Olen oma eluga jõudnud sellisesse punkti, et on suur vajadus midagi muuta. Ma lihtsalt ei ole rahul omandatud erialaga ja nende valdkondadega, milles oma haridusega rakendust leiaksin. Vanust 39a ja tunnen, et tahaksin ümber õppida. Esimene/viimane kõrgharidus on omandatud pea 2 kümnendit tagasi, aga tunnen, et soovin hoopis midagi muud teha- inimestega suhelda, kasulik olla vms (praegune töö on kuiv ja igav-ainult numbrid). Rahaliselt on pere kindlustatud ja võiksin kasvõi homne päev jalad 4 aastaks seinale visata. Lapsed ka juba suuremad ja praktiliselt pesast lennanud.
Kas on kellelgi kogemusi kapitaalse elumuutusega. Peaksin siis ju alustama täielikust nullist. Õpingud, karjäär jms. Arstiks muidugi enam ei pürgi, ehkki see mu suur unistus
Teema: vanuigi uuesti õppima:)
Vanuigi? 😀
Mina ka omandasin neljakümneselt täiesti uue hariduse, ka samalaadne kannapööre kui sul. Ei tööta uuel erialal, kuid õppida oli väga hea ja arvan, et varsti ühendan ka vana ja uue eriala ja leian väljundi.
Kindlasti mine õppima, kui tunned tõmmet. Teeb nooremaks :).
Appikene! Ma ka 39 ja tunnen ennast õnneks veel väga noorena. Ja õppimisplaan on mul ka:)
Appikene! Ma ka 39 ja tunnen ennast õnneks veel väga noorena. Ja õppimisplaan on mul ka:)
37 ja sama tunne 🙂
läheneva keskeakriisi tunnus 😀
mina plaanin järgmisest aastast ka jälle õppima minna. nooremana on omandatud kõrgharidus, sellel erialal olen siiani töötanud ja nüüd teen kannapöörde ning lähen hoopis ametikooli. vanust 38 aastat. ei pea seda keskeakriisiks, lihtsalt tunnen, et eriala on end ammendanud. kui erialaväsimus üle läheb, saan ju eriala juurde alati tagasi pöörduda.
mina plaanin järgmisest aastast ka jälle õppima minna. nooremana on omandatud kõrgharidus, sellel erialal olen siiani töötanud ja nüüd teen kannapöörde ning lähen hoopis ametikooli. vanust 38 aastat. tunnen, et ei taha enam kellegi heaks töötada, tahan midagi oma kätega teha ja iseendale tööandja olla. ei pea seda keskeakriisiks, lihtsalt tunnen, et eriala on end ammendanud. kui erialaväsimus üle läheb, saan ju eriala juurde alati tagasi pöörduda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]läheneva keskeakriisi tunnus :D[/tsitaat]Ei ütleks. Mille poolest on parem olla terve elu mingi palgaarvestaja kuskil linnavalitsuses või IT mees pangas? Turvaline tiksumine, aga surmigav.
mina plaanin järgmisest aastast ka jälle õppima minna. nooremana on omandatud kõrgharidus, sellel erialal olen siiani töötanud ja nüüd teen kannapöörde ning lähen hoopis ametikooli. vanust 38 aastat. tunnen, et ei taha enam kellegi heaks töötada, tahan midagi oma kätega teha ja iseendale tööandja olla. ei pea seda keskeakriisiks, lihtsalt tunnen, et eriala on end ammendanud. kui erialaväsimus üle läheb, saan ju eriala juurde alati tagasi pöörduda.
ma olin 36, kui magistrit tegema läksin, aga eriala täiesti erinev bakalaureuse tasemel omandatust, töölt võtsin ka lahti, et 100% uuele erialale pühenduda. Väga põnev ja mõnus elu algas sellest ajast alates. Elu on liiga lühike, et midagi kahetseda või unistused teoks tegemata jätta. Pärast kahetsed, et ei proovinudki. Kui õnnesutb ja töö ja hobi ühendada, siis on üsna kindel, et saavutad edu. Pühendumine on siis loomulik. Mul just nii ongi – tõeline hasart oma uue töö suhtes, ei saa kuidagi arvuti tagant minema. Vanas kohas olin hea töötaja, aga endal vaimustus puudus. aga jah.. kool on super!!! Tänapäeva ülikoolis käivad asjad üsna teistmoodi kui 15 a tagasi, väga põnev kogemus.
Ma pigem kadestan sind, teemaalgataja. Ma õpiks kah ümber, kui ma teaks, mida ma teha tahan. Seda. mida ma õppisin, ma teha ei taha. Aga ma ei tea, mis see ola võiks, mida ma hingega teen, millele pühendun :(. Olen kõrgharitud 32-aastane naine.
mul on töö, mida ma oskan, kuid ma ei naudi seda teglikult. teen lihtsalt ära, et palka saada. palk on eesti keskmine ja kuna mul on lapsed ka, siis midagi üle ei jää, pidevalt pean kokku hoidma ja koonerdama.
tahaks ka midagi uut ja enda jaoks põnevat tööd õppida, mida naudiks ja millega ka rohkem teeniks. praeguse töö juures on suur pluss see, et see on väga stabiilne, tööst ilma jäämine ei ähvarda, on super ülemus ja ülitoredad kolleegid. ehk siis täpselt selline turvaline ja rahulik tiksumine.
kui mul oleks nii, nagu teema-algatajal, et majanduslikult vähemalt 4 aastaks kindlustatud, selgitaks ma otsemaid välja, mida ma ikkagi tegelikult teha tahan ja võtaksin kohe selle asja käsile ka. (ega nooremaks me keegi ei lähe, seega milleks venitada)
Mina läksin Kunstiakadeemiasse, kui olin 28 a. Kahetsen vaid, et kunagi üldse Tartu Ülikooli läksin ja selle lõpetasin. Uus eriala oli nii õige ja mulle nii loomuomane, et kohe leidsin sellel erialal tööd ja kõik laabus justkui iseenesest. Lõpuks tegin ka oma firma. Ja mis kõige tähtsam, mulle väga-väga meeldib mu töö.
Päris hea teema ja sain isegi innustust.
Tunnen lapsega kodus olles, et tahan midagi uut õppida või siis vana edasi õppida, aga koguaeg mõtlen, et 30 juba ja kes mind nii vana ikka uue erialaga nullist tööle võtab:D
Aga siit sain innustust, et pole ma nii vana midagi ja õppida võib igal ajal:D
vuhhh, kohe kergendus seda teemat lugedes 🙂 ise olen kohe 30 ja ka sügisest läheks õppima, mõtlesin, et olen hull, nüüdsiis rahumeeli lähen kohe 🙂 edu meile!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina läksin Kunstiakadeemiasse, kui olin 28 a. Kahetsen vaid, et kunagi üldse Tartu Ülikooli läksin ja selle lõpetasin. Uus eriala oli nii õige ja mulle nii loomuomane, et kohe leidsin sellel erialal tööd ja kõik laabus justkui iseenesest. Lõpuks tegin ka oma firma. Ja mis kõige tähtsam, mulle väga-väga meeldib mu töö.[/tsitaat]
Lisan veel, et kui otsustasin õppima minna, siis nii mõnigi inimene ütles, et kas hiljas ei ole jäänud, ma isegi lõpetasin mõnega suhtlemise pärast sellist suhtumist. Hea kui sul on lähedal inimesed, kes innustavad, mitte ei tee maha su mõtteid. Kui Kunstiakadeemia lõpetasin olin 32a.
Ja üks mu hea sõbranna läks 30-selt graafilist disaini õppima. Sai alguses tööd ühes väikses firmas ja hiljem tegi tööd eraettevõtjana.
Kui sulle õpitu eriala väga meeldib, siis tekivad kontaktid ja suhted selle eriala inimestega justkui iseenesest.
Aga millised need teie kannapöörded elus täpsemalt olnud on? Millisel alal töötasite enne ja mida läksite õppima?
Minu sõbranna töötas kasiinos krupjeena ja hakkas peale kooli lõpetamist tööle graafilise disainerina. Ma ise olin lõpetanud TÜ bioloogia, aga töötasin ühes büroos sekretärina ja peale EKA lõpetamist asusin tööle moedisainerina.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]läheneva keskeakriisi tunnus :D[/tsitaat]
Pigem võimalus teha seda, mis tõeliselt kutsub. Nooremana oli vaja elukutset, mis toidab st. võimaldab lapsed suureks kasvatada. Lapsed suuremad, kodu rajatud, aeg tegeleda iseendaga.
Miks seda sõna \”keskeakriis\” nii väga karta?
Asjad ei muutu sellest, mis nimega me neid nimetame.
Teise, totaalselt eelmisest erineva kõrghariduse õpingutel, 39 a, endise palgatööga tegin lõpparve (jätkan väikseses mahus töövõtuga). Minul on küll keskeakriis. Mis siis? Tulen sellest välja parema ja tugevamana.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
