Mind piinab südametunnistus, ma tunnen, et aitasin kaasa vargusele. Lugu järgmine:
Käisin õhtul ühes väiksemas poes (osa poeketist), kus vaid 2-3 kassat ja rahvast suht vähe. Üks poe külastajatest on vanem, u 70 a. hoolitsemata välimusega, ilmses vaesuses elav meesterahvas. Ühes vaiksemas nurgas põrkan temaga jälle kokku, ôigemini ehmatan teda kogemata selja tagant ja taban ta momendil, kus ta ilmselt paki komme vôi küpsist endale mantli tasku surus, aga taskusse surub ta ka ruttu vana kilekoti, nii et ma ei näe täpselt, millega tegemist. Ta pôsed tômbuvad kergelt roosaks ja korvis on pakk odavat röstisaia. Ma seisatasin korraks ja kogun end, sest et ei oska regaeerida. Peas trummeldab, et pean midagi tegema, aga mida?! Hetk hiljem kassa järjekorras seisab ta mu ees, pea longus, heidab kartliku pilgu minu suunas. Ma tahan talle öelda, et vana, vôta minult need 3 eur-i, aga ma lihtsalt ei suuda. Kahtlen, kas ta ikka üldse surus midagi taskusse peale kilekoti. Ma kardan, et teised järjekorras kuulevad ja asi puhutakse suureks. Teine kassa avatakse ja ta nôuab tungivalt viisakalt, et ma tema taha seisaks, aga ma loobun, sest hügieen ei olnud tal ka kôige parem. Naeratan ja ütlen vaid, et pole vaja. Ta loeb sente ja tasub saia eest. Otsustan endamisi, et püüan ta kinni peale poest lahkumist, aga sel hetkel on ta lootusetult haihtunud.
Kuidas oleks pidanud käituma?