheks ekraanidele, kui piiranguid poleks.
Ennem käigu laps trennis või muus huviala ringis, kui mängib kodus rahulikult nutiseadmega.
tegele ise lapsega, suhtle, mängige, rääkige, vaadake koos mõnda filmi, jalutage.
Trenni saatmine on just muide lihtsam vastupanu tee, et ei peaks ise midagi koosolemise stiili välja mõtlema, õigemini ei oska.
Ja kõik aetaksegi siis nutiseadme süüks oma oskamatusest.
Vabandust, aga ma käin tööl ja kui ma tööl ei käiks, siis poleks meil ka mänge mida koos mängida ja filme mida koos vaadata
Mina olen siis üks nendest jubedatest lapsevanematest, kes om 5 aastase 4 korda nädalas trenni saadab. Laps on väga aktiivne ja armastab sporti ja täiesti vabatahtlikult tahab trennis käia, sundinud ei ole teda kordagi. Trennid toimuvad lasteaiaga samas majas ja kuhugi teda eraldi sõidutama ei pea, samuti hakkavad ta trennid suhteliselt vara ehk siis kell 4 ja seega see tema päevi üli pikaks ei muuda. Nädalavahetused on puhkamiseks ja iga kuu teen talle ka vabu päevi lasteaiast pluss jõuludel on kodus 3 nädalat ja terve juuli ja augusti. Väsimust ma täheldanud ei ole, kui näen, et laps on väsinud siis teen talle lihtsalt vaba päeva. Töötan kodus ja saan seda võimaldada.
Minu meelest on see liialdus, võetakse paar tuttavat, kelle põhjal tehakse üldistusi. Meil on kaks lasteaias käivat last (Tallinnas), kummalgi on lasteaia päeva jooksul lasteaias 2 x nädalas mingi ring. Kuhugi mujale töövälisel ajal vedama ei pea, lastel on õhtul kodus mänguaeg, huvitegevus on osa lasteaiapäevast, nii et kell 17 võib lastele lasteaeda järgi minna, ringid-trennid on läbi ja saabki koju.
Kummagi rühmas pole sellist spetsiaalselt kuhugi vedamist. Kui siis ujulasse, ujumiskursused on küll selline asi, kuhu 6-aastaste vanemad lapsi viivad. Lasteaias toimuvate ringide valik on vähemalt Tallinnas päris suur, nii et leiab midagi ka sellest valikust.
Ennem käigu laps trennis või muus huviala ringis, kui mängib kodus rahulikult nutiseadmega.
tegele ise lapsega, suhtle, mängige, rääkige, vaadake koos mõnda filmi, jalutage.
Trenni saatmine on just muide lihtsam vastupanu tee, et ei peaks ise midagi koosolemise stiili välja mõtlema, õigemini ei oska.
Ja kõik aetaksegi siis nutiseadme süüks oma oskamatusest.
Ööpäevas on muide 24 tundi. Lastel kulub umbes 12 tundi sellest magamisele, ent mida tehakse ülejäänud ajaga? Kui laps viibib koolis või lasteaias, siis pole vast probleemi (kuigi ka osas lasteaedades pidi rühmatoas juba telekas olema, ning kasvataja lubab lastel oma arvutiga mänge mängida). Ent näiteks 3 suvekuu jooksul võib asi päris jamaks minna. Vanematel ei ole kuidagi võimalik kõik 3 kuud iga päev 12 tundi jutti ainuüksi oma lapse ümber hüpelda, temaga 12 tundi päevas ainult rääkida, mängida ja jalutada. See ei ole ju reaalne, vast mõistad isegi? Mul ei ole nii häid mittetöiseid sissetulekuid, mis võimaldaksid mul töölkäimisest loobuda, palgata koristajad ning viia oma lapsi igapäevaselt restorani sööma, et saaksin ise kogu ärkveloleku aja 12 tundi vahetpidamata ainult lapsi lõbustada. Siia lisandub veel n.ö kaudne lastega tegelemine nagu nende kuskile viimine-toomine, vajadusel abistamine jms.
Seega, ükskõik kust otsast vaadata, ei ole vanematel parimagi tahtmise juures võimalik kogu ärkvelolekuaja ise lapsi lõbustada. Reaalselt on vanematel võimalik lisaks kaudsele lastega tegelemisele neile privaatselt ainutähelepanu pühendada keskmiselt nii 2 tundi päevas. Ent koolivaheaegadel jääb ikkagi üle 10 tundi, mille peab laps suutma ise ära sisustada. 2 tundi sellest on ekraanis, jääb 8 tundi.
Töötan kodukontoris ja perioodidel, mil lapsed olid kodused, nägi elu välja sihuke, et päeval lõbustasin lapsi, vältimaks nende arvutisse kinnijäämist – iga päev viisin neid kohvikusse, kinno, mere äärde jalutama, lugesin neile raamatuid ette ja vestlesin nendega. Ning kui lapsed olid õhtul magama pandud, siis algas mu palgatöö. Töötasin tihtipeale hommikuni välja, mõnikord ei jõudnudki ööpäeva jooksul voodisse minna. Tagantjärele mõtlen- kas see oli elu? Kas seda tahavadki need võõrad targutajad, kes mõtlematult soovitavad “tegelge oma lastega ise”. Me ju tegelemegi ise, ent mitte 12 tundi ööpäevas. Kui siin trenn või huviring appi tuleb, miks mitte siis seda võimalust mõistlikult kasutada?
Selles osas ma vaidlen vastu, et maja on nutiseadmeid täis ja et kui ühte ei saa, läheb teise. Ei. See on vastuvõetamatu ja kui on nuti keeld, siis nii ka on. Kui õppimine on korras, siis peale koolipäeva, juhul kui laps saab ise trenni, on ok, kui ta ise soovib ja talle meeldib, kasvõi iga päev trennis käia. Aga õhtul on pere koos, siis ei ole sõpru ja nende juures nutiseadmetes olemist. Kui lapsel on kehva olla ja jääb koju, palun, aga arvuti läheb välja ja nutitelefon ei jää lapsele koju mängimiseks. Tahab telekat vaadata, seda võib.
Selliseid heietusi väljastavad tavaliselt inimesed, kellel kas pole üldse lapse või on need alle mähkmetes ja siis on nii tore unistada helesinistes toonides, kuidas ikka peaks ja mida tuleks. Nüüd tuleb ta muidugi seletama, kuidas ta on neli last jne
Ja siin teemas on ikka suht suured käärid, kes räägib lasteaialapsest veel ja kes juba teisemlisest.
Aga selliseid ülepingutajaid, kelle lapsed käivad peotantskunstiringtennisratsutamineinglisekeel jnejne oravarattas on alati olnud, oli siis kui mina olin laps ja on praegu. Mitte mingi uudisnähtus see pole. Teised on “las laps olla laps” tüüpi vanemad, ka neid on alati olnud.
Mõnes mõttes on vanematel ootused oma lastele liiga madalad. Nõutakse küll häid hindeid, varajast lugemaõppimist ja edu võistlustel-esinemistel, aga unustatakse nõuda viisakust, teistega arvestamist, endaga hakkama saamist, liiklemist, korda, pettumustega leppimist ja lubadustest kinni pidamist. Nii kiire on igale poole kogu aeg, et lihtsam on lapse eest kogu argipäeva manageerimine ise ära teha ja nii mõnel juhul kuni ülikoolini. Siis imestatakse, miks on 22-aastane kodus ja midagi ei tee. Ta oli väiksena ju nii andekas.
Mõnes mõttes on vanematel ootused oma lastele liiga madalad. Nõutakse küll häid hindeid, varajast lugemaõppimist ja edu võistlustel-esinemistel, aga unustatakse nõuda viisakust, teistega arvestamist, endaga hakkama saamist, liiklemist, korda, pettumustega leppimist ja lubadustest kinni pidamist.
Tead, huvitaval kombel olen täheldanud, et need vanemad, kes oma lasteaialapsi lugema õpetavad ja kellele lapse hinded korda lähevad, õpetavad oma lastele tavaliselt ühtlasi ka viisakust, teistega arvestamist, rattasõidul kiivri kandmist ja muudki elus vajalikku. Ning need, kes ei õpeta üht, need ei õpeta enamasti ka teist. Kui lapsevanem huvitub oma lapsest (st tõeliselt), siis ta tegeleb lapsega palju, ja see tegelemine on tavaliselt mitmekülgne- nii akadeemiline pool kui ka viisakus jm. Ning vanem, kes ei raatsi raisata oma aega lapsega jändamisele vaid eelistab “teha omi asju”, ei õpeta reeglina lapsele mitte kumbagi – ei õpeta lugema ega ka viisakust mitte.
Mul on 2 väikelast.
Suvel lugesin “Lihtsus lastekasvatuses. Kasuta põhimõtet “vähem on rohkem”, et kasvatada rahulikumad ja õnnelikumad lapsed”. Seal oli ka üks peatükk pühendatud kriitikale, et arenenud maailma kuni 10a lapsed, USA-s eriti, kannatavad üleorganiseerituse käes – liiga täistopitud päeva- ja nädalaplaan, liiga palju huvitegevusi, laste liigne sundimine teiste lastega võistlema parem olemise nimel (võistlussport).
Autor on arvamusel, et kuni 10 lastel on kõige arendavam tegevus vaba mäng – st. selline mäng, mida ei organiseeri täiskasvanu, vaid mille laps ise algatab ja millesse laps jäägitult süveneb. Selleks peab olema autori arvates lapsel piisavalt tühja (organiseerimata) aega – nagu vana aja lastel oligi. Kahjuks aga tänapäeva vanemad alahindavat vaba mängu tohutut tähtsust lapse kujunemisprotsessis ning arvavad, et kui selle asemel täita lapse aeg täiskasvanute poolt ettekirjutataud reeglite järgi toimuvate tegevustega (millegi õppimine, trenn), siis saab tülikast lapsepõlvest kiirkorras “üle hüpata” ning lapsest saab kiiremini täiskasvanutaoline küps olend. Autor arvab, et lapsepõlve kiirendada püüdmine ehk “väljakuulutamata sõda lapsepõlvega” on tänapäeva suur viga – tegelikul peab lapsepõlv kulgema just aeglaselt nagu vanasti (ehk eestlane ütleks: “lase lapsel olla laps”), siis olevat igasugu käitumishäireid ja vildakaid isiksusi vähem.
Samuti olevat imelik, et USAs laste spordiga tegelemise tippiga olevatki kuskil 11a – peale seda paljud lapsed loobuvat treeningutest. Autor kahtlustab, et lapsed kihutatakse liiga varajases eas ja liiga agaralt võistlussportima. Kuna USAs kardetakse, et kui laps ei ole võistleja-tüüpi, siis jääb ta äkki konkurentsiühikonnas alla, olevat laste võistlussport võtnud hulluse mõõtmed. Paljud pered sõidavad kõik nädalavahetused mööda mingeid laste liigasid – saavad vatti nii lapsed kui vanemad (kes ei saa kodus puhata). Autor arvab, et just sellise “liiga vara ja liig palju” tõttu saabki paljudel (eriti nendel, kes ei suuda olla parimad) liiga vara spordist siiber. Autori arvates just teismelistele annaks organiseeritud sport palju kasulikku – kuid kahjuks on paljud selleks ajaks spordist juba loobunud. Ehk siis – asi olevat väga tagurpidi.
Meil Eestis vist nii hullu võistlusspordimaaniat alla 10a lastel pole? Valgustage mind – kas meil Eestis võetakse ikka rahulikumalt neid laste trenne? Mäletan, et kunagi nõukaaja lõpus ma ei tahtnud trenni minna, sest seal tundusid olevat liialt võistlustele keskendunud hullud treenerid. Lõpuks leidsin ujumisvõimaluse hoopis polikliiniku juures – see oli tegelikult taastusraviks mõeldud bassein. Meie sõbrannaga olime küll terved. Aga seal oli hea rahulik treener, kes võttis meid kui hobiujujaid, mitte sportlasehakatisi – see sobis. Omal lapsed veel trennides ei käi, pole tänapäeva trennidega kokkupuudet.
Autor ei pea kuni 10a laste huviringe/trenne täiesti taunitavaks, kuid rõhutab, et:
– päevad ei tohi olla liiga täiskasvanu poolt organiseeritud tegevusi täis topitud, peaks olema piisavalt tühja, organiseerimata aega, mille laps saaks täita vaba mänguga
– trenn kuni 10a lapsele võiks olla pigem suunatud rõõmu tundmisele liikumisest ja tutvumisele erinevate spordialadega, mitte nagu tippsportlase trenn, kus lapselt nõutakse, et ta võistleks teiste lastega ja oleks parim
– kui lapsel on olnud eriti erutav päev (võistlus, laval esinemine), siis tuleks planeerida rahulikumaid, ilma organiseeritud üritusteta päevi (näit. täiesti “tühi” nädalavahetus kodus), et laps saaks vaiksemas keskkonnas vabalt mängida. Liigne ürituste kuhjamine võivat soodustada käitumisprobleeme.
Ah jaa, kuna mõned juba minisid nutiseadmeid (kui laps poleks trennis, siis istuks ta nutiseadmes), siis autor pooldab kuni 10 lapsel ekraanidevaba kodu – sest muidu kogu see tühi aeg, mis võiks olla täidetud väärtusliku vaba mänguga, kuluks lapsel hoopis ekraanide ees. Jutt on siiski ameerikakeskne – kus televisoon on väga kiiretempoline, vägivalda ja reklaami täis. Sellist televisiooni peab autor väiksematele lapstele väga halvasti mõjuvaks ja parem, kui telekas üldse kodust välja visata. Kui tuua asi Eestisse – ehk mõni “igav” aeglasetempoline kanal, mis lapsi eriti ei tõmba (ei ole eriti äkšnit, vägivalda, reklaami) siiski võib kodus mängida? Mul mängib ETV õhtuti, lapsed ei vaata teleka poolegi enamus ajast. Ja “igavaid” (vägivallatuid) multikaid piiratud ajal päevas vast siiski nats võib? Nutiseadmeid mu lastel pole (enne kooli ei tule kindlasti) ja arvutit nad ka ei kasuta.
Meil on ka ainult vabavara kanalid, aga lapsed vaatavad suure huviga lastesaateid, Raketti, Osooni, Aktuaalset kaamerat jne. Kaikaga ajan neid vahel teleka eest ära.
Autor on arvamusel, et kuni 10 lastel on kõige arendavam tegevus vaba mäng – st. selline mäng, mida ei organiseeri täiskasvanu, vaid mille laps ise algatab ja millesse laps jäägitult süveneb. Selleks peab olema autori arvates lapsel piisavalt tühja (organiseerimata) aega – nagu vana aja lastel oligi. Kahjuks aga tänapäeva vanemad alahindavat vaba mängu tohutut tähtsust lapse kujunemisprotsessis ning arvavad, et kui selle asemel täita lapse aeg täiskasvanute poolt ettekirjutataud reeglite järgi toimuvate tegevustega (millegi õppimine, trenn), siis saab tülikast lapsepõlvest kiirkorras “üle hüpata” ning lapsest saab kiiremini täiskasvanutaoline küps olend. Autor arvab, et lapsepõlve kiirendada püüdmine ehk “väljakuulutamata sõda lapsepõlvega” on tänapäeva suur viga – tegelikul peab lapsepõlv kulgema just aeglaselt nagu vanasti (ehk eestlane ütleks: “lase lapsel olla laps”), siis olevat igasugu käitumishäireid ja vildakaid isiksusi vähem.
Põhimõtteliselt ei vaidle sellele iseenesest vastu ilmselt mitte keegi. Kuid samas on aeg muutunud ja seda ei saa eitada. Muutunud oleme nii meie kui ka me lapsed. Nii nagu meie pole enam samasugused nagu 50 aastat tagasi, nii ei saa me ka oma lastelt eeldada, et nad veedaksid terveid päevi, veeretades õues kepiga ratast.
Käskida terve kodu lapse tõttu muuta üldse ekraanidevabaks on utoopia. Mina töötan päevast päeva arvutiga (kodukontoris), ning kui peaksin lapse pärast oma arvuti aknast alla viskama, siis jääksin ma töötuks ja meil pole millestki elatuda. Ka makse maksame arvuti abil, laste kooliga seotud rahad ja kõik muugi – tasume netis. Kooliekskursiooni jaoks kogutakse raha nii, et antakse pangalink ja siis sinna tuleb ülekanne teha. Kui ma nüüd läheksin jalgsi, raha näpus, matkaraha koguva lapsevanema koduukse taha, siis ilmselt vaadataks mind üsna imelikult, halvemal juhul ei võetakski raha üldse vastu põhjendusega, et kogu arvepidamine ja laekumiste kontrollimine käib neti kaudu. Kas lastega pered peaksid loobuma ka elektrivalgusest ning panema laua peale ainsa valgusallikana küünla põlema? Et oleks ikka “nii nagu vanasti”?
On armas, kuidas mõned kiviaega kinni jäänud autorid üritavad tänapäeva eirata ning paigutada meie lapsi kusagile 2.maailmasõja-järgsesse aega elama. Aga seda aega ei ole enam, ega tule ta ka tagasi. Muidugi ei taha ma nüüd öelda, et vanemad peavad kõikide rumalustega alandlikult ja kriitikameeleta kaasa minema – ei, seda pole soovitatud mitte ühelgi ajastul ju. Ei ole nõus, et kui arvuti on leiutatud, siis tohikski laps arvutiga mängida 12 tundi ööpäevas, silmad peas punased ja paistes, kõneoskus kehv ja õppimine unarusse jäänud. Muidugi mitte! Täiskasvanud peavad oskama tänapäeva maailmas hakkama saada ning võimaldada oma lastelegi sedasama. Kui on leiutatud mingisugune asi, mis enamikule lastest kangesti meeldib, on ilusa välimusega ja mugav kasutada (telerist multikad, arvutist värvilised ilusa muusikaga mängud), siis tulebki vanemal pea tööle panna, mil määral ja kuidas oma last lõbusast asjast liigsesse sõltuvusse jäämisel ohjeldada.
On armas, kuidas mõned kiviaega kinni jäänud autorid üritavad tänapäeva eirata ning paigutada meie lapsi kusagile 2.maailmasõja-järgsesse aega elama
Tegelikult, väikelastega on küll üsna lihtne “kiviajas” elada – mida sa neile ei ütle, seda nad ka ei tea tahta. Kui lapsed teavad ainult, et arvuti on seade, millega vanem teeb tööd, kus jookseb ekraanil mingi tekst ja millega saab pangas arveid maksta – no mis siis?
Autor on arvamusel, et ongi tähtis kaitsta väikest last välismaailma takistamatu sissetungi eest. Sest väikelapsel on käsil arengufaas, kus liigne virvarr pigem segab selle edukat läbimist.
Mõnes mõttes on vanematel ootused oma lastele liiga madalad. Nõutakse küll häid hindeid, varajast lugemaõppimist ja edu võistlustel-esinemistel, aga unustatakse nõuda viisakust, teistega arvestamist, endaga hakkama saamist, liiklemist, korda, pettumustega leppimist ja lubadustest kinni pidamist.
Tead, huvitaval kombel olen täheldanud, et need vanemad, kes oma lasteaialapsi lugema õpetavad ja kellele lapse hinded korda lähevad, õpetavad oma lastele tavaliselt ühtlasi ka viisakust, teistega arvestamist, rattasõidul kiivri kandmist ja muudki elus vajalikku. Ning need, kes ei õpeta üht, need ei õpeta enamasti ka teist. Kui lapsevanem huvitub oma lapsest (st tõeliselt), siis ta tegeleb lapsega palju, ja see tegelemine on tavaliselt mitmekülgne- nii akadeemiline pool kui ka viisakus jm. Ning vanem, kes ei raatsi raisata oma aega lapsega jändamisele vaid eelistab “teha omi asju”, ei õpeta reeglina lapsele mitte kumbagi – ei õpeta lugema ega ka viisakust mitte.
Lapse ringide-trennide, eelkooli jms uksest sisselükkamine ei ole temaga tegelemine. Jube on siit lugeda paanikat lapse koolivaheaja sisustamise teemal. Keegi ei sisustanud omal ajal meie kolmekuulist vaheaega ja meil polnud kunagi igav!
Mis kiviaega puudutab, siis on tõepoolest lapse arengule ja tervisele kõige kasulikum, kui ta kiviajas elab. Selleks, et saada terveks ja igakülgselt võimekaks, uuendusmeelseks täiskasvanuks on vaja algul just nimelt pulgaga ratast veeretada. Laps peab viibima palju väljas, mängima teiste lastega (omamõeldud mänge ise organiseerides, nagu meie kunagi mängisime!), kasutama mänguasjadena võimalikult lihtsaid ja looduslikke asju. Lapsel peab olema igav, ta peab suutma endale ise tegevust leida!
Kui laps saab täiskasvanuks, peab ta suutma ellu jääda ka siis, kui elekter ära läheb või telefon vette kukub. Ja seejuures on kõige tähtsam just seesama kunagi toimunud oksaga rattaveeretamine ja muu taoline tegevus.
Tegelikult, väikelastega on küll üsna lihtne “kiviajas” elada – mida sa neile ei ütle, seda nad ka ei tea tahta. Kui lapsed teavad ainult, et arvuti on seade, millega vanem teeb tööd, kus jookseb ekraanil mingi tekst ja millega saab pangas arveid maksta – no mis siis?
Autor on arvamusel, et ongi tähtis kaitsta väikest last välismaailma takistamatu sissetungi eest. Sest väikelapsel on käsil arengufaas, kus liigne virvarr pigem segab selle edukat läbimist.
Jah, jutt kõik ilus ja väga õige. Ainult et mis vanuseni “kuni” käib täpsemalt jutt? Kuni kolmeaastasega võib ema kodus istuda ja ratast veeretada, ent edasi? Kui juba lasteaiarühmades on telerid ja arvutid ning teised lapsed arutavad nähtud multikate üle?
Minu lapsed olid ka sellised, keda pisikesena “kotis” hoidsin. Aga läksid lasteaeda, hakkasid sõpradel külas käima ja nii see teleka ning arvuti teema meilegi päevakorda tekkis. Egas lapsepõlv ei kesta siis ainult kuni 3.eluaasta alguseni! Siis see pigem hoopiski algab. Seega pooldangi 7-aastase lapse mitte niivõrd nelja seina vahel koduõppel ja kotis hoidmist, vaid mõistlikkust kõiges. Ööpäevas on 24 tundi ja kui laps 2 tundi rõngast veeretab ning 2 tundi multikat vaatab, siis on see tänapäeva lapse tavaline päev. Su laps ju ei veereta ometi 12 tundi rõngast, vist? 🙂
Autor on arvamusel, et ongi tähtis kaitsta väikest last välismaailma takistamatu sissetungi eest. Sest väikelapsel on käsil arengufaas, kus liigne virvarr pigem segab selle edukat läbimist.
See kehtib absoluutselt ja täiesti beebieast kuni u 2a, hiljem võib tasahaaval siiski välismaailma tutvustada, eks ju.
Meie lapsed elasid ka kuni lasteaiani 2,5a “kotis” ja kiviajas, ei teadnud nad muffigi multikatest ega muust popist.
Mul on 2 väikelast.
Suvel lugesin “Lihtsus lastekasvatuses. Kasuta põhimõtet “vähem on rohkem”, et kasvatada rahulikumad ja õnnelikumad lapsed”. Seal oli ka üks peatükk pühendatud kriitikale, et arenenud maailma kuni 10a lapsed, USA-s eriti, kannatavad üleorganiseerituse käes – liiga täistopitud päeva- ja nädalaplaan, liiga palju huvitegevusi, laste liigne sundimine teiste lastega võistlema parem olemise nimel (võistlussport).
Sinu poolt mainitud raamat on ehe näide sellest, kui kiiresti tänapäeval info vananeb. Raamat ilmus 2009. aastal, kui polnud veel nutitelefone ja tahvelarvuteid. Mina tahaks küll teada, kuidas lapsi ekraanist eemal hoida. Telekaga on lihtne. Telekas on need kanalid, mida lapsevanem sinna tellib. Aga tahvelarvutid, nutitelefonid jne? Kodus keelad ära, läheb laps sõbra juurde mängima.
Üleorganiseerituse kohta tahaks veel öelda, et kui paljud teist soovivad, et lapsed pärast koolipäeva koos kamba sõpradega iga päev koju saabuks ja asuks oma vaba aega vaba mänguga sisustama? Meie koju on lapse sõbrad üsna oodatud, aga iga päev ei taha küll koju saabuda, kus 6-7 (või rohkem) last möllavad. Suvel on lihtne, siis on ümbruskonna poisid Nerfidega õues mänge mängimas. Mõni ema jälle kirtsutab nina ja ülteb, et lapsed ei peaks relvadega ja sõda mängima. Enne lapse sündi olin ka mina kindel, et ei mingeid püsse ja ei mingit sõjamängu. Aga mida mu poiss siis õues teeks? Liivakooke päevad läbi?
Trenne/ringe oleme valinud nii palju, kui laps soovib. Minu arust tuleb liigutamine ainult kasuks ja robootika on näiteks lihtsalt huvitav. Hetkel toimuvad trennid lasteaias pärast päevaund. Kui kooli läheb, eelistaksin ka, et trennid ja ringid jääks kodu lähedale, et ei peaks lapsi kuskile vedama.
Lasteaiaealise lapsega eelistasin ka pigem ise lapsega õhtuti/nädalavahetuseti (ilma ekraanita) midagi ette võtta (või lihtsalt rahulikult omi tegevusi teha), kui last trennidesse/huviringidesse panna. V.a lasteaia huviring 1x nädalas, milles käimine päästis mu lasteaias mittemagava lapse ühel päeval umb 15-20 min varem pikast lõunapikutamisest (lisaks oli õpetaja ka seal väga tore ja südamlik). Olen näinud eelkooliealisi lapsi, kes varakult ja enamasti ekraanides tegevuses olnud ja/või kellele on nö trennide ja huviringidega kõik “vaba”aeg täidetud, kurtmas üsna lihtsalt igavust (pole midagi teha) ja ootasid tihti teiste poolt pakutud suunamist tegevusteks, sest nad polnud olnudki eriti situatsioonis, kus ise tuleks midagi valmis mõelda ja/või ilma ekraanita ise tegutseda. Nii et pooldan eriti väikelapse-, lasteaiaelistele lastele jälgida ekraanikasutust (täiesti keelamist ei pea ka õigeks), jätta vabamat aega mängimiseks, puhkamiseks, sõpradega koos olemiseks ja perega koos vahvateks tegevusteks, aga huviringid/trennid pigem taustaks aeg-ajalt mõnusaks tegevuseks.
Kui laps koolis käima hakkas, siis suunasin ta siiki liigutamist nõudvasse huviringi, sest oma laps on kogu aeg vajanud rohkem õues olemsit ja aktiivset liigutamist. Koolis oli kehalise tunni jaoks väga piiratud ja nigelad võimalused ning koolilapse päevakava eeldas peale tööpäeva koheselt kojuminekut ja söögi tegemist, mitte õues olemist. Lasteaia õhtuoode lubas meil õhtusöögi nihutada hilisemaks ning saime enamasti peale lasteaeda kohe õues olla. Kui alguses oli ala, kus võistlustel käimine ja ka alati trennides osalemine ei mõjutanud teiste saavutusi, siis lubasin vabamalt ka puhkepause või hõredamat graafikut. Kui valis ise omal algatusel ala, mis on võistkondlik, siis oligi tingimus, et nii lihtsalt trenne/võistlusi ära ei jäta, sest niimoodi veetakse alt kogu võistkonda/sõpru, pigem kui tunneb pikemajaliselt, et ei suuda, siis loobub.
Ekraanide liigkasutus (lihtsalt teised mängud, tegevused pakkusid ka palju huvi) ei olnud meil probleemiks kuni lapse 10.-11 eluaastani. Edasi hakkas vaikselt kerima tema ekaanide kasutusaeg ning koolilastest sõpradega omavaheline suhtlus ja mängud (sinnamaani siiski enamasti õues ja toas muid mänge mängides) ümber kolima ekraanidesse. Aga eks ma siis katsungi asju balansis hoida ning suunata, et õpiks normaalselt, aitaks ja suhtleks lähedastega/sõpradega, liigutaks (trenn, kuskile liigutamist nõudvasse tegevukohta, õue) ning saaks ka tänapäeva nutindusest (noorte omavahelistest suhtlus ja tegevusteemadest) osa.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
