Teemaks siis vapsiku- ja herilasehirm ja nende tohutu ränne minu aias. Eelnevatel aastatel on olnud läbirändavaid vapsikud nii paar tükki. Herilased on tulnud augustis ja talutava hulgana. Eelmisel aastal oli tohutu vapsiku ja herilaseuputus. Õues süüa ei saanud, lapsed mängida ei saanud. Püüdsin kurjasid tiivulisi šampusepüünisega ja no saak oli tohutu. Eeldasin, et eelmine aasta oli selline hea neile lihtsalt, aga sellel aastal juba möll käib ja ühte aianurka ei julge vapsikute pärast minnagi. Ilmselt on seal pesa või siis kompostikast söögilauaks. Kas keegi oskab soovitada head kahjuritõrjet kes tuvastaks pesa asukoha? Või kui tõhusad on söödad mis pessa viiakse? Ja ärge tulge mulle rääkima putukatest ja maailmalõpust, sest tunnen, et ennem on minu lõpp lähedal- olen vang omas kodus. Ja mesilaste vastu pole mul midagi, need pole agressiivsed ja toimetavad viiskalt lille peal. Sääskedega mahun ka koos elama.
Teema: Vapsikud
Ja mesilaste vastu pole mul midagi, need pole agressiivsed ja toimetavad viiskalt lille peal. Sääskedega mahun ka koos elama.
Kas kindel, et vahet teed?
Perekoolikad ei ole just väga spetsid sel teemal.
Kõige parem, kui nende pesa ikkagi üles leiad ja ära hävitad. Siis neid ei kogune vähemalt nii palju ühte kohta kokku.
Tean seda hirmu, meil maakodus ka seadsid end sisse maja räästa vahelt katuse alla. Vot sinna oli keeruline endal ligi pääseda. Aga muud üle ei jäänud, sest pesa asus täpselt laste magamistoa kohal ja iga jumala öö eksis mõni uimane hiiglane laste tuppa ära, lae laudade vahelt ronisid sisse. Neid sai leitud laste voodist teki ja padja alt, vaiba vahelt, mänguasjade seest, talvelgi vahel, kui maja nädalavahetuseks soojaks sai köetud. Nõelata keegi õnneks ei saanud, poleks tahtnud ka proovida, mis siis oleks saanud.
Aga tegime tõrjet mürgipudeliga, kui lapsed linnas ja pärast pikalt maja tuulutada sai.
Nüüd paar aastat ei ole majja enam neid sisse tulnud.
Mul ei ole ka ühegi putuka vastu muidu mitte midagi, aga laste tervisega ei soovi ka riskida.
Imelik, mul on vapsikud aastakümneid välisukse läheduses pesi ehitanud, tuppa on selle aja jooksul mõni üksik eksinud kuigi aknad pidevalt lahti. Need juhatasime välja tagasi. Mürgitanud ei ole. Vapsikul, herilasel, maamesilasel ja tavamesilasel teen hästi vahet, seega on naaberputukad kindlasti vapsikud. Nõelata pole keegi saanud, isegi ohtu pole olnud.
No peab ikka suht juhm olema, et mitte vapsikul ja mesilasel vahet teha.
Aga kujuta ette, et tavaline perekoolikas ongi juhm.
Eelmisel suvel ju üks tegi lausa teema, kus kirus Maalehte ja “kasulike putukate” tapmist. Ja et temal nad lendavad aias lillelt lillele ja siidriklaasi ega tuppa mitte kunagi ei tungi. (ehk siis mesilased)
Mis konkreetsesse nõuandesse ja abisse puutub – see on lihtne: otsi nende pesad üles ja hävita koos elanikega ära.
Parem pigem pimedas, siis vast on kindel, et kõik on “kodus”.
Kuidas hävitada – uuri ise. Sallivuse aegadel tehakse seda mürgiga ja ka nii, et pesa kilekotti ja suu kiirelt kinni.
Ma olen tuld kasutanud (tulekustuti peab sul samuti käepärast olema, et tuli üle käte i läheks. (Pesa, see hall pall põleb suht kiiresti). Samuti ka kannatab pesa suue makrofleksi täis lasta; hoiab neid pisut aega kinni, kui palli pööningult kätte saad. (oma räästa alla päris tuld ei lähe tegema; kännu sisse küll)
Kui kutsud mingi Rentokilli vms, siis need teevad samamoodi.
Ma pole kohanud ühtegi sōbralikku vapsikut.
No peab ikka suht juhm olema, et mitte vapsikul ja mesilasel vahet teha. Minu aias lendavad lisaks igasugu muudele pinisejatele herilased, vapsikud, mesilased ja suured maamummud. Viimase kahe vastu pole mul midagi, las toimetavad. Aga leian, et ei pea ise hirmus olles koos laste ja koeraga agressiivsete putukatega koos elama. Ja herilane ning vapsik on seda, eriti kui neid on ohtralt ja ilmselt võib pesalegi peale sattuda. Ei taha riskida oma pere ja lemmiku eluga. Sõbranna on sutsata saanud ja oli 24h voodis rivist väljas. Vapsikud trollivad ka mu terrassil ja lendavad vastu aknaid ning on tuppagi sattunud kui aken võrgustamata ja avatud.
Ning küsisin konkreetset kogemust ja abi, mitte ei palunud enda mõistuses kahelda ega sildistada ????
Samuti ei mõista miinustajaid, tulge püüdke need nunnud jõhkardid siis enda koduloomadeks.
Sa ei saa keelata inimesi nende maitse järgi hinnata. Kes pole nõus, see miinustab ja see pole edasiseks aruteluks. Plussitajatelt ei nõuta ju aru?
Aga “suur maamummu” on mingi kimalane (loe Eestimaa kimalaste kohta), kuulub mesilaste sugukonda. Positiivne, et teed vahet vaablasel ja vapsikul.
Ma pole kohanud ühtegi sōbralikku vapsikut.
Sest sa jooksed ise enne kiljudes minema. Nii ei saagi sõbralikkust kogeda. Minul on ta kintsu peal istunud, veidi kõditanud ja siis lahkunud.
Minul on ta kintsu peal istunud, veidi kõditanud ja siis lahkunud.
Ega pekist pesa ei teegi…:)
Seda teevad nad ikka puust.
Minul on ta kintsu peal istunud, veidi kõditanud ja siis lahkunud.
Ega pekist pesa ei teegi…:)
Seda teevad nad ikka puust.
Kindlasti. Lihtsalt, et keegi enne kirjutas keskmise perekoolika juhmusest ja siis arvas kohe järgmises kommentaaris, et iga maandunud putukas on automaatselt pesamaterjali otsingul…
Lihtsalt, et keegi enne kirjutas keskmise perekoolika juhmusest ja siis arvas kohe järgmises kommentaaris, et iga maandunud putukas on automaatselt pesamaterjali otsingul…
Mina ju kirjutasingi juhmusest ja järgmine oli juba pekiteema.
Aga ega need herilasedki nüüd väga laisad putukad just ei ole; süüa korraks antakse ja siis kohe marss tööle, ehk pesa ehitama.
Ja seda on vast kõik herilaste kokkupuutunud inimesed kuulnud, kuidas nad lendavad mingi vana puukaika peale ja hakkavad seda oma lõugadega ikka lausa kuuldava raginaga närima. Puit (mingi olematu gramm) peenestatakse, kogutakse suhu (või makku?) ja siis kiirelt pesa järgmist kihti tegema. Koos nende oma tatiga segunenult ilmselt moodustubki see hall pesa koorik.
Ainul see sõdurivärk (kaitse oma kodu!) on neil liiga tugevalt arenenud, sipelgad ja mesilased on näiteks hulka flegmaatilisemad.
Kui laps isegi pesa laheduses lihtsalt jalutab, ise ei teagi, et kuskil pesa on, võivad kohe joonelt rünnata.
Ma olen lapsena paar korda näkku nõelata saanud, miskipärast just suu ümbrusesse. Jube valus on ja tükk aega käid ringi, mokk paistes ja rääkida ei saa.
Mina ju kirjutasingi juhmusest
Bingo!
Vapsikupesa on suht raske on mitte märgata;) Mina pole veel agressiivset vapsikut näinud, aga koledad on nad küll ja paljajalu peale astuda ei tahaks.
Oma elu segavad pesad (lastetoa peal ja seina sees näiteks) on meil suurema kärata alla võetud/lahti lõhutud, mürgitatud ja lõkkesse viidud, aga foobiat pole ka kellelgi.
Veel võiks mõelda kinnisema komposteerimise peale.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
