Teema: väsinud teismelisega kaklemisest:(

Minu meelest sa oled juba algusest peale liiga palju andnud ja liiga vähe kohustuste eest vastutust nõudnud. Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära, annan poole vähem taskuraha ja keeldun uusi rõivaid ostmast kohe algusest, esimesest klassist peale, niipea kui õppimises ja kodustes kohustustes hooletuks muututakse. Kõik privileegid on otseses korrelatsioonis kohustuste täitmisega ja inimese enda valik on, kas ta soovib privileege või mitte. Mina ei hakka pikalt näägutama ja paluma või häält tõstma. Minu reeglid on selged. Kuna kogu see prvileegide hulk on minu tööga rahastatav, on minu õigus otsustada, mida ma vastu ootan. Kui need reeglid ei sobi, tuleb õppida, et iseseisvus saavutada ja ise raha teenima hakata, siis tehku oma rahaga mis soovib. Kui ei oska, ei suuda, ei saa, tuleb laps ja küsib abi, aitan ja õpetan ja pakun välja võimalikke lahendusi alati. Poisse ei saa enamasti kasvatada ainult präänikut pakkudes ja näägutades, see ei tööta. Vahel tuleb ka näidata, mis tulemus on, kui jätad kohustused täitmata.

#3285238:

Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära,

See teemaalgataja lumehelves ilmselt sulaks sellise jõhkruse peale….

#3285228:

Tegemist 10. klassi poisiga.

Tunnen juba mitu aastat, et ta ei austa mind ja sellest lähtuvalt ei taha talle enam taskuraha maksta. Raha, mis mulle raskelt tuleb, anda lihtsalt sõimlejale? Ülbitseb ja nähvab mis sülg suhu toob. On välja ka öelnud, et austab ainult isa. Kõik hääletõstmised on alguse saanud vaid sellest, et eeldan, et võtaks õppimist tõsisemalt (nagu ka õpetajad mulle ta kohta räägivad)ja tuba oleks korras. Vahel olen mobiili ka ära võtnud paariks päevaks.

Tunnen, et endast olen andnud kõik teda kasvatades: ilusad riided, reisid, luban enda autoga sõita jne. Mees töötab välismaal ja vastab vaid, et lahendage ise oma jamad seal kodus.

Minu mõistus on otsas, niiiiiiii väsinud sellest närvilisest õhkkonnast ja väiksem õde peab seda kõike pealt nägema…

Selles vanuses tähendab ikka hääletõsmine vägivalda. Ja kui vanem ees lubab endale selliseid võtteid,siis laps järgib õpetust. Kasvatuses on kõige olulisem see, et suhtleks ilma vägivallata. Mobiili äravõtmine ? Tõsiselt või? Ja siis premeerid raha ja riietega? Otsi ise abi. KUi sina oled ees vägivaldne, siis laps lihtsalt matkib sind ennast.

#3285238:

Minu meelest sa oled juba algusest peale liiga palju andnud ja liiga vähe kohustuste eest vastutust nõudnud. Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära, annan poole vähem taskuraha ja keeldun uusi rõivaid ostmast kohe algusest, esimesest klassist peale, niipea kui õppimises ja kodustes kohustustes hooletuks muututakse. Kõik privileegid on otseses korrelatsioonis kohustuste täitmisega ja inimese enda valik on, kas ta soovib privileege või mitte. Mina ei hakka pikalt näägutama ja paluma või häält tõstma. Minu reeglid on selged. Kuna kogu see prvileegide hulk on minu tööga rahastatav, on minu õigus otsustada, mida ma vastu ootan. Kui need reeglid ei sobi, tuleb õppida, et iseseisvus saavutada ja ise raha teenima hakata, siis tehku oma rahaga mis soovib. Kui ei oska, ei suuda, ei saa, tuleb laps ja küsib abi, aitan ja õpetan ja pakun välja võimalikke lahendusi alati. Poisse ei saa enamasti kasvatada ainult präänikut pakkudes ja näägutades, see ei tööta. Vahel tuleb ka näidata, mis tulemus on, kui jätad kohustused täitmata.

Sama. Mul 3 poissi. 2 pubekat(14 ja 13). Nii kui hinded hakkavad kukkuma ja näha, et ei õpita, läheb kodus wifi kinni(koodi alla), läheb nende telefonidest 4G välja ja konsoolid tassin tubadest minema. Kui ei peaks ka see mõjuma, siis hakkab väljaskäimine piiratud olema, ainult trenn ja kodu. Sama ka taskurahaga – täiesti kinni. Kodus on soe toit ja ka magusat olemas, soe tuba ja riided. Ülejäänu on siib privileeg ja tuleb välja teenida.
Üldiselt 2-3p mossitavad, plärtsuvad omaette, vahest ka uks paugub, aga lõpuks tulevad vabandama. Aga privileege enne tagasi ei saa, kui hinnetes ja käitumises tõsine muutus jälle.
Aga minu omadel on ikka kohustused ka kodus. Oma tuba on elementaarne, et peab korras olema! Kord päevas tuleb nõud pesema panna ja välja võtta ja põrandad ära imeda ja üle päeva ka pesta. Kumb seda teeb ja mida, seda omavahel lepivad kokku. Suvel niidab üks nädal üks muru, teine nädal teine.
Ja no eks kui puude tegemised/kevadkoristused jms, siis ka elementaarselt peavad abis olema

PK “geniaalsed” pedagoogid siin koos;)))))).
Poeg käitub nii, sest tema ümber käituvad ülejäänud noored ka nii.
Kui satub soliidsemate noorte hulka, siis hakkab ka soliidsemalt käituma.
Repressiivmeetodite tagajärjeks on narkootikume jm kriminaalset tegev noor, kes nii oma trotsi välja elab ja ema ees kahepalgeliselt head nägu õpib tegema.

#3285303:

#3285238:

Minu meelest sa oled juba algusest peale liiga palju andnud ja liiga vähe kohustuste eest vastutust nõudnud. Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära, annan poole vähem taskuraha ja keeldun uusi rõivaid ostmast kohe algusest, esimesest klassist peale, niipea kui õppimises ja kodustes kohustustes hooletuks muututakse. Kõik privileegid on otseses korrelatsioonis kohustuste täitmisega ja inimese enda valik on, kas ta soovib privileege või mitte. Mina ei hakka pikalt näägutama ja paluma või häält tõstma. Minu reeglid on selged. Kuna kogu see prvileegide hulk on minu tööga rahastatav, on minu õigus otsustada, mida ma vastu ootan. Kui need reeglid ei sobi, tuleb õppida, et iseseisvus saavutada ja ise raha teenima hakata, siis tehku oma rahaga mis soovib. Kui ei oska, ei suuda, ei saa, tuleb laps ja küsib abi, aitan ja õpetan ja pakun välja võimalikke lahendusi alati. Poisse ei saa enamasti kasvatada ainult präänikut pakkudes ja näägutades, see ei tööta. Vahel tuleb ka näidata, mis tulemus on, kui jätad kohustused täitmata.

Sama. Mul 3 poissi. 2 pubekat(14 ja 13). Nii kui hinded hakkavad kukkuma ja näha, et ei õpita, läheb kodus wifi kinni(koodi alla), läheb nende telefonidest 4G välja ja konsoolid tassin tubadest minema. Kui ei peaks ka see mõjuma, siis hakkab väljaskäimine piiratud olema, ainult trenn ja kodu. Sama ka taskurahaga – täiesti kinni. Kodus on soe toit ja ka magusat olemas, soe tuba ja riided. Ülejäänu on siib privileeg ja tuleb välja teenida.

Üldiselt 2-3p mossitavad, plärtsuvad omaette, vahest ka uks paugub, aga lõpuks tulevad vabandama. Aga privileege enne tagasi ei saa, kui hinnetes ja käitumises tõsine muutus jälle.

Aga minu omadel on ikka kohustused ka kodus. Oma tuba on elementaarne, et peab korras olema! Kord päevas tuleb nõud pesema panna ja välja võtta ja põrandad ära imeda ja üle päeva ka pesta. Kumb seda teeb ja mida, seda omavahel lepivad kokku. Suvel niidab üks nädal üks muru, teine nädal teine.

Ja no eks kui puude tegemised/kevadkoristused jms, siis ka elementaarselt peavad abis olema

Kuidas suhtud, kui su mees ka sinuga nii käituks- privileegid, preemiad hea käitumise eest, liikumisvabaduse ära võtmine? Sa võid oma koera selliste meetoditega dresseerida, lapsi sellega küll ei kasvata. Osta normaalsed kodumasinad, mis töö ära teevad, orje pole tänapäeval vaja pidada.
Vaba liikumine on privileeg, mida võimaldataks siis, kui laps käitub nagu emme tahab? Kellaajalised piirangud alaealise liikumisele paneb seadus, aga kui sa keelad inimsel päevasel ajal kodust lahkuda, on tegu … ma ei oska öeldagi… psühhopaat-emmega. Austust ja lugupidamist sa sellega oma lastes küll ei kasvata.

#3285425:

#3285303:

#3285238:

Minu meelest sa oled juba algusest peale liiga palju andnud ja liiga vähe kohustuste eest vastutust nõudnud. Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära, annan poole vähem taskuraha ja keeldun uusi rõivaid ostmast kohe algusest, esimesest klassist peale, niipea kui õppimises ja kodustes kohustustes hooletuks muututakse. Kõik privileegid on otseses korrelatsioonis kohustuste täitmisega ja inimese enda valik on, kas ta soovib privileege või mitte. Mina ei hakka pikalt näägutama ja paluma või häält tõstma. Minu reeglid on selged. Kuna kogu see prvileegide hulk on minu tööga rahastatav, on minu õigus otsustada, mida ma vastu ootan. Kui need reeglid ei sobi, tuleb õppida, et iseseisvus saavutada ja ise raha teenima hakata, siis tehku oma rahaga mis soovib. Kui ei oska, ei suuda, ei saa, tuleb laps ja küsib abi, aitan ja õpetan ja pakun välja võimalikke lahendusi alati. Poisse ei saa enamasti kasvatada ainult präänikut pakkudes ja näägutades, see ei tööta. Vahel tuleb ka näidata, mis tulemus on, kui jätad kohustused täitmata.

Sama. Mul 3 poissi. 2 pubekat(14 ja 13). Nii kui hinded hakkavad kukkuma ja näha, et ei õpita, läheb kodus wifi kinni(koodi alla), läheb nende telefonidest 4G välja ja konsoolid tassin tubadest minema. Kui ei peaks ka see mõjuma, siis hakkab väljaskäimine piiratud olema, ainult trenn ja kodu. Sama ka taskurahaga – täiesti kinni. Kodus on soe toit ja ka magusat olemas, soe tuba ja riided. Ülejäänu on siib privileeg ja tuleb välja teenida.

Üldiselt 2-3p mossitavad, plärtsuvad omaette, vahest ka uks paugub, aga lõpuks tulevad vabandama. Aga privileege enne tagasi ei saa, kui hinnetes ja käitumises tõsine muutus jälle.

Aga minu omadel on ikka kohustused ka kodus. Oma tuba on elementaarne, et peab korras olema! Kord päevas tuleb nõud pesema panna ja välja võtta ja põrandad ära imeda ja üle päeva ka pesta. Kumb seda teeb ja mida, seda omavahel lepivad kokku. Suvel niidab üks nädal üks muru, teine nädal teine.

Ja no eks kui puude tegemised/kevadkoristused jms, siis ka elementaarselt peavad abis olema

Siit need koolitulistajad tulevad, kodus terror, lõpuks närvid läbi. Iga päev peale kooli põrandaid ära imeda, pesta, jumal teab mida veel..milleks püha jumal neid põrandaid üle võtta iga päev? Nõusid pesema, koristama..mida sina üldse seal teed kui piitsa käes ei hoia.

Ausalt seda on ikka jube lugeda. Ma lihtsalt ei kujuta ette kui ema kohustus on ainult karistada.

Lased vahest rihmaga ka üle kui kolmega koju tuleb sest muidu ei saa aru eks ole.

Ohjelda natuke oma fantaasiat. Väga tubli, et lapsi kasvatatakse teadmises, et ka neil on kohustused ja et on kindlad reeglid, mille järgi hüvesid kas saadakse või ei. Pane tähele, et need emad ei kurda Perekoolis ülekäte läinud teismeliste pärast. Kurdavad need teised, kelle juures on lastel lodev ja reegliteta elu, ja jäävadki kurtma, sest niimoodi ei saa laps ka mingit ettevalmistust iseseisvaks täiskasvanueluks tulevikus.
Selle Viljandi koolitulistaja puhul oli tegemist koduvägivallaga, mis ei ole seesama mis reeglitest kinnipidamise nõudmine.

#3285382:

Kuidas suhtud, kui su mees ka sinuga nii käituks- privileegid, preemiad hea käitumise eest, liikumisvabaduse ära võtmine?

Aga loomulikult läbi elu toimub sama asi edasi. Kui ikkagi olulised asjad tegemata jäävad, siis karistused on päris elus ka vastavalt suuremad – elukaaslasest ilma jäämine, lahutus või töökohustuste halvasti täitmise puhul töökoha preemiatest ilma jäämine, töökohast ilma jäämine. Kui liikluses reegleid ei järgi, kohustusi ei täida, siis jääd ka sõidukist ilma või satud lausa vanglasse.

Kui päris elus töökohustusi ei täida, siis jääd palgarahata ja sinu vaba liikumine reisile on piiratud. Kui emme ülalpeetavana töökohustusi (õppetöö ja koduses majapidamises aitamine) ei täida, siis on tulemuseks taskurahast ilma jäämine ja sinu liikumist piirab võimetus oma tütarlapsele kohvikus välja teha. Kui päris elus ei viitsi kohustusi täita, jätad oma lapsed kasimata-toitmata-nende koolikohustuse täitmise eest vastutamata, on karistuseks lastest ilma jäämine. jne.

#3285382:

Sa võid oma koera selliste meetoditega dresseerida, lapsi sellega küll ei kasvata. Osta normaalsed kodumasinad, mis töö ära teevad, orje pole tänapäeval vaja pidada.

Ühel hetkel astub see rasvunud laps (kaks sammu astumist vajav töö on ju orjatöö, trenni on aga kaugel) täiskasvanuellu ja saab depressiooni, sest ükski tütarlaps ei tahagi enda kõrvale tegelast, kes kunagi lillegi ei liiguta. Sest nõud hüppavad ju ise masinasse ja sealt välja ja toolid hüppavad robottolmuimeja eest ise laua peale ja pesu hüppab masinast ise välja ja sorteerub ise kappi ja valmistoit tuleb poest. Ja äkitselt selgub, et kui töökohustusi ei viitsi täita, siis ei olegi võimalik robottolmuimejat ja valmistoitu osta ning lõpuks nad avastavad, et kui naisele meele järgi ei suuda olla, siis ei saa seksi ka ja depressioon aina suureneb. Õnneks emme võtab poja oma tiiva alla ja kannab poja kulud elu lõpuni. Täpselt nii toimub minu sugulaste peres, kus 85 aastne ema maksab siiani oma 55 aastase pojakese kulud ja õde võtab laenu, et venna tekitatud võlgu maksta.

#3285460:

äpselt!
Üks tütar on mul tubliks täiskasvanuks saanud. Teine on teismeline ja pisut keerulisema loomuga, aga MITTE KUNAGI pole ma kehtestanud lastele mingeid piiranguid piirangu pärast. Võtnud ära seadmeid (kuidas laps tänapäeval ilma telefonita üldse näeb, mis kodus õppida on?), keeranud kinni netti (sama küsimus) või takistanud kuskile minemist lihtsalt sellepärast, et ma võin.
Kui lastel on kooliga probleemid, siis olen uurinud, kuidas saan abiks olla. Võõrkeeltes näiteks olen mõlemat palju aidanud. Kiirel ajal kunstiõpetuse töid värvinud jne. Kui on näha, et mingis aines on laps nõrgem, siis olen teinud kokkuleppeid, et püüa kokkuvõttes vähemalt 3 saada, mitte läbi kukkuda.
Kui on näha, et laps on tõesti väsinud, siis mõne korra aastas olen võimaldanud koolis koju jääda jne.
Üks laps lõpetas kooli kuldmedaliga. Teine (kelle algklassid olid väga rasked) on iga aastaga õppinud üha rohkem vastutust võtma ja tunnistusel on (nüüd juba ilma minupoolse olulise abita) neljad-viied.
Nad räägivad mulle oma tegemisest, sest teavad, et ma ei keela peaaegu kunagi ja õiendan harva. Pigem mõtlen kaasa, et kuidas asju korraldada (näiteks kuidas öösel turvaliselt peolt koju saab vms).

Sa räägid nagu minu perest, meil on kõik täpselt samuti, v.a. vahel mõned piirangud vastavalt vajadusele. Näiteks kui lapsed vahel ei suuda ise aru saada, mis on olulisem ja prioriteetsem, kas poole ööni sõbraga tšättida või koolitööd ära teha ja väga mõistlikul määral kodustes kohustustes osaleda. Minul ei olnud mingit kasu näiteks vanema lapse kõrval õppimisest, sest ta ei vaja mingit abi õppimises, on puhas viieline aga seda juhul, kui ta õpib, mitte ei unusta end telefoni. Tal oli vaja konkreetset motivatsiooni, mis õpetaks ta ise oma aega jälgima ja need piirangud on piisavaks motivatsiooniks. Ma arvan, et ei ole mõistlik tekitada harjumust, et alati on kusagil olemas emme, kes kõik vajalikud asjad meelde tuletab (kümme korda näägutab, et laps näiteks 5 minutit oma päevast kolme päeva tagant kulutaks nõude masinast välja võtmisele). Kuna eesmärk on laps täiskasvanueluks ette valmistada, siis piirang toimib tagasiside näol, laps saab tunda, et ilma rahata (või vähesema rahaga) on päris halb ja see tunne motiveerib teda ka hiljem, tööelus, kus töö tegemata jätmine tähendab palga kaotust ja ta ise peab jälgima, et antud ajaga oma töödega toime tuleb.

Peol käimine ei ole ka meil piiratud, v.a. piirang tekiks teoorias siis, kui asi läheks üle mõistuse sagedaks ja seetõttu hakkavad kannatama õppetöö, tervis vms. On lapsi keda polegi kunagi vaja piirata, sest nad oskavad ise piiri panna ja prioriteedid õigesti paika sättida. Kõike saab olla parajalt aga saab olla ka liiga palju. Tüdrukud üldjuhul on ka palju lihtsamini reeglitele ja kokkulepetele alluvad kui poisid.

Muidugi piirangutega alustamine äkitselt teismeliseeas on libe tee. Kuidas käituda siis, kui seni pole ühtegi kohustust ega piirangut olnud, mina ei tea.

See on ikka täiega ajaviite teema mitte peresuhete teema. Eks ole.

#3285303:

#3285238:

Minu meelest sa oled juba algusest peale liiga palju andnud ja liiga vähe kohustuste eest vastutust nõudnud. Mina täiesti külma rahuga võtan interneti ära, annan poole vähem taskuraha ja keeldun uusi rõivaid ostmast kohe algusest, esimesest klassist peale, niipea kui õppimises ja kodustes kohustustes hooletuks muututakse. Kõik privileegid on otseses korrelatsioonis kohustuste täitmisega ja inimese enda valik on, kas ta soovib privileege või mitte. Mina ei hakka pikalt näägutama ja paluma või häält tõstma. Minu reeglid on selged. Kuna kogu see prvileegide hulk on minu tööga rahastatav, on minu õigus otsustada, mida ma vastu ootan. Kui need reeglid ei sobi, tuleb õppida, et iseseisvus saavutada ja ise raha teenima hakata, siis tehku oma rahaga mis soovib. Kui ei oska, ei suuda, ei saa, tuleb laps ja küsib abi, aitan ja õpetan ja pakun välja võimalikke lahendusi alati. Poisse ei saa enamasti kasvatada ainult präänikut pakkudes ja näägutades, see ei tööta. Vahel tuleb ka näidata, mis tulemus on, kui jätad kohustused täitmata.

Sama. Mul 3 poissi. 2 pubekat(14 ja 13). Nii kui hinded hakkavad kukkuma ja näha, et ei õpita, läheb kodus wifi kinni(koodi alla), läheb nende telefonidest 4G välja ja konsoolid tassin tubadest minema. Kui ei peaks ka see mõjuma, siis hakkab väljaskäimine piiratud olema, ainult trenn ja kodu. Sama ka taskurahaga – täiesti kinni. Kodus on soe toit ja ka magusat olemas, soe tuba ja riided. Ülejäänu on siib privileeg ja tuleb välja teenida.

Üldiselt 2-3p mossitavad, plärtsuvad omaette, vahest ka uks paugub, aga lõpuks tulevad vabandama. Aga privileege enne tagasi ei saa, kui hinnetes ja käitumises tõsine muutus jälle.

Aga minu omadel on ikka kohustused ka kodus. Oma tuba on elementaarne, et peab korras olema! Kord päevas tuleb nõud pesema panna ja välja võtta ja põrandad ära imeda ja üle päeva ka pesta. Kumb seda teeb ja mida, seda omavahel lepivad kokku. Suvel niidab üks nädal üks muru, teine nädal teine.

Ja no eks kui puude tegemised/kevadkoristused jms, siis ka elementaarselt peavad abis olema

Minu mees on pärit sellisest kodust, iga jumala päev tuli tolmuimejaga põrandaid puhastada, lisaks kasutati igasuguseid muid repressiivmeetodeid. Iga päev. Mis oli selle tulemus, nad vennaga vihkasid pubekaeas oma ema ja koristamist. Ja ega ema suhtes ka väga sooje tundeid kahjuks pole, kuigi abistab ja toetab igal võimalusel.

#3285605:

Minu mees on pärit sellisest kodust, iga jumala päev tuli tolmuimejaga põrandaid puhastada, lisaks kasutati igasuguseid muid repressiivmeetodeid. Iga päev. Mis oli selle tulemus, nad vennaga vihkasid pubekaeas oma ema ja koristamist. Ja ega ema suhtes ka väga sooje tundeid kahjuks pole, kuigi abistab ja toetab igal võimalusel.

Ma arvan, et see, et nad ema vihkasid, ei tulnud sellest, et nad päevas 3 minutit pidid põranda pühkimisele kulutama vaid sellest, et ema ei osanud lisaks kohustustele ka hellust, hoolimist ja huvi jagada.

Mulle tundub, et kui mina näiteks räägin piirangutest ka karistamistest näiteks, siis iga siinne lugeja manab oma silme ette täiesti erineva kaleidoskoobi kohustustest, armastuse täielikust puudumistest, kolm tundi päevas aiamaa kõplamisest, igavesest suhtluskeelust, täielikust leivakoorukeste najal elamisest kuni selleni, et üks tegemata kohustus tähendab 5 minutit vähem mänguaega telefonis. Reaalsus on see, et tuleb osata õiget tasakaalu hoida ja seda ei saa keegi kaugelt õpetada, see tasakaal ja vahendite valimine peab olema konkreetsest perest ja lapsest lähtuv, kui ei mõju, tuleb tasakaal teise kohta nihutada ja katse-eksituse meetodil leida õige mõjur.