Esileht Pereelu ja suhted Vanus on ainult number?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Vanus on ainult number?

Postitas:
Kägu

Nii palju olen kohanud seda mõttetut sententsi, et mõtlesin kägudelt küsida, kui palju neist siis seda aktsepteerivad.

Mina ei aktsepteeri, pean seda lööklauset täielikuks mõttetuseks. Selle on välja mõelnud ca 30-aastased, kes tahavad veel meeleheitlikult olla hästi noored, sest vanus hakkab vaikselt välimuses tunda andma, kuid pärisvaevused on veel kaugel ja tundmatud. Ning kari mentaalseid tibisid võttis selle rõõmuga omaks.

Nimelt on vanusenumber selge tähis tervislikust seisundist ja välimusest. Kui keegi on numbri poolest näiteks 20, siis ei omistata talle vaikimisi tervisehädasid ega lõtvunud nahka. Ja kui kellelgi näitab numbrit 60, siis ei omistata talle vaikimisi prinki keha ja energilist liikuvust. Kui 20-aastane on haige, siis on see erand, ja kui 60-aastane on terve, on seegi erand. Välimus ei ole iialgi äravahetatav, välimus reedab vanuse isegi siis, kui keegi näeb oma vanuse kohta väga hea välja või on suhteliselt terve.

Seega võiks lõpetada totra lööklause levitamise ja hakata enesekindlamaks: vanus ja elukogemus pole häbiasi. Viimasest hoiakust sõltubki see, kas inimene kilkab rõõmsalt, et “vanus on vaid number”, või tunnustab arukalt, et teatud number eeldab teatud eluhoiakut. Et noorematele tuleb pakkuda tuge ja rahusadamat, selmet nendega koos pidu panna ja üksteise õla najal sassis suhete pärast vastastikku ulguda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See number muutub ajas. Minu ema oli 50selt mutt, mis mutt, tema juubelipiltidelt vaatab vastu maanikleidis tüse mammi, 40 aastasel olid haapsalu sall ja naaritsamüts kindlad aksessuaarid. Minu 5ondal sünnipäeva fotol olen profimeigi, soenguga, ülepõlve kleidis sale naine. Kui neid kahte fotot vaadata, siis on selle vanusevahe vähemalt 10-15 aastat.
Minu ema ei sõitnud autoga, käis 3-4 korda välismaal, mina sõidan lisaks autole ka mootorattaga, töötasin paar aasta välismaal. Käin koos mehe esimesest abielust tütardega koos pidudel, nad võtavad mind kui omavanust (vahest ikka tuletan meelde, et olen neist 20 aastat vanem).
Olen täpselt 50-aastat vana – samas erineb minu elu mu ema elust sama vanalt väga palju. Ema ajal ei olnud nende jaoks trenne, eriti ei käidud pükstega ja hoidku taevas – kunagi ei läinud naine naisega tantsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seega võiks lõpetada totra lööklause levitamise ja hakata enesekindlamaks: vanus ja elukogemus pole häbiasi.

Kui sa ikka siiani seda häbiasjaks oled pidanud, siis pead tõesti selle totra lööklause levitamise lõpetama ning lõpuks enesekindlaks hakkama.
Enesekindlamaks.

Kui vana sa siis üldse oled, et sellised mõtted ainult pähe mahuvad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui see lööklause käiks ainult välimuse kohta, siis võiks vbl isegi teemaalgatajaga nõus olla. Aga peale välimuse on inimeste juures veel palju muudki. Minu meelest käib see lause selle kohta, et iial pole hilja midagi uut õppida, elukohta/ametit vahetada või elus täiesti uus leht pöörata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seega võiks lõpetada totra lööklause levitamise ja hakata enesekindlamaks: vanus ja elukogemus pole häbiasi.

Kui sa ikka siiani seda häbiasjaks oled pidanud, siis pead tõesti selle totra lööklause levitamise lõpetama ning lõpuks enesekindlaks hakkama.

Enesekindlamaks.

Kui vana sa siis üldse oled, et sellised mõtted ainult pähe mahuvad?

Kas sa arvad, et perekooli tehtud teema on kõik, mis mu pähe “ainult” mahub? Ei, sinna mahub veel palju muud. Üks perekooli teema ei ammenda kindlasti mu olemust.

Vanust peavad minu meelest häbiasjaks ikka need, kes seda numbrit väga tõrjuvad. Eelmine kägu näiteks rääkis rahulikult, et on 50, aga erineb väga oma 50-aastasest emast, sest ajad on lihtsalt teised, tervis on parem kui varem, mood on teine jne. Samas elukogemus maksab ka midagi.

Kirjeldan oma mõtet täpsemalt: kui leidub mõni 70-aastane, kes mängib vanaema õunapuu otsas, reisib ringi ja on füüsiliselt üldse aktiivne, siis öeldakse “vanus on ainult number”. Samas ei mõisteta, et 70-aastane ei tunne ennast siiski nagu 20-aastane, tal on liigesed hommikul kanged, põlved valusad, ta võtab vähemalt üht-kaht ravimit ja vajab puhkust rohkem kui noored. Kuid noortega võrreldes on tal, või peaks olema, rohkem tasakaalukust ja tarkust. Paraku seda ei hinnata kuigivõrd. “Vanus on ainult number” tähendab peamiselt füüsist. Vanusega kaasnevat hindamatut elutarkust ja -kogemust nagu ei panda tähelegi, vastupidi, seda peetakse koguni tagurlikuks, vanade käest ei minda nõu küsima, nende vaateid elule peetakse aegunuks ja isegi kahjulikuks. Siis korraga polegi vanus enam number, vaid vägagi oluline kriteerium, mille järgi inimest paika panna.

Võta või poliitiline propaganda. Üks relv selles propagandas on näiteks alati, et “neid valivad vanad, maakad ja harimatud”. Ehk vanadus võrdub rumaluse ja nürimeelsusega, see on nagu argument omaette. Kui aga vanem inimene pole elu jooksul nooruse tormakust ja rumalust ümber hinnanud, vaid käitub endiselt nagu pubekas, siis tuuakse esile see “vanus on ainult number”, mõeldes sellega, et inimene nagu polekski elu jooksul arenenud. Minu meelest on see solvav. Vanus ei ole number, see tähendab tasakaalukust, alalhoidlikku järelemõtlemist, suurenenud tolerantsi noorusliku rumaluse suhtes ning vähenenud tolerantsi tormaka mõtlematuse ja silmakirjalikkuse suhtes. Et selle juures on tervis juba kehvem, on normaalne. Välimus ja ühiskondlik aktiivsus pole siinkohal eriti näitajad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga vanainimesed ongi mõne koha pealt tagurlikud ning ajast maha jäänud ja eks see kahandab ka nende usaldusväärsust muudes küsimustes. Sageli jäävad inimesed kinni oma tippaega ega kohane enam uue aja muutustega. Samas on küll ja küll lugusid, kus vanainimesed petturite ohvriks langevad, nii et ei aita see elukogemus ka alati sugugi. Vanus on ainult number on pigem lohutus teatud ikka jõudes, sest mis sa ikka ütled. Alternatiivid on ilmselt: sa pole päevagi vananenud (muidugi puhas tõde); näed ikka nii nooruslik välja; jälle aastake surma poole; või vähemalt oled elus? Kõik me vananeme ja muidugi on vanus ainult number ja surm ainult seisund.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanust tajuvad inimesed vist väga subjektiivselt. Näiteks mina tundsin ennast kõige ilusamana vanuses 30-40. Selleks ajaks olin oma stiili leidnud ja vistrikud, mis mind noorena kimbutasid, olid ka kadunud. Mul on rasune nahk (oli?), vulkaanilised protsessid toimusid näos veel 25-aastaselt kindlasti. Nii et minule on alati naljakas tundunud, kui juba sellised u 33-aastased peegli ees ohivad, et silmanurgas on kortsukesed.
40. sünnipäeva ma võtsin veel vabalt vastu. Ei olnud üldse mingit tunnet, et nüüd olen keskealine. Aga kohe saan 50 ja viimasel paaril aastal olen hakanud tundma, et füüsis väsib. Sporti ei jaksa enam endisel viisil teha. Fotosid vaadates saan aru, et jah tõesti, nägu on hakanud ära vajuma. Kui mu ema sai 48, olin juba piisavalt vana, et märgata, et mu ema vajus selles vanuses kuidagi äkitselt ära. Ilmselt mind siis tabas nüüd sama asi.
Hingelt ma tunnen ennast veel täiesti nagu alati, noorena. Aga samas, kui siin ükspäev spordiga üle pingutasin ja pärast selg andis paar päeva tunda … siis pean tunnistama, et ei ole päris 25-aastane enam. Olen teadvustanud, et mõned spordialad, mida olen veel tahtnud proovida, jäävad minust selles elus ilmselt tegelemata.
Näost ära vajumine mind eriti ei häirigi, ma pole kunagi mingi iludus olnud (ka mitte inetu, aga tavaline, keskpärane), nii et ei tunne, et jääks millestki väga ilma. Aga füüsiline liikumine on olnud mulle alati oluline ja sellest on küll kahju, et enam ei jaksa nii palju, nagu veel kümmekond aastat tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii palju olen kohanud seda mõttetut sententsi, et mõtlesin kägudelt küsida, kui palju neist siis seda aktsepteerivad.

Mina ei aktsepteeri, pean seda lööklauset täielikuks mõttetuseks. Selle on välja mõelnud ca 30-aastased, kes tahavad veel meeleheitlikult olla hästi noored, sest vanus hakkab vaikselt välimuses tunda andma, kuid pärisvaevused on veel kaugel ja tundmatud. Ning kari mentaalseid tibisid võttis selle rõõmuga omaks.

Nimelt on vanusenumber selge tähis tervislikust seisundist ja välimusest. Kui keegi on numbri poolest näiteks 20, siis ei omistata talle vaikimisi tervisehädasid ega lõtvunud nahka. Ja kui kellelgi näitab numbrit 60, siis ei omistata talle vaikimisi prinki keha ja energilist liikuvust. Kui 20-aastane on haige, siis on see erand, ja kui 60-aastane on terve, on seegi erand. Välimus ei ole iialgi äravahetatav, välimus reedab vanuse isegi siis, kui keegi näeb oma vanuse kohta väga hea välja või on suhteliselt terve.

Seega võiks lõpetada totra lööklause levitamise ja hakata enesekindlamaks: vanus ja elukogemus pole häbiasi. Viimasest hoiakust sõltubki see, kas inimene kilkab rõõmsalt, et “vanus on vaid number”, või tunnustab arukalt, et teatud number eeldab teatud eluhoiakut. Et noorematele tuleb pakkuda tuge ja rahusadamat, selmet nendega koos pidu panna ja üksteise õla najal sassis suhete pärast vastastikku ulguda.

Seda lauset kasutatakse tavaliselt hoopis huvide, edasiõppimise ja suhete puhul, mitte kortsudest rääkides.

60aastane terve inimene on pigem norm, ta pole veel vanur. Eestis kahjuks veel elatakse selles vanuses ebatervislikult, aga paarikümne aasta pärast on kindlasti enamik 60seid tavalised täiskasvanud ja mitte vanad inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eestis kahjuks veel elatakse selles vanuses ebatervislikult, aga paarikümne aasta pärast on kindlasti enamik 60seid tavalised täiskasvanud ja mitte vanad inimesed.

Just. tänapäeva noored on ju nii sportlikud ja tervislike eluviisidega, füüsilist tööd ja sporti teevad palju rohkem kui varasemad põlvkonnad, ülekaaluliste protsent ühiskonnas on ka pidevas languses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen 35 ja mind peetakse pidevalt nooremaks, just noorte seas. Keegi pole mulle isegi 30 pakkunud, pakutakse 25. Välja näen sama nagu alati. Natuke nagu häirib, et kõik arvavad mind nooremaks kui ma olen. Samas see on hea, tähendab, pole väga ära vajunud. Pikka kleiti pole elus kandnud ja mutilikku soengut mul ka ei ole. Ilmselt on see geneetiline, sest mu vanaema sõitis 75-selt veel jalgrattaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt on see geneetiline, sest mu vanaema sõitis 75-selt veel jalgrattaga.

Oi sa issand, see on muidugi nagu tsirkusenumber. Mäletan, et kui elasin kunagi mingis külakeses, siis kõik vanainimesed sõitsidki jalgrattaga, olgu nad või 90, sest millega siis veel. Buss käis harva ja autojuhilube neil ei olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siia sobiks ka see näide, käisin suvel reisil ja seal oli üks väga tore vanapaar, sama tragid kui teised käisid kaasas kõik ekskursioonid jne. Kui jäime rääkima, siis küsisin nende vanust – mees oli 85 ja naine 83! Naersid, et nende nooruses ei saanud reisida ja nüüd käivad igal pool, järgmisena pidid minema Islandile.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seda lauset kasutatakse tavaliselt hoopis huvide, edasiõppimise ja suhete puhul, mitte kortsudest rääkides.

60aastane terve inimene on pigem norm, ta pole veel vanur. Eestis kahjuks veel elatakse selles vanuses ebatervislikult, aga paarikümne aasta pärast on kindlasti enamik 60seid tavalised täiskasvanud ja mitte vanad inimesed.[/quote]

Seda lauset kasutatakse lihtsalt väga erinevates kohtades, teemades ja erineva mõtlemisega inimeste poolt. Ja siis tundubki, et see ei óle see ja inimesed kasutavad valesti ja kohati mõjub ärritavalt. Mulle meeldiks, kui see – vanus on ainult number – oleks väljenduseks vaid heatahtliku nöökena omade vahel või loen seda kuskil raamatust või loost üldises mõistes.
Seda pole tarvis pidevalt üles hüüda ei koduses sünnipäevalauas sugulastega, töökohas, kui tähistatakse sünnat ja tähelepaqnu on ühel kindlal inimesel.
Kui ma saan oma klassiõdedega kokku või vana sõbrannaga, siis oleks selle kasutamine otseses kontaktis inimeste vahel omal kohal. Et me täpselt teame, mida just sellega mõtleme. Ja me teame, et me oleme juba just nii vanad, et jah, meil on omad tervisehädad, mis just igal on, meil on lapselapsed, omad elud. Aga meis on ka midagi muud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda lauset kasutatakse tavaliselt hoopis huvide, edasiõppimise ja suhete puhul, mitte kortsudest rääkides.

Arvan sama.
Ning isegi kortsudest ja füüsilisest sieisust rääkides mõtlen mina selle lausega midagi muud kui teemaalgataja. See ei tähenda minu jaoks, et 60aastane on 20aastane, vaid seda, et vanusenumber iseenesest ei ole määrav. Üks 60aastane on nooruslikum ja füüsiliselt suutlikum kui teine 30aastane. Kui konkreetne 70aastane tahab tegeleda mäesuusatamisega või õppida midagi uut, siis asjaolu, et keskmisel 70aastasel on tervis kehv, kondid kanged ja mälu halb, ei määra midagi – vanus on vaid number, mitte see, mille alusel otsuseid teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on lihtsalt väljend, siin polegi midagi aktsepteerida või selles mingit elupõhimõtet otsida.

Ja on neid haruldasi inimesi, kelle puhul see tõesti kehtib. Kes on energilised, ärksa vaimuga, avatud ja positiivsed ka näiteks vanuses 60+ või 70+ või ka vanemana. Mina näiteks ei seostaks seda üldse nagu teemaalgatja – ainult välimuse või mingi tibitsemisega. See on ikka laiem ja pigem maailmavaadet ja vaimset võimekust näitav väljend.

30-aastastega seoses ma seda väljendit ei olegi tähele pannud, et kasutataks, kolmekümnesed ongi ju veel täies elujõus inimesed, kelle puhul täpne number pole oluline või mingi näitaja. Kui aga kuuekümnene või seitsmekümnene eristub omavanuste massist nooruslikkusega, siis on küll selle väljendi kasutamine õigustatud.

On inimesi, kes teatud vanuses kaotavad võime tänapäevaelu ja kiirete muutustega haakuda, ei ole enam nö järje peal, on inimesi, kel säilib see võime ka pensionieas. Need on inimesed, kelle puhul sobiks seda väljendit kasutada, pringid kehad jmt, mida teemaalgaja rõhutab, ei puutu üldse asjasse. Asi on sisus, mitte niivõrd välimuses.

Kui vaatad 20ndates eluaastates inimesi, siis paljud neist alles otsivad endale iseloomulikku ja sobivat stiili, oma kohta, nii et pilt on väga eklektiline ja sugugi mitte alati kena tulemusega. 30ndates on enamasti oma mina ja sellega seonduv välja kujunenud, on palju rohkem terviklikke ja hästi mõjuvaid inimesi. Ja sealt edasi, siis näitab juba aeg, kellel jääb see püsima, kellel mitte. Mõni alles 40ndates või 50ndates leiab enda ja hakkab tõeliselt särama isiksusena. Inimesed ei ole masstoodang, keda sünniaasta järgi lahterdada ja mingi üldse standardi järgi otsustada, millal parim enne möödas on, kui sellist asja üldse on. Kui ainult välimus mõõdupuuks võtta, siis muidugi, kõik vananevad, sellest ei saa keegi üle ega ümber. Ja just seetõttu, et kõik vananevad, ei tasukski ainult seda mõõdupuuks võtta. See, kes sa isiksusena oled, on palju olulisem sellest, palju sul kortse on või halle juukseid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanus on ainult number

…ja vangla on ju ka ainult tuba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minule on rohkem meelepärasem ütlus: “inimene on nii vana, kui vanana ta ennast tunneb.”
Olen 42, lapsed on teismelised, kahe kuu pärast sünnitan veel ühe lapse, abikaasa on minust 10 aastat noorem. Ma olen sportlik, terve, rõõmsameelne ja aktiivne. Kui vanana ennast tunnen? Ei tea, pole oluline 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

kui 60-aastane on terve, on seegi erand

Kas tõesti?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen täpselt 50-aastat vana – samas erineb minu elu mu ema elust sama vanalt väga palju. Ema ajal ei olnud nende jaoks trenne, eriti ei käidud pükstega ja hoidku taevas – kunagi ei läinud naine naisega tantsima.

Vana ja ikka ei saa aru, et olud olid teised. Millised trennid üldse olid 30 aastat tagasi??, millised moed jne. Sa võrdled võrreldamatut ometi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen täpselt 50-aastat vana – samas erineb minu elu mu ema elust sama vanalt väga palju. Ema ajal ei olnud nende jaoks trenne, eriti ei käidud pükstega ja hoidku taevas – kunagi ei läinud naine naisega tantsima.

Vana juba nagu oleks küllalt, aga ikka ei saa aru, et olud olid teised. Millised trennid üldse olid 30 aastat tagasi??, millised moed jne. Sa võrdled võrreldamatut ometi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind paneb imestama, et tänapäeva 30-sed peavad ennast juba keskealisteks ja just siin perekoolis. Päris elus ei ole ma sellist kurtmist kuulnud kordagi.

Ma olen ka 30 ja kehva tervisega(autoimmuunhaigus) aga kohe kindlasti ei pea ma ennast juba poole jalaga hauas olevaks, isegi oma viletsa tervise, väsimuse ja ravimite hulga juures.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Osadel siin foorumis on küll ränk vanusekriis. Jumal hoidku, kui keegi julgeb pidada kedagi nooremaks või keegi tunneb end ise nooremana kui reaalselt on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Osadel siin foorumis on küll ränk vanusekriis. Jumal hoidku, kui keegi julgeb pidada kedagi nooremaks või keegi tunneb end ise nooremana kui reaalselt on.

Minu arust väljendub see ränk vanusekriis hoopis selles, et arvatakse, et kui ei kanna maani seelikut, käiakse paarkümmend aastat noorematega pidutsemas või sünnitatakse veel laps, siis ollakse ise ka noor. See on nii läbinähtav ja hale püüdlus säilitada nn nooreimagot. Milleks ometi? On see siis mingi häbi, et ma olen 40+, näen välja nagu 40+ ja tunnen ka nagu 40+?

Please wait...
Postitas:
Kägu

On see siis mingi häbi, et ma olen 40+, näen välja nagu 40+ ja tunnen ka nagu 40+?

Paljude arvates on. Ennem surm!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Osadel siin foorumis on küll ränk vanusekriis. Jumal hoidku, kui keegi julgeb pidada kedagi nooremaks või keegi tunneb end ise nooremana kui reaalselt on.

Minu arust väljendub see ränk vanusekriis hoopis selles, et arvatakse, et kui ei kanna maani seelikut, käiakse paarkümmend aastat noorematega pidutsemas või sünnitatakse veel laps, siis ollakse ise ka noor. See on nii läbinähtav ja hale püüdlus säilitada nn nooreimagot. Milleks ometi? On see siis mingi häbi, et ma olen 40+, näen välja nagu 40+ ja tunnen ka nagu 40+?

Igasuguseid võib olla, kes püüab elu eest “mitte vananeda” ja kes ongi hingelt noor. Mis see sinu asi on, kuidas end keegi tunneb? Pole vaja teisi raamidesse suruda, et kui oled 40+, siis käitu vastavalt. See pole kellegi teise otsustada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seda “vanus on ainult number” fraasi üritavad inimesed kasutada positiivses võtmes, et ikka – vanusest hoolimata võib inimene veel olla sportlik, nutikas, ilus, terve jne. Aga selle iseenesest positiivse mõtte alt kumab läbi kahepalgelisus. Nagu tahetaksegi öelda, et kui vanem inimene oma XX vanuses on nende positiivsete omadustega, siis ta justkui polegi XX vanune, vaid vanus on ainult number ja see tubli inimene on hoopis XX-Y vanusele vastav. Nagu et kui 35 aastane naine on ilus, siis ta vastab hoopis 25a vanusele. Tundub nagu tore kompliment, aga selle varjus tahab ütleja öelda tegelikult oma arvamust, et 35a vanuses ei saagi olla ilusaid. See kuidagi diskvalifitseerib nii seda, kellele kompliment tehakse, kui ka kõiki teisi tema vanuses inimesi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda “vanus on ainult number” fraasi üritavad inimesed kasutada positiivses võtmes, et ikka – vanusest hoolimata võib inimene veel olla sportlik, nutikas, ilus, terve jne. Aga selle iseenesest positiivse mõtte alt kumab läbi kahepalgelisus. Nagu tahetaksegi öelda, et kui vanem inimene oma XX vanuses on nende positiivsete omadustega, siis ta justkui polegi XX vanune, vaid vanus on ainult number ja see tubli inimene on hoopis XX-Y vanusele vastav. Nagu et kui 35 aastane naine on ilus, siis ta vastab hoopis 25a vanusele. Tundub nagu tore kompliment, aga selle varjus tahab ütleja öelda tegelikult oma arvamust, et 35a vanuses ei saagi olla ilusaid. See kuidagi diskvalifitseerib nii seda, kellele kompliment tehakse, kui ka kõiki teisi tema vanuses inimesi.

Täpselt seda ma mõtlengi. Just nagu vanus ja vanusele vastavus oleks häbiasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehee, see on veider et inimesed võtavad nii tõsiselt neid komplimente kui keegi neid nooremaks peab. No keegi ei tule sulle ju ütlema, et oi kui halb sa välja näed. Mulle on ka terve elu öeldud, et oh sa ei muutu ka kunagi vanemaks. Olen praegu täpselt 50. Kaalunumber on mul sama, mis kooliajal, olen sportlik ja aktiivne, riietun moodsalt. Samas olen ma ju ikkagi 50, nahk pole enam see, energiat on vähem jne. Need ütlemised on ikka selline small talk. Tuleb ikka olla objektiivne. Praegune vanus on tegelikult ülimõnus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui see lööklause käiks ainult välimuse kohta, siis võiks vbl isegi teemaalgatajaga nõus olla. Aga peale välimuse on inimeste juures veel palju muudki. Minu meelest käib see lause selle kohta, et iial pole hilja midagi uut õppida, elukohta/ametit vahetada või elus täiesti uus leht pöörata.

noh, oleneb asjast…raamatupidamise asemel võid küll tõlkima hakata, aga keskealisest enam baleriini ei saa…

Please wait...
Postitas:
Kägu

keskealisest enam baleriini ei saa…

Baleriini ei saa ka igast noorest.
Kui aga mõelda, et kas balletti võib õppida, siis igas vanuses saab ja kui tööd teha, siis võid ka baleriinina tantsida. Nagu noorenagi pead tööd tegema, ei tule miski ilma tööta.
See on kõige suurem müüt – ja sageli ka mälurike, et Oh, küll mul noorena jäi hästi meelde ja küll mul noorena tuli kõik hästi välja! Ei tulnud sugugi, tagantjärgi lihtsalt tundub nii.
Minul tuleb hulk asju 50selt hoopis paremini välja, tunnen oma keha rohkem ning saan teha hulga neid asju, millest noorena ei söandunud unistadagi.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Pereelu ja suhted Vanus on ainult number?