Kas “teie” meelest on loomulik, et need mehed, keda “te” tunnete, jätavad iga “teie” väikese kapriisi pärast oma praegused kaaslased hooletusse ja tormavad “teil” kraane parandama, puid lõhkuma, “teie” ülekäte läinud lastega riidlema, pirne vahetama ja poekotte tassima? Kas “te” oma mehe puhul (kui “teil” selline on) peaksite loomulikuks, et samal ajal, kui “teie” olete palavikus imikuga kodus okset rookimas, käib “teie” mees oma vana sõbrannaga kusagil veinitamas, sest issand kui õudne stress ikka on isa olla, kastead.
Ei, ei ole loomulik. Üldse mitte! Aga siin pole ju asi sõpruses vaid selles, et mees on puruloll töllmokast tõbras. Sõprusest on asi sama kaugel kui kuu maast.
Ühtki meest ei saa sünnitava naise või haige lapse juurest meelitada kardinapuid üles panema, kui ta ise seda ei taha. Ja veel vähem kutsuks SÕBER või SÕBRANNA. Teil on mõisted puha sassis. Sinu kirjeldatud asju ei teeks ju sõbranna vaid vamp. Miks te neid sõbrannadeks nimetate, on arusaamatu.
See, et mehel on pähklisuurune aju ja kolmeaastase sõnavara (üks kahekümnest sõnast, mida ta suudab häälida, on sõbranna), on arusaadav. Aga miks te selisega sigite, pole arusaadav. Paremat siis ei leidnud või mis. Normaalset isa oma lastele. Häbi.
