Teema: Vanematele mõtlemiseks

Jah, mõelge oma peaga!

Noh, mõtleme siis. Minu laps on ülekaaluline, ma näen, ma saan aru. Hakkas kaalus juurde võtma kui kooli läks – ilmselgelt liikumist vähem kui lasteaias, koolis makaronid hakklihaga, pannkoogid, pelmeenid, kõik kiidavad kokka, väga hästi teeb süüa. Eks muidugi meil kodus ka on nädalavahetusel maiustamist ja sööme jäätist aga tegime seda ka lasteaia ajal ja ei olnud probleemi. Kerkima hakkas kaal väga kiiresti just koolis. Kuigi käib tantsutrennis 2x nädalas. Nüüd 6.klassis ja kahjuks pean ütlema, et ta on ülekaaluline. Nüüd tundub, et on tulemas ka toitumishäire – valetab, et on söönud (aga ma näen, et kapist ei ole need asjad kadunud, mida väitis söövat, teeb salatit ja viskab enamuse prügikasti, samas leian kommi-küpsisepabereid toas vedelemast, taskuraha on abs miinimumi peal, vanavanemate kingitud raha jah ei ole ära võtnud. Koolilaguse puhul 2×30 eurot – selle eest saab väga palju küpsiseid 🙁 )

Ma ise olen kaalu kontrollimisel meister – 10h nädalas trenni, brokkol ja kana ja kõik jutud. Räägin talle ka – soovitan jalutada,kutsun rattaga sõitma, saan vastu ainult turtsumist. Ma ei teagi kumb hullem on – kas pigem näägutamine, “suunamine”, rääkimine või lihtsalt lasta tal olla ja loota, et ise mõistus pähe tuleb. Muidugi kodus alati tervislikud valikud, magusa oleme suht nulli viinud (peres teine laps ka – aktiivne poiss, tahab magusat ja vahel makarone, kahju talle keelata ka, ta tõesti jookseb ja möllab ringi ja on väga sale)

Jah, ma tean, et mu varateismeline tütar on ülekaaluline. Ma tean, mida peaks tegema, ma saan aru kõigest. Ja ka sellest miks ta ei suuda tervislikult toituda ja isegi kui  tal raha ei ole, siis sõbrannad ikka ostavad krõpsu ja jagavad.

Koolitoidu kaela küll nüüd ajada ei saa, see üks toidukord ei pane last rasvuma. Toitumishäired võivad tekkida ka sellest, kui vanemal endal on pidev teema kaaluga, dieetidega jne.  Minu laps ei olnud ülekaaluline, aga normaalkaalu äärmises servas, siis suunasin last rohkem liukuma, sõime kodus tervislikult ja nüüd on kasvav pubekas ja väga kõhn.  Last ei tohi kunagi süüdistada ega hirmutada, Kommid on laual kausis olnud kogu aeg, lapsel ei olegi mingit huvi nende vastu.

https://epl.delfi.ee/artikkel/94666175/juhtkiri-hullem-pandeemia-kui-koroona

#3863261:

Kas ta ise saab aru, et on ûlekaaluline? Millised sôbrannad on?

Koolist tulles peaks olema kodus tervislikum toit valmis, saab soojaks lasta ja süüa. Magusast pigem puuviljad, mitte kommid kodus. Palju on erinevaid toitumiskavu kus saab ideid. Taskuraha on kaardipeal, siis näed kus midagi ostab. Koolist tuleb otse koju, kodus toit valmis ja poodi tegelikult asja ûldse pole. 2 korda nädalas on trenni liiga vähe. Ujumistrenn/ kursus on ûlekaalulistele väga hea. 2 korda nâdalas paneks selle juurde. Nutikell, saab jälgida, kui palju tegelikult liigub.

Toit on valmis – seda võetakse minimaalselt või ütleb, et kõht pole tühi või võtab ja viskab prügikasti pärast. Mitte ka alati ag asee on sagenenud. Mul ei ole ideede puudus, ma olen kaalu jälginud ja tervisliku toitumisega 20 a tegelenud.  Meil ei ole mingeid komme kodus, puuvilja kauss on laual. Kui ma koorin ja lõikan õuna tükke valmis, siis süüakse.

Taskuraha minimaalselt ongi kaardi peal, just et ma enam,-vähem teaksin kuhu kulutab Ta on kohe 13a, ma ei saa tal keelata poes käimist(käivad sõbrannadega poes riideid vaatamas, vahel ikka mingit nänni ju tahab ala näomaski, vannipalli) Ma  ei tahagi teda luku taga hoida. Teised ostavadki krõpsu ja shokolaadi, igapäevaselt ja ei ole paksud. Ma näen ise ka linnas käies, et lastel on krõpsud/limonaadid käes ja kõik nad ei ole paksud.

Nutikell on, ta näeb samme, ma ka näen.

Ma ei hakka teda trenni sundima, talle ei meeldi ujumine trenni mõttes, see ei ole jätkusuutlik. Niikuinii on 80% kaalulangusest seotud toitumisega. Ujumine teeb väga näljaseks, ma tean omast kogemusest.

Igapäevane liikumine peaks olema suurem, olen soovitanud tal mõni bussipeatuse vahe jala käia kooliteel(ta ajaliselt jõuaks). Ta ei tee seda. Ma ei sõida temaga hommikul koooli kos ja ei aja teda 2 peatust enne kooli maha.

Ma otseselt ei tahtnudki selle teemaga nõu saada – ala söögu vähem, tervislikult  ja liikugu rohkem.  Lihtsalt, et alati ei ole nii, et vanemad ei saa aru ja ei näe probleemi. Varateismelise toidulaua kontrollimine on oluliselt keerulisem kui lasteaia lapse oma. Siin tuleb juba vaimne tervis ka mängu. Kehakaalu mõistes võib jah 100% kontroll (ala koolist otse koju, siis otse trenni, null raha ja sööd ainult kodus seda mida mina teen….) aga mida see psüühikaga teeb? Rääkimine, suunamine…see on pidev töö

minu meelest tuleks probleemiga tegeleda juba siis, kui laps on sale. minu 10-aastane laps on normaalkaalu alumises osas ehk siis kõhn, aga ei ole sellist asja, et sööb õhtul suure prae ja suure jäätise otsa (tal on hea isu, jaksaks küll). räägingi, et ühes suures koorejäätises on palju kaloreid ja õhtul ei söödagi nii palju, magu tahab öösel puhata ka. samamoodi, et kui on väga palju trenni söönud ja jõudnud päeval vähem süüa, siis on loomulikult õhtusöök rikkalikum.

#3864676:

#3864605:

minu meelest tuleks probleemiga tegeleda juba siis, kui laps on sale. minu 10-aastane laps on normaalkaalu alumises osas ehk siis kõhn, aga ei ole sellist asja, et sööb õhtul suure prae ja suure jäätise otsa (tal on hea isu, jaksaks küll). räägingi, et ühes suures koorejäätises on palju kaloreid ja õhtul ei söödagi nii palju, magu tahab öösel puhata ka. samamoodi, et kui on väga palju trenni söönud ja jõudnud päeval vähem süüa, siis on loomulikult õhtusöök rikkalikum.

Normaalkaalu alumises otsas olva lapsega ma ei räägiks ja ei piiraks mingil juhul toitumist. Ilmselgelt siis laps kuulaku oma kõhutunnet, söögu siis kui kõht on tühi ja niipalju kui vaja. Jah, võib suunata tervisliku toidu poole, pigem pakkuda normaalset sööki ja hoida rämpsug atagasi – ag apole tühjast kohast vaja probleemi tekitada. Kui normaalkaalus laps korra nädalas ka krõpsu ja karastusjooki saab, siis see on pigem hea, ei teki piiratuse tunnet. Mis ma kõik annaks, et mu tütar oleks sellest kaaluprobleemist vaba…

Olen nõus. Olen oma kõhnale lapsele sellega karuteene teinud. Mingi aeg rääkisin ka, et liiga suure kõhutäiega magama ei minda. No eks ta natuke tõsi onka, aga… Nüüd on olukord selline, et ta ei söö enam õhtusöögiks ühtki asja, mis on tema arvates “raske” toit. Ka mitte väiksemas koguses.

Kellele ta neid maiustusi ostab? Endale? Lapsele?
Kui ta ise tahab neid süüa, siis las paneb need kuskile enda kappi ja söögu salaja. Kui lapsele, siis põhjendagu, et mis see lisasuhkur lapsele annab. Pigem harjugu puuvilju ja pähkleid sööma. Kui kodus magusat ei ole, siis laps harjubki sellega ja ei oska tahtagi.

Maiustusi ostab mees “kõigile”. Ostab terve karbi jäätiseid sügavkülma. Snikerseid, komme, pulgakomme, küpsiseid, halvaad kappi. Ja siis koos lapsega söövad. Ja kui ma üritangi siis öelda, et tegelikult laps on ülekaalu lähedal, peaks maiustama vähem, siis on tüli. Tema enda kaalu ma ju kommenteerima ei hakka. Mina ise elaksin kodus, kus magusat pole üldse. Küll saab küla peal ja linna peal piisavalt. Aga paraku elan kodus, kus kõik kapid on magusat täis…. ja kus lapsele pakutakse iga päev ja mitte vaid korra. Ainus, millega ennast lohutada ongi, et inimestel on pereelus suuremaidki probleeme… aga mina seda lahendada ei oska, kui mehele meeldib magus ja probleemi (liigset pehmust) ei tunnista.

Viimasele – tegin sama vea, lapse ei saanud kommi (allergiline oli), aga kui kuhugi külla läks ja nägi kommikaussi, siis ei suutnud pidada. Teise lapsega otsin tervislikke, looduslikke värvainetega komme ja alati oli kauss laual – laps oli ja on praegu magusa suhtes väga ükskõikne, aga näen, et mõni külla tulnud sõbral lähevad kommi-küpsise kaussi nähes silmad suureks – et kas ongi nii ja kas võibki võtta.

Ma leian, et kumbki äärmus pole hea – pole vajadust 3a paaniliselt kommidest eemal hoida, sa ei saa teda hoida eemal 7aastaselt ega ammugi mitte 13aastaselt. Pigem mõõdukas suhtumine, et vahel võib ja saab, et see ei ole mingi keelatud vili mida peab salaja sööma või ihalema. Teine äärmus on muidugi kui kodus on kapid rämps toitu ja kausid kommi täis ja lapsed muud ei söö.

Ma imestasin küll kui viisin 5a lapse tema sõbrale külla ja poiss tuli uksele vastu, poolik snickers käes. Samas ma läbi akna nägin (oli kohe ukse kõrval, kardinaid ei olnud) et ema kurnas kartuleid. Ilmselt olikohe mingi õhtusöögi aeg, miks sa annad lapsele enne terve snickersi kätte?

#3865880:

Me sööme ka abikaasaga magusat salaja. Laps varsti 3 ja ei ole kunagi ühtegi kommi saanud. Sööb puuvilju, ise tehtud puuviljasalateid ja smuutisid, vahel harva mõne küpsise ja mõnikord isekûpsetatud kooki.

Seda nalja saab teha ainule esimese lapsega 🙂

#3867746:

Ma leian, et kumbki äärmus pole hea – pole vajadust 3a paaniliselt kommidest eemal hoida, sa ei saa teda hoida eemal 7aastaselt ega ammugi mitte 13aastaselt. Pigem mõõdukas suhtumine, et vahel võib ja saab, et see ei ole mingi keelatud vili mida peab salaja sööma või ihalema. Teine äärmus on muidugi kui kodus on kapid rämps toitu ja kausid kommi täis ja lapsed muud ei söö.

Paaniliselt kommidest eemal hoidmist ma ei poolda. Samal ajal selline olukord, kus kõht pugitakse enne “tühje kaloreid” täis ja pärast muu toidu peale visataks ninaga (ei viitsitaks süüa enam praadi), jällegi tunduks mulle olukorrna, mida mina kui lapsevanem ei tohi väikeste laste puhul soosida.

Kuigi üksi laps pole ülekaaluline (isegi mitte sinnapoole), on meil kommid-küpsised kõrgel. Kust 2 lasteaialast neid kätte ei saa. Lapsed saavad küsida kommi/küpsist peale söögiaja põhitoidu ärasöömist ja täiskasvanu annab oma äranägemise järgi mõistliku koguse.  Kooliealine saab ka pmst ise kätte, kuid ta temal on juba harjumus, et maiustust saab peale sööki ja mõõdukalt, nii sisse kasvanud, et ei ole probleemi.

Kommikauss laual oleks ikkagi probleem. Kooliealine kasutaks seda ilmselt mõistlikult. Aga lasteiaealied mitte, need võtaks ja pugiks lihtsalt magusast isu ära. No ja kust ma tean, kas see magusast kõhu täis pugimine toimuks väikelastel vaid ajutiselt? Või kujunekski harjumuseks ning muu toidu (juurvilja jms.) peale “ei soovi” ütlemine kujuneks ka harjumuseks?

#3867727:

1. #3865726:

   Maiustusi ostab mees “kõigile”. Ostab terve karbi jäätiseid sügavkülma. Snikerseid, komme, pulgakomme, küpsiseid, halvaad kappi. Ja siis koos lapsega söövad. Ja kui ma üritangi siis öelda, et tegelikult laps on ülekaalu lähedal, peaks maiustama vähem, siis on tüli. Tema enda kaalu ma ju kommenteerima ei hakka. Mina ise elaksin kodus, kus magusat pole üldse. Küll saab küla peal ja linna peal piisavalt. Aga paraku elan kodus, kus kõik kapid on magusat täis…. ja kus lapsele pakutakse iga päev ja mitte vaid korra. Ainus, millega ennast lohutada ongi, et inimestel on pereelus suuremaidki probleeme… aga mina seda lahendada ei oska, kui mehele meeldib magus ja probleemi (liigset pehmust) ei tunnista.

   Minu jaoks kõlab see olukord võrdselt lapse füüsilise või vaimse väärkohtlemisega. Lastekaitse peaks sekkuma, sest on suur oht lapse tervise ära rikkumisele. Õudne lugeda!

Lastekaitse peaks kõigi paksude ja peaaegu paksude laste peredega jõudma tegeleda? Vot see on alles tulevikueriala, mida õppida siis. Ja mida täpsemalt lastekaitse tegema peaks? Lapse ohtlikust perest eemaldama? Ja mida selle paksude laste massiga siis peale hakata?

Lihtsam oleks vast keelata poodides kommid, krõpsud ja muu ebatervislik/ mitte söögiks soovitatav kraam.