Mida ette võtta, kui 10a laps sõimab oma vanemaid kui halb tuju on?
Lihtsalt ei jaksa enam kuulata seda hooratamist ja v…ttu saatmist, veel hullemaid väljendeid on. Enamasti ei tee välja ka lasen ühest kõrvast sisse teisest välja aga kui ikka tihti kuuled enda pihta, siis lihtsalt hakkab kuidagi valus lõpuks südames ????
Sa teed nalja või, 10 aastane saadab sind kuhu? Ma saan aru, et ülekäte läinud 16-17a ülbitseb, aga siiski, sellist sõnakasutust ei taluks.
10aastane?? Kuidas see välja näeb, milises situatsioonis sulle nii öeldakse? Ja kas pärast seda kannad ilusti söögi ette ja paned puhtad riided kappi valmis?
Ma 12a silmapööritamisele juba vastan ka nii, et rohkem ei tehta. Sul on ju olemas mõjutusvahendid mingid ikka? Ei taskuraha, ei sõpradega väljas olemisele, ei telefonile(internetile). Päriselt võta midagi ette, taasta oma autoriteet mingilgi määral.
Mida ette võtta, kui 10a laps sõimab oma vanemaid kui halb tuju on?
Lihtsalt ei jaksa enam kuulata seda hooratamist ja v…ttu saatmist, veel hullemaid väljendeid on. Enamasti ei tee välja ka lasen ühest kõrvast sisse teisest välja aga kui ikka tihti kuuled enda pihta, siis lihtsalt hakkab kuidagi valus lõpuks südames ????
Peksa saaks. Ja lastekaitse numbri ka, juhuks kui soovib mujal elada.
Mul tekkis esimene mõte, et peres on täiskasvanu, kelle sõnavarasse kõik need sõimusõnad kuuluvad ja keda laps jäljendab. Kas sinu abikaasa ka kasutab mõnikord selliseid sõnu sinu suhtes ja on alandanud sind lapse kuuldes või näidanud eeskuju, käitudes sind alavääristavalt?
Mõistan sind. Mul on 15-aastane, kellel ka sõnavaras kõik türad ja vitud, kodus kunagi selliseid sõnu ei kasutata. Hakkab tasakesi vaibuma, on lootust. Ju ikka sõltub sellest, kuidas sõbrad räägivad. Mina olen proovinud väga selgelt väljenduda, et sellised sõnad ei sobi minuga suhtlemises, aga ega sõna ei kao. Tundub nii, et poistel omavahel on need sõnad kui sidesõnad ja laps tõesti ei mõista, miks ema ei talu neid sõnu. Töö käib endiselt, tegelen probleemiga, natuke nagu on tulemust ka – vähemalt poiss põeb, kui on sõnadega laianud.
Vanemal poisil oli ka suht keeruline puberteet, et mind ikka nii palju kardavad – et selliseid asju nüüd küll ei toimu. Ma ilmselt oleks esimesel korral teinud selgeks, et meie majas selliseid sõnu ei kasutata. Ei ropenda mina ega mu mees, seega on lastel ka see täiesti lubamatu. Meil on lastega head ja lähedased suhted, aga nad austavad vanemaid sp. kõik ei ole ka lubatud.
Mida ette võtta, kui 10a laps sõimab oma vanemaid kui halb tuju on?
Lihtsalt ei jaksa enam kuulata seda hooratamist ja v…ttu saatmist, veel hullemaid väljendeid on. Enamasti ei tee välja ka lasen ühest kõrvast sisse teisest välja aga kui ikka tihti kuuled enda pihta, siis lihtsalt hakkab kuidagi valus lõpuks südames ????
Selles probleem ongi, et sa ei tee välja. Ruttu võta asi kätte, muidu on asi pekkis.
/kolm last suureks kasvatanud ja pika kogemusega pedagoog/
Mida ette võtta, kui 10a laps sõimab oma vanemaid kui halb tuju on?
Lihtsalt ei jaksa enam kuulata seda hooratamist ja v…ttu saatmist, veel hullemaid väljendeid on. Enamasti ei tee välja ka lasen ühest kõrvast sisse teisest välja aga kui ikka tihti kuuled enda pihta, siis lihtsalt hakkab kuidagi valus lõpuks südames ????
Peksa saaks. Ja lastekaitse numbri ka, juhuks kui soovib mujal elada.
Füüsiline karistus ei ole minu teema kuigi vahepeal käib küll selline mõte läbi.
tead, kui laps ikka pikka aega väga palub, siis saa üle ja anna keretäis, meeldib sulle või mitte.
Lihtsad igapäevased keelud mille alati ka ära põhjendame.
Tahan seda kohta täpsustada.
Ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus laps küsib näiteks luba sõpradega ujuma minna, mina keelan, põhjendan arusaadavalt keeldumist ja vestluse lõpuks saadab laps mind pimedasse kohta. No ei ole ju loogiline?
Loogiline oleks see siis, kui keeldun ja põhjenduseks toon mingid varasemad rikkumised või probleemid, või “sest ma ütlesin nii!”.
Mina keelan oma lastele päris paljut, mida nende sõprade kodus lubatakse. Aga ma võtan ka aja, et rahulikult ja arusaadavalt selgitada, miks ma ei luba. Mina näiteks ei luba 10-aastast sõpradega ujuma kui seltskonnas ei ole täiskasvanut. Mu lapsed teavad selle reegli põhjust: kui kellegagi peaks juhtuma õnnetus, jooksevad teised lapsed laiali ja jätavad hädasolija üksi. Seda on nii palju kordi reaalselt juhtunud maailmas, et rumal oleks sellise võimalusega mitte arvestada. Teiseks ei peaks minu arvates 10-aastased üldse ilma järelvalveta kambakesi linna peal tolgendama, sest jällegi – selles vanuses lapselt ei saa oodata vastutusvõimet teiste laste elu ja tervise eest. Selles vanuses lapsed ei suuda veel suurt pilti näha ja kaotavad näiteks trammi- või bussipeatuses, ülekäigurajal mürades kergesti ohutaju. Kui tarvis, leiame aja lastega ühiselt vaba aega veeta ja pakumegi keeldumise korral alati välja mingi alternatiivi. Näiteks et ma ei luba sind praegu sõpradega ujuma, aga kui sa nüüd veidi kannatad, siis õhtu poole võin ise sind (ja miks mitte ka sõpru) ujuma viia.
Oeh, meie 11-aastane laps õnneks küll ei ropenda, aga ka ütleb vihastades asju, mis teevad võimalikult palju haiget ja solvavad võimalikult valusalt. Järelikult ikkagi oleme kunagi tema öeldule üle/alareageerinud (kahtlustan esimest) ja ta on näinud, et sel moel on võimalik teine osapool endast välja viia ning aina katsetab uuesti. Praeguseks olen jõudnud sinnani, et esiteks surun end olukordades, kus tüli pole olnud võimalik vältida, marurahulikuks, teiseks püüan vastuseisu käigus peegeldada talle tema tundeid – “Sa oled praegu mu peale ülivihane!”, “Sa oled praegu nii kohutavalt pettunud!” jne – kusjuures see vaikselt tõepoolest töötab, isegi kui algul tundub imelik ja kunstlik. Vahel küsin: “Kas sa tahad, et ma olen lihtsalt sinu juures?” või siis just “Tahad sa, et ma läheks teise tuppa? Kutsu, kui sa tahad, et ma sinu juures oleks!”, ühesõnaga püüan olla tema tunnete suhtes aktsepteeriv.
Aga. Ma ei ole aktsepteeriv teistele haiget tegemise suhtes. Ehk siis kui ta ütleb midagi meelega halba, teadlikult solvavat, siis ma iga kord ütlen, et ma ei luba nii rääkida. Võingi öelda, et “Sa oled praegu venna peale kohutavalt vihane, aga ma ei luba sul tema kohta nii öelda!”. Ja kui näen, et laps tõesti ainult minult reaktsiooni saamiseks maurab ja maurab halvasti rääkida minu, isa või venna kohta, siis ma lähen lihtsalt toast minema, jälle mitte vihastades, aga ütlengi, et “Ma saan aru, et sa oled väga vihane, aga minule ei meeldi kuulata, kuidas keegi nii inetult räägib. Ma lähen… (aeda niitma, autoga poodi, rõdule raamatut lugema jne).” Sest sellisel käitumisel on publik väga oluline ja kui pubikut pole, pole mõtet ka ropendada / halvasti öelda.
Kõige parem oleks muidugi püüelda selle poole, et neid tülisid ei tekikski. Aga vähemalt minu lapsel on beebist peale olnud ärev närvisüsteem ja kuigi ta on väljaspool kodu ideaalne noor inimene, siis kodu on tema jaoks väiksest saadik olnud koht, kus tundeid välja elada ja kui ta mistahes väikese asja pärast muretseb või ärevust tunneb, siis ta on võimeline tõesti maailma kõige absurdsemast asjast tüli välja meelitama. Õnneks kasvavad vanemate oskused koos laste omadega.
Mida ette võtta, kui 10a laps sõimab oma vanemaid kui halb tuju on?
Lihtsalt ei jaksa enam kuulata seda hooratamist ja v…ttu saatmist, veel hullemaid väljendeid on. Enamasti ei tee välja ka lasen ühest kõrvast sisse teisest välja aga kui ikka tihti kuuled enda pihta, siis lihtsalt hakkab kuidagi valus lõpuks südames ????
Selles probleem ongi, et sa ei tee välja. Ruttu võta asi kätte, muidu on asi pekkis.
/kolm last suureks kasvatanud ja pika kogemusega pedagoog/
Mismoodi ma välja peab tegema? Soovin konkreetset nõuannet!
Oleme proovinud rääkida asja läbi rahulikult, et nii ei ole ilus rääkida kodus ega ka kodust väljapool kellegagi jne. Ühesõnaga oleme korduvalt lugenud moraali. Ütleb jajaja, teab aga järgmine päev kordub kõik.
Siis oleme proovind nii, et üldse välja ei tee, nagu poleks kuulnudki.
Siis oleme proovind nii, et kohe kui ytleb, räägime karmilt ja nt telefon kohe käest ära vöi telekas kinni kogu õhtuks.
Ja olen ka proovinud sellist varianti, et ütlen talle samade sõnadega vastu-siis ütleb, et miks ma talle nii ütlen. Kui ütlen vastu, et aga sina ju ütlesid esimesena mulle ja kas meeldiks kui mina sinuga niimoodi räägin-siis ütleb, et ei meeldi ja saab aru. Aga järgmine päev köik kordub.
Igatahes nendest variantidest kasu pole olnud. Nüüd ongi siis ainult see, et anna peksa????
Teed ropendamistrahvi – iga ropu sõna pealt maksab 50 senti ropendamiskassase OMA TASKURAHAST.
Paned ta peegli ette istuma, paned kella kõrvale ja annad ajalimiidi – vaadaku ennast peeglist ja sõimab ennast valimatult tund aega järjest – ainult roppude sõnadega, kõikides keeltes, mida oskab. Enne peegli tagant ei tõuse, kui aeg täis saab.
Niipea, kui roppuse ütleb, pritsid talle vett näkku lillepritsiga – nagu koerale,kui too on midagi valesti teinud. Ütledki talle, et sedasi treenitakse halbu kombeid küljest ära.
Ignoreerimine ei aita, tegeleda tuleb sellega. Muidu peavad kooliõpetajad rakendama koolis mingeid oma meetodeid, sest koolis on lapsi,kes võivad täiesti valimatult kõiki ja kõike sõimata…
Kahjuks jah hakkas asi arenema kohe, kui lasksid esimesed lapse roppused kõrvust mööda. Nüüd tuleb sul lapsele hakata selgitama, miks sind ropendamine varem ei häirinud, aga nüüd häirib. Ja teine asi, nädalaks telefonikeeld ei ole mu arust küll teab mis ekstreemne karistus. Loomulikult olgu nädal aega ilma – eriti, kui varem on konkreetselt sellega hoiatatud.
Meie kodus suhtutakse vägisõnadesse muidu nii, et kui olukord tõepoolest nõuab ropendamist, näiteks taldrik kukub puruks vmt, siis keegi ühe ropu sõna peale ei minesta, see aitab auru välja lasta. Aga tingimuseks on see, et roppused ei ole sidesõnad – muidu nad ju kaotavad oma väe. Olengi imestanud, kuulates noorte poiste omavahelist juttu, et kui nad kivi varba peale pillavad, on neil siis ka üldse veel tagavaraks midagi krõbedamat – mingi suvaline sidesõna ju rahustavaid hormoone ei vallanda.
Ja huvitaval kombel meie üheksane poiss on vägagi kultuurse sõnavaraga. Õppis oma mängudest või videotest “f***” ütlema, aga lõpetas kohe, kui ma talle seletasin, mis see tähendab. (Teemaalgatajat see paraku muidugi ei aita.) Eks muidugi ta vihastab ka vahel mingite keeldude või tema plaanidega mittearvestamise peale, aga siis ta lihtsalt karjub. Õnneks mida vanemaks, seda kergemini on õppinud rahunema, ja karjumine on mu arust talutavam kui ropendamine. Muidugi seletan talle ka karjumise kohta, et see ei ole kuuljate suhtes kena. Aga sellel konkreetsel momendil, kui ta on endast väljas, on tal praktiliselt võimatu mõelda sellele, et peaks kenam olema. Ilmselt ka teemaalgataja laps ei allu ropendades üldse enesekontrollile ja just selle arendamisega tuleks alustuseks tegeleda. Kas või psühholoogi näpunäidete järgi.
Teemaalagatuses kirjeldatud 10-aastane küll päris normintellektiga ei tundu. Mõistlik oleks temaga spetsialisti poole pöörduda.
Kas ta saab kõigist sõnadest ise aru ka? Mu laps kasutas sõnu mis tulevad vene keelest. Ta ei saanud neist ise aru, aga kuna kõik kasutavad siis tema ka.
Ja ma ei kujuta ette kuidad kasutada sõimates sõna hoorama? See on nagu lambist tulev sõimuväljend.
Kuidas üldse oskab üks 10-aastane oma ema hooraks kutsuda või v…u saata? Ei usu, et see ainult sõpradelt kuuldud on. Või on need sõbrad kõik mingi vaimse häirega või ebanormaalsest perest?
Kõige rumalam on veel see “lasen ühest kõrvast sisse teisest välja” suhtumine. Sellised sõnad ja sõim lapse poolt ei ole normaalne ega aktsepteeritav ja see tuleb lapsele ka konkreetselt välja ütelda ning vajadusel spetsialistide abi otsida.
No nt ütlen, et ei anna luba täna sõbraga poodi minna, st ei saa täna taskuraha või et ei lähe täna ujuma jne. Lihtsad igapäevased keelud mille alati ka ära põhjendame.
Minu jaoks need küll lihtsad igapäevased keelud ei ole. Kümneaastasele saab anda juba nii vabadust kui vastutust, mitte keelde ja käske.
10-aastasele teeks selgeks, millest ta üldse räägib. Suure tõenäosusega ei ole tal täit arusaama, mida ta räägib. (Ja ei nimetaks neid vägisõnadeks vaid pigem tobusõnadeks.)
10-aastane on piisavalt suur selleks, et nende sõnade lahti rääkimine temas ebamugavust ja piinlikkusetunnet tekitab. Nii et iga kord kui ta neid kodus kasutab, tuleks ta rahulikult kutsuda kuhugi köögilaua taha ja need uuesti läbi seletada.
Osad lapsed tahavad ka tähelepanu saada sedasi, aga ju siis ongi neil tähelepanupuudus. Nii et märkamata seda ei jätaks. Oma ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskmisega oled ise nende sõnade kasutust ju tegelikult normaliseerinud. Ma ei kujuta ette, et jätaks märkamata. Aga emotsioonid jätaks siiski ära. Mitte mingit “kas sa ei näe kui õnnetuks see su emme teeb” nuttu ei tohiks olla.
Jumala külmalt seletaks talle, et vitt on jorsikeelne nimetus naise suguelundile ja kui tal on soov naise suguelunditest rääkida, siis palun kasuta sõna vagiina ja otsige välja anatoomia õpik ja näita kus ja mis. Paluks tal ka lahti seletada, miks ta arvab, et tema ema on prostituut, et kust see info tal pärineb? On tal ka arusaam sellest mida see tähendab. Küsiks ka, kas ta tahab olla prostituudi poeg. Tal läheb üsna kindlalt varsti isu ära kedagi vittu saata kui täiskasvanu ilma igasuguse emotsioonita vastu küsib, kas ta mõtles vagiinat.
Lihtsalt teeks kogu selle teema talle ebamugavaks, mitte vägevaks võimunäitamiseks mis vanematel harja punaseks ajab. Ja muidugi uuriks kust see tuleb. Võibolla on keegi teda kiusanud, väärkohelnud? Valutab kuskilt?
Samas 10-aastane on minu meelest ikka väga laps veel selleks, et teismelisemässu korraldada. Eriti kui on poiss, pakun et on poiss. Nii et ka Tourette’i sündroom või autismispektri häire vilksatavad peast läbi.
Ma arvan samuti, et poiss ei tea, mida need sõnad tähendavad. Istu maha ja räägi, nagu eelnevalt soovitati. Kui ta pärast seda jätkab, siis räägi, mis on Tourette’i sündroom ja küsi, kas ta vajab spetsialisti abi, et ta end kontroĺida ei suuda. Lisaks veel nõudmine, et teie kodus neid sõnu ei kasutata. Seejärel alles tuleks karistused.
Lisan, et reageerida oleks tulnud kohe. Meil oli u samas vanuses probleem maha sülitamisega. Ilmselgelt mõne “autoriteedi” käest korjatud komme. Kohe, kui nägin, reageerisin ja üsna üle võlli ( a la – mina sinuga koos kodust välja ei lähe, mõtle, kui rõve, kui väike laps sisse kukub või sa ise jalgadega midagi sellist koju tood, kas sulle meeldib, et tänaval on süljelärakad jne)
Lugesin soovitused läbi. Mitmed pakkusid karistuseks lapse löömist või alandamist. See pole küll õige. Tõhus meetod võib olla võtta taskurahast mingi summa maha iga pereliikmele suunatud rõveda sõna eest. Enne peaks last ka teavitama, et edaspidi on nii ning olema rahulik ja järjekindel. Seinal võiks olla mingi tahvel, kuhu iga kord, kui ta su poole mõne keelatud sõnaga pöördub, märgid sa vaikides näiteks -50 senti. Efektne ja näeb reaalajas, kuidas taskuraha väheneb!
Lugesin soovitused läbi. Mitmed pakkusid karistuseks lapse löömist või alandamist. See pole küll õige. Tõhus meetod võib olla võtta taskurahast mingi summa maha iga pereliikmele suunatud rõveda sõna eest. Enne peaks last ka teavitama, et edaspidi on nii ning olema rahulik ja järjekindel. Seinal võiks olla mingi tahvel, kuhu iga kord, kui ta su poole mõne keelatud sõnaga pöördub, märgid sa vaikides näiteks -50 senti. Efektne ja näeb reaalajas, kuidas taskuraha väheneb!
Selle tulemuseks võib olla minutise sõnavalingu eest 20 euroga miinusesse jäämine. Milline siis järgmine plaan on, kui nädala lõpuks on laps juba saja euroga miinuses? Täiesti mõttetu sõnadeloopimine vanema poolt.
Meie pere sai 12 aastase poisi ropendamist lahti nii, et hakkasime temaga täpselt nii rääkima nagu tema rääkis meiega. Ropendas tema, ropendasime vastu. Nädalaga oli ropu suuga tegelasest saanud täiesti korraliku kõnega noormees. Täna on kodanik 34 aastat vana ning oma pere kuuldes ei ütle ühtegi roppu sõnapoegagi. Kui meil kunagi sellel teemal juttu oli, ütles poeg, et jube rõve ja vastik oli meie suust ropendamist kuulata. Ta oli päris kiiresti aru saanud, et ka meil oli tema suust seda kuulda aga ta tahtis näha, kes alla annab. Ja nagu näha, targem andis järele????.
Peksa saaks. Ja lastekaitse numbri ka, juhuks kui soovib mujal elada.
Järjekordne tõestus, et mõni inimene (seda teemat lugedes 75% perekoolist) ei tohiks mitte kunagi lapsi saada.
Lugesin soovitused läbi. Mitmed pakkusid karistuseks lapse löömist või alandamist. See pole küll õige. Tõhus meetod võib olla võtta taskurahast mingi summa maha iga pereliikmele suunatud rõveda sõna eest. Enne peaks last ka teavitama, et edaspidi on nii ning olema rahulik ja järjekindel. Seinal võiks olla mingi tahvel, kuhu iga kord, kui ta su poole mõne keelatud sõnaga pöördub, märgid sa vaikides näiteks -50 senti. Efektne ja näeb reaalajas, kuidas taskuraha väheneb!
Selle tulemuseks võib olla minutise sõnavalingu eest 20 euroga miinusesse jäämine. Milline siis järgmine plaan on, kui nädala lõpuks on laps juba saja euroga miinuses? Täiesti mõttetu sõnadeloopimine vanema poolt.
Täpselt nii ongi. Nii kaua taskuraha ei saa, kui oma käitumist muudab. Milles küsimus. Vastavalt tegevusele täiesti mõistusepärane karistus ju.
Teemaalgataja, suudad sa oma peas tuvastada KUST see probleem alguse sai? Ja kus on isa, kes last korrale kutsuks, kui see emaga halvasti räägib?
Toodud soovitustest kõige halvem on alandamine (peegli ees istumine, veega pritsimine) – see tekitab trotsi ja ebamäärast süütunnet ning selle tagajärjed on kehvemad – kodust väljapoole elama hakkamine, vanemate vastu austuse kaotamien jne. Halvemuselt teisel kohal on taskuraha ära võtmine – kui on piisavalt pöörane laps, siis ta saab oma kommid ja krõpsud – varastades.
Telefoni ära võtmine ja taskuraha vähendamine seoses roppuste arvuga on enam-vähem nõuanded, aga need kipuvad delvalveeruma.
Mõjusad vahendid võivad olla (teemaalgataja peab ise oma last tundma ja otsustama) sõnade tähenduste detailne lahti seletamine (nagu soovitati), sama sõnavara üle-võlli tagasi kasutamine (soovitatud). Katsetada võib ka karjast välja heitmist (iga kord, kui laps ropendama hakkab, saadad oma tuppa ropendama ja ütled, et tulgu tagasi kui mõistlikult räägib, ise pead olema hästi rahulik, sõbralik ja kindel) ja/või positiivset motiveerimist. See võib olla erinev – nt materiaalne iga päev kui ei ropenda, saab euro või kui x-aja jooksul ei ropenda saab mingi ihaldatud asja või siis mingi mittemateriaalne tore tegevus – nt kui nädala suudab ennast kontrollida, lähete spaasse või mängud temaga mingit arvutimängu koos vms. Mina ise eelistaks seda ajaveetmise vormi, 10aastane on parasjagu nii suur, et temaga saab igast vahvaid asju koos teha ja samas see oleks oluline ka lapse-vanem suhte tihendamisel.
Ma saan aru, et osa rahvast on positiivse motiveerimise vastu – et miks peaks laps midagi saama normaalse käitumise eest. Aga mina olen seda meelt, et kui laps on katki läinud, siis on vanema asi ta korda teha ja vahendid, mis aitavad lapse korda teha, nii et sellest jääks positiivne jälg, on väga eelistatud.
Lugesin soovitused läbi. Mitmed pakkusid karistuseks lapse löömist või alandamist. See pole küll õige. Tõhus meetod võib olla võtta taskurahast mingi summa maha iga pereliikmele suunatud rõveda sõna eest. Enne peaks last ka teavitama, et edaspidi on nii ning olema rahulik ja järjekindel. Seinal võiks olla mingi tahvel, kuhu iga kord, kui ta su poole mõne keelatud sõnaga pöördub, märgid sa vaikides näiteks -50 senti. Efektne ja näeb reaalajas, kuidas taskuraha väheneb!
tulemuseks on varastav laps
Vägivald ei ole lahendus. Ka tunniks peegli ette surumine on vägivald. Tekitab ainult trotsi ja süvendab vastuhakku.
Ega siin muud ei olegi, kui lapsega rääkimine, rääkimine ja veelkord rääkimine. Kui laps on juba tige ja loobib roppuseid, siis sel hetkel rääkimine pole just kuigi tõhus. Rääkida tuleb rahulikus õhkkonnas, kus muid segajaid pole. Ja siis jõuda koos arusaamale, kas laps tajub teie probleemi olemust ning on valmis lahendusele kaasa aitama.
Igasugu keelud ja käsud on probleemi lahendamine negatiivses võtmes. Sellega peab olema väga ettevaatlik, et mitte üle piiri minna. Kui lapsel pole enam midagi kaotada – telefon võetakse nagunii nädalaks käest, taskurahast jääb nagunii ilma, pole tal ka motivatsiooni pingutada. Kui tahta telefoni kallale minna, siis pigem jupikaupa: telefonikasutusele ajaline piirang peale, kui juba pole, ja siis iga roppuse eest 5 minutit ajast maha kogu järgnevaks nädalaks: kui kolmest tunnist ühe tüliga 30 minutit maha läheb, ei tundu see kuigi dramaatiline, aga kui sellest kolmest tunnist juba vähem kui tund järele kipub jääma, siis äkki motiveerib. No ja pühapäeva õhtul võib end tühjaks ropendada, kui soovib, sest uuest nädalast uued minutid.
Võib teha mingi kalendrisüsteemi, iga teisele inimesele suunatud roppus toob kalendrisse kriipsu ja nädala lõpus, kui kriipsude hulk jääb allapoole kokkulepitud arvu, teete koos mingit kokkulepitud asja (lähete seiklusparki, kardirajale vms). See on probleemi lahendamine positiivses võtmes. Kui lapsel selliseid huvisid ja soove pole, mis motiveeriks, on seda muidugi keeruline sisse seada.
