Asja tuum pole selles, kas laps teab, et on olemas igasugu ekraanid (telekad, nutiseadmed) – või ei tea, kas ta on vaadanud mõnda multikat või kinos käinud või mitte jne. Kuigi telekas lasteaiarühmas võttis küll kulmu kergitama. Lasteaiapäev läheb ju nii kiiresti – milleks veel telekas? Meie lasteaias telekaid ei ole. Aga see selleks. Jutt on kiskunud liiga ekraanikeskseks. Teema oli algselt sellest, kas täiskasvanu poolt organiseeritud ajatäidet lapsele peaks olema pigem vähem või rohkem.
Kägu 18.32 on asja tuumale pihta saanud. Äärmuslikul juhul on tulemuseks mänguvõimetud lapsed – vanasti oleks olnud laps, kes ei oskagi mängida, midagi ennekuulmatut! Kui talupere täiskasvanud liikmed tegid tööd, siis lapsed mängisid kõrval kasvõi käbide ja puutükkidega. Hiljem pandi lapsed karja valvama – kuid karja valvates (kui loomad parasjagu sõid/mäletsesid ja pahapeale ei kippunud) jäi väikesel karjusel kah tühja aega, mis tuli mängimisega ära sisustada.
Tänapäeval (nii räägivad lastega kokkupuutuvad inimesed) olevat mängimisoskuseta lapsed reaalsus.
Näide lastest, kes ei oska enam üldse mängida/midagi oma aja sisutamiseks välja mõelda, on selles kommentaaris:
Ent näiteks 3 suvekuu jooksul võib asi päris jamaks minna. Vanematel ei ole kuidagi võimalik kõik 3 kuud iga päev 12 tundi jutti ainuüksi oma lapse ümber hüpelda, temaga 12 tundi päevas ainult rääkida, mängida ja jalutada. See ei ole ju reaalne, vast mõistad isegi? Mul ei ole nii häid mittetöiseid sissetulekuid, mis võimaldaksid mul töölkäimisest loobuda, palgata koristajad ning viia oma lapsi igapäevaselt restorani sööma, et saaksin ise kogu ärkveloleku aja 12 tundi vahetpidamata ainult lapsi lõbustada. Siia lisandub veel n.ö kaudne lastega tegelemine nagu nende kuskile viimine-toomine, vajadusel abistamine jms.
Seega, ükskõik kust otsast vaadata, ei ole vanematel parimagi tahtmise juures võimalik kogu ärkvelolekuaja ise lapsi lõbustada. Reaalselt on vanematel võimalik lisaks kaudsele lastega tegelemisele neile privaatselt ainutähelepanu pühendada keskmiselt nii 2 tundi päevas. Ent koolivaheaegadel jääb ikkagi üle 10 tundi, mille peab laps suutma ise ära sisustada. 2 tundi sellest on ekraanis, jääb 8 tundi.
Töötan kodukontoris ja perioodidel, mil lapsed olid kodused, nägi elu välja sihuke, et päeval lõbustasin lapsi, vältimaks nende arvutisse kinnijäämist – iga päev viisin neid kohvikusse, kinno, mere äärde jalutama, lugesin neile raamatuid ette ja vestlesin nendega. Ning kui lapsed olid õhtul magama pandud, siis algas mu palgatöö. Töötasin tihtipeale hommikuni välja, mõnikord ei jõudnudki ööpäeva jooksul voodisse minna. Tagantjärele mõtlen- kas see oli elu? Kas seda tahavadki need võõrad targutajad, kes mõtlematult soovitavad “tegelge oma lastega ise”. Me ju tegelemegi ise, ent mitte 12 tundi ööpäevas. Kui siin trenn või huviring appi tuleb, miks mitte siis seda võimalust mõistlikult kasutada?
Kui laps ootab, et vanem 12 tundi vahetpidamata tema ümber hüpleb ja teda lõbustab, st. ei suuda ise mitte mingisugust ajaviidet endale välja mõelda – siis ongi ju väljakujunenud mängimisvõimetu laps…
Mängimisvõimetu laps ei kujune välja 1 päeva ega ühe nädalaga – see on pikema protsessi tulemus. Kahjuks sageli ongi nii, et kui natukenegi laps kurdab igavust, siis vanem reageerib selle nii, et uhab veel rohkem ajaviidet omalt poolt – mis veelgi pärsib lapse võimet midagi ise välja mõelda. Nii see nõiaring tekib – mida kehvemaks jääb lapse mängimisokus, seda enam pingutab täiskasvanu (kasvõi veri ninast väljas) tema aeg täita ning mida enam pingutab täiskasvanu tema aega täita, seda enam laps ei mõtle enam mitte midagi ise välja… Kusjuures ema peab mängimisvõimetust lapse normaalseks olekuks!