Esileht Pereelu ja suhted Vastumeelne rasedus ja lahkuminek

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )

Teema: Vastumeelne rasedus ja lahkuminek

Postitas:
Kägu

Olen 6-ndat kuud rase ja ei ole siiani suutnud leppida oma rasedusega. Mehega suhe kestnud pea 10 aastat koos tõusude ja mõõnadega. Laps ei olnud otseselt planeeritud, aga mehe poolt väga soovitud juba aastaid. Rasedusest teada saades otsustasin leppida olukorraga. Ühelt poolt nö ühiskonna surve ja vanus üle 30a, teiselt poolt lootsin, et küll raseduse jooksul tekib see õige tunne ja lapse saamise soov. Ehk siis olen seda edasi lükkanud, oodates millal see tunne tekib, et tahaksin last. Kahjuks seda ei ole tekkinud ja mul ei ole mingeid positiivseid emotsioone rasedusega seoses. Ma tunnen, et ma ei ole selleks siiski loodud ja ei taha last. Lisaks soovin lahku minna mehest kuna mul pole enam tundeid ta vastu. Need raseduse kuud on olnud väga jubedad just emotsionaalselt – tunnen ennast süüdi, et miks ma ei suuda rõõmu tunda ja miks minul seda ematunnet ei ole. Mida aeg edasi, seda rohkem on rasedus mulle vastumeelne. Kahjuks pean sellega leppima ja kandma terve elu seda koormat. Teiste inimeste ees pean teesklema, et olen normaalne rase ja ootan last rõõmuga jne. Keegi ei mõistaks mind kui ütleksin, mida päriselt tunnen. Hetkel tundub, et elu on täielikult purunenud, ma saan lapse mehelt kelle vastu mul pole enam tundeid – ma isegi olen hakanud vihkama teda. Otsin uut elukohta, et ära kolida. Ühtegi päikesekiirt ei paista kusagilt. Räägitakse, et ematunne tuleb peale lapse sündi, enda puhul ma seda kahjuks ei usu. Tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida, mis mind vaevab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk on abi raseduskriisi nõustajast?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa ootad liiga palju. Rasedus ongi raske aeg ja sellel ajal pidevas vaimustuses õndsa näoga ringi käimist ei ole. Kui sa last ei tahtnud, siis ma ei tea, miks sul raseduse ajal peaks tunded muutuma, need võivad muutuda, aga ei pruugi. Mehe vastu tunnete kadumine võib vabalt olla ka hormonaalne. Ma sinu asemel mõtleks ja ootaks natuke selle lahkukolimisega. Mitte ei jätaks ära, vaid lihtsalt annaks natuke aega. Ma soovitan ka nõustamist. Kui sellest kasu ka ei ole, halba see ka ei tee. Kas sul ema ei ole toeks? Kui sul on väike laps, siis vajad tuge ja abi, ära lõika end inimestest ära. Beebiga on ju lihtsam jahmerdada, kui on keegi veel, kes osa koormusest enda kanda võtab. Ja usu mind, isegi enamik emasid ei suuda 24/7 100% oma beebist vaimustuses olla. Ja kui oled 6 kuud rase, siis on küll juba mõttetu hakata mõtlema, et poleks ikka pidanud last alles jätma, see tegu on nüüd juba tehtud, pole vaja vihastada, lapsed kasvavad õnneks suureks ka ja on täitsa inimesed.

Please wait...
Postitas:
Belladon

Pöördu psühholoogi poole. Haiglates on olemas raseduskriisi nõustajad, kes selliste olukordadega kokku puutunud ja sind hukka ei mõista. Saad avatult rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui laps oli mehe poolt väga oodatud, siis palun lase ta lapse ellu. Kui laps sünnib, siis on sul abi vaja. Loodan, et mees on endiselt huvitatud ja valmis aitama. Kõike peale imetamise (aga lutipudelid ja beebitoit on leiutatud) saab lapsele sama hästi pakkuda isa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui aus olla, siis ei meenu ka endal, et oleks mingeid tohutuid ematundeid raseduse ajal tundnud, minule näiteks ei meeldinud, kui keegi tahtis mu kõhtu katsuda (ema näiteks) jne. Aga kui laps sündis – nutsin ja naersin korraga.
Aga igajuhuks võiksid nõustamisel käia ja oodata mehest lahku minekuga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Anna laps isale ning ise alusta uut elu. Ole muidugi lapse jaoks olemas. Isa oleks väga rõõmus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõtle nüüd objektiivselt, kas mees käitub teisiti, kui varem? Kas sind häirisid varem samad asjad sama palju? Kui vastasid jah, siis ehk on lahkuminekuks põhjust. Kui vastasid ei, siis tea, et sa pole esimene ega viimane naine, kes raseduse ajal meest vihkab, see on täitsa tavaline hormoonidega seotud reaktsioon, katsu see aeg üle elada. Kui paar kuud peale lapse sündi endiselt lahku minna tahad, siis anna tuld.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tunnen, et ma ei ole selleks siiski loodud ja ei taha last. Lisaks soovin lahku minna mehest kuna mul pole enam tundeid ta vastu.

Kanakari on otsustanud, et naist raseduse ajal maha jätta on 100% keelatud.
Ma usun, et see kehtib ka vastupidi, rase naine EI TOHI meest maha jätta oma raseduse ajal.

Ja mis jutt see on, et terve elu pead seda koormat kandma? Kui 6kuud on olnud, siis 3 veel ja see ei ole tyerve elu. Pärast kõik muutub, raseduse ajal naised ongi peast segi ja pärast täiesti taastuvad endiseks.

Ma olen veendunud, et kui näiteks poole aasta pärast külastaks teid mõni lastetu paar, jutuga et “me siis kuulsime, et laps….jne”, siis hakkad neid panniga loopima ja viskad nad viivitamatult välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui suhe pole vägivaldne, siis oota ometi kolimisega. Isegi kui tundeid pole ja rõõmu pole, üksi olles on seda veel vähem. Siis tuleb lihtsalt enda piinamine veel sellest, et saabki olema raske. Hetkel on teil ühine laps tulemas. Ja see laps on vaja täiskasvanuks üles kasvatada. Vähemalt 18 aastat pingutamist. Võta ja mõtle läbi kuidas see üksi elamine siis olmeliselt välja peaks nägema. Sul tuleb kõik üksi teha, viimne kui liigutus, lisaks pole sul peale sünnitust aega võimalik võtta enda järelenägemise järgi, vaid ainult ja ainult siis kui laps seda lubab. Üksi elades on sul kordades raskem ja saad aru, kui hea elu sul tegelikult praegu on. Jah kui su suhe on vägivaldne, siis on üksi parem. Aga kui ei ole, siis laps kasvatamine on ikka looduse poolt mõeldud rohkema kui ühe inimese igapäevane töö. See on hea, et sa hetkel märkad, et sa ei taha seda last ja seda rasedust. See ehk annab ka võimaluse, et sa lapse peale oma viha ei hakka välja kandma, et laps on süüdi selles, et kõik on nii nagu on. Hetkel on rasedus ikkagi sinu otsuste tagajärg, milles ka mehel on omapoolne roll. Otsi kindlasti nõustaja või keegi, kellele saad kõik väljarääkida. Vahel on abiks, et ise ka kuuleks, mida räägib ja siis saab edasi minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 6-ndat kuud rase ja ei ole siiani suutnud leppida oma rasedusega. Mehega suhe kestnud pea 10 aastat koos tõusude ja mõõnadega. Laps ei olnud otseselt planeeritud, aga mehe poolt väga soovitud juba aastaid. Rasedusest teada saades otsustasin leppida olukorraga. Ühelt poolt nö ühiskonna surve ja vanus üle 30a, teiselt poolt lootsin, et küll raseduse jooksul tekib see õige tunne ja lapse saamise soov. Ehk siis olen seda edasi lükkanud, oodates millal see tunne tekib, et tahaksin last. Kahjuks seda ei ole tekkinud ja mul ei ole mingeid positiivseid emotsioone rasedusega seoses. Ma tunnen, et ma ei ole selleks siiski loodud ja ei taha last. Lisaks soovin lahku minna mehest kuna mul pole enam tundeid ta vastu. Need raseduse kuud on olnud väga jubedad just emotsionaalselt – tunnen ennast süüdi, et miks ma ei suuda rõõmu tunda ja miks minul seda ematunnet ei ole. Mida aeg edasi, seda rohkem on rasedus mulle vastumeelne. Kahjuks pean sellega leppima ja kandma terve elu seda koormat. Teiste inimeste ees pean teesklema, et olen normaalne rase ja ootan last rõõmuga jne. Keegi ei mõistaks mind kui ütleksin, mida päriselt tunnen. Hetkel tundub, et elu on täielikult purunenud, ma saan lapse mehelt kelle vastu mul pole enam tundeid – ma isegi olen hakanud vihkama teda. Otsin uut elukohta, et ära kolida. Ühtegi päikesekiirt ei paista kusagilt. Räägitakse, et ematunne tuleb peale lapse sündi, enda puhul ma seda kahjuks ei usu. Tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida, mis mind vaevab.

Kommentaar kustutatud

Perekool.ee kasutajatingimused
2. Perekool.ee kasutaja kohustused
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
3. Foorumi kasutamise kodukord
3.1. Oodatud on arendav ja konstruktiivne arutelu!
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hullud ei peaks lapsi saama.

Kogu vastutust ei saa naise ppeale ka panna.
MEES ju valis oma lapsele selle naise emaks, ju siis arvas, et ta laps on hoitud selle inimesega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mine tõesti raseduskriisi nõustaja juurde, see on üsna tavaline nähe, et naine raseduse ajal hakkab meest lausa vihkama, kõik asjad käivad tema juures närvidele jne. Kui on esimene rasedus, siis ei pruugi ka olla mingit õnnetunnet ja ootusärevust.

Sinu puhul on tõesti lahenduseks ka see, et jätad lapse isale kasvatada, kui edaspidi tunned, et ei suuda lapse igapäevase kasvatamisega hakkama saada, aga raseduse ajal lahku minna siiski ei soovita, kui tegemist on ainult sellega, et sul on tunne, et sul pole mehe vastu tundeid. Kolm kuud veel, suvi ukse ees, ära kiirusta lahkuminekuga.

Küll aga peaksite koos mehega kiirustama raseduskriisi nõustaja juurde. Saad ehk oma emotsioonides veidi rohkem selgust ja ehk aitab sind ka see teadmine, et see pole midagi ebatavalist, mida sa mehe vastu praegu tunned.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võimalik, et su vastumeelsus mehe vastu ja soovimatus rase olla on kõigest sassis kehakeemia. Kanna oma tervise eest hoolt ja pöördu raseduskriisi nõustaja juurde.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Ei ole naised raseduse ajal emadusootusest pakatavad rõõmurullid, pigem kisub sinnapoole, et kui selle hais sydant pahax ei pööra, siis see ajab närvi. See on täiesti loomulik, see läheb yle, yhel hetkel võid avastada, et laps on täitsa lahe & mehel pole ka väga viga midagi. Anna endale aega & räägi nõustajaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, soovin ka nõu pidada psühholoogiga. Aga teisest küljest, äkki sa oled liiga romantiliste filmide mõju all, et arvad, et rasedana peaks mingi ematunne tekkima? Minul seda ka ei olnud. Ei olnud ka kohe pärast lapse sündi. Laps kasvas minu omaks ja alles hiljem tundsin kõikehõlmavat armastust oma lapse vastu. Esialgu oli lihtsalt hirm ja abitus, sest laps oli nii pisike ja habras.
Kui on oht, et sa seda last tahtma ei hakkagi, siis mehest praegu lahku minna on ülim tobedus. Temast saab ju 3 kuu pärast täiskohaga lapsevanem. Rääkige asjad selgeks, et sina oled ainult raseduspuhkusel ja tema jääb lapsepuhkusele. Lahku saad minna siis, kui laps on sündinud. Kui praegu lahku lähed, siis oled ju üksi lapsega, keda sa ei taha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii, teemaalgataja, siin räägib esimest korda 36-aastaselt emaks saanud naine, kelle enne polnud imikutest aimugi ega kiiranud ma ka muidu mingit müstilist emalikkust.

Nii nagu paljud eelnevad käod, arvan minagi, et sa oled liiga romantiliste filmide või millegi muu mõju all, mis on pannud sind arvama, et kohe esimese rasedusega tekib naisel mingi müstiline “olen super enesekindel rasedana ja imikuga olen ka superemalik ja oskan kõike teha” – tunne ja kui seda ei teki – siis ongi kõik valesti, peab tunda tohutut süükoormat, et seda õnnist roosat tunnet pole. Ja järelikult – peab mõttes maha kandma nii iseenda kui ka oma tulevase lapse – sest seda õiget tunnet, ju, näe, ei ole!!!

Need raseduse kuud on olnud väga jubedad just emotsionaalselt – tunnen ennast süüdi, et miks ma ei suuda rõõmu tunda ja miks minul seda ematunnet ei ole. Mida aeg edasi, seda rohkem on rasedus mulle vastumeelne.

Tead, esiteks, soovitus number 1 – saada need süütunded kradile!!! Hakka oma rase olemisse suhtuma nii mõistuslikult ja praktiliselt kui võimalik: “Praegu olen ma rase – kuidas ma saaksin enda eest hoolitseda ja mis ma saaksin teha, et ma tunneksin ennast oma kasvava rasedusega nii mõnusalt ja mugavalt kui võimalik?” Toitu hästi, liigu värskes õhus ja hellita ennast ka puhkamisega. Kui vähegi huvitab, võid minna ka kuhugi rasedate joogasse vms. – on hea näha, et ka teised naised peale sinu on samas seisus kui sina 🙂 Ja pealegi – harjutused väldivad tõhusalt näit. seljavalusid – muidu, seljavalude korral hakkaksid sa ennast järsku jälle vihkama? No pole vaja, sa parem hoolitse oma raseda keha eest hästi, et oleks võimalikult mugav.

2. Valmista ennast sünnituseks korralikult ette! Liitu mingite kursustega, mis toetavad aktiivset suhtumist sünnitusesse – on näiteks aktiivsünnituseks ettevalmistav kool, hüpnosünnituse koolitus jne. Ja ära piira ennast mõtteviisiga: “Aga mina sinna ei sobigi ju -seal on niikuini mingid pühalikult emalikud naised koos, mina ei suuda selline olla ja ilmselt mõtlen valesti ja…” – tead, see kõik polegi oluline! Lihtsalt, need “pühalikult emalikud naised” suudavad sinusse süstida tubli annuse positiivsust suhtumises rasedusse ja sünnitusse. Mis ei jookse mööda külgi maha. Ja isegi veel olulisem – sa saad sealt praktilisi oskusi, mille eest sa pärast sünnitusel tänulik oled (et huhhhh, kui hea, et ma neil kursustel käisin!!!) – ja kõige selle tulemusena sa suhtud ka oma vastsündinud lapsesse paremini! Ei ma ei räägi, et “muutud kohe superemaks, pühaks madonnaks” – aga lihtsalt, sa suhtud endasse paremini ja lapsesse paremini. Negatiivsetest inimestest (kes suhtuvad rasedusse, sünnitusse ja titendusse negatiivselt), hoia aga eemale!!!

Räägitakse, et ematunne tuleb peale lapse sündi, enda puhul ma seda kahjuks ei usu. Tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida, mis mind vaevab.

Tead, isegi, kui pärast sünnitust ei teki mingit müstilist ematunnet – siis kohusetuune ja õppimisvõimelisus on olemas igal normaalse mõistsega naisel! Sa ei jätaks ju oma hoole all olevat kassi või koera hooletusse, ega ju? No näed – siis sa ei jäta oma last ka! Ja sellest esialgu piisab. Kui tekivad raskused imetamisega ja nutva imiku rahustamisega – siis õnneks, tänapäeval ei eeldatagi, et sünnitanud naine “ise peab oskama kõike ja häda talle, kui ta ei oska”, vaid on imetamisnõustajad olemas. Pöördu kohe julgelt nõustaja poole! Sa hakkad hoolistema oma tita eest ning aegamööda jõuab sinuni tunne, et ta on MINU laps ja ta on MINU pereliige – see laps on minu lähedane, pereliige ja omane! Laps ei jää ka igavesti titaks. 1, 2 ja isegi 3 a , jah, jonnib (mille üle elamiseks võib jällegi olla vaja kellegi kogenuma nõu ja abi), aga 4-5a on juba päris tore kaaslane.

Suhete klaarimiseks mehega mine aga jah kuhugi nõustamisse. Aga ära pane oma hakkamasaamist tulevase lapsega mõttes liiga suurede sõltuvusse sellest, kas teie suhe mehega jääb püsima või lähete lahku. Kui lähete lahku – siis kasvatategi oma last eraldi ja kogu moos. Saadad lapse aeg-ajalt isa juurde. Oh, kui paljud inimesed tänapäeval elavad nii!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis asi on ühiskondlik surve, milles see väljendub? Kui naine 100% last ei taha, siis ta sellel ka juhtuda ei lase (näiteks mina olen selline, vanus 30ndate lõpus). Äkki sa siiski soovisid last?

Mees meheks, lahkuminek nüüd või hiljem, aga põhimure on siiski lapse saamine, keda sa ei soovi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mäletan, et mina langesin ka sisuliselt depressiooni 2-ks kuuks, kui selgus, et ootan kaksikuid. Meest ka muidugi ei tahtnud silmaotsagagi näha.
Praegu tagantjärele ei saa aru, kuidas ma nii opakas sain olla – see on olnud mu elu suurim “lotovõit” 🙂
Lihtsalt hormoonid nii möllavad raseduse algul, et paljudel katus mõneks ajaks sõidab. Soovitan, et ära mingeid kardinaalseid otsuseid tee, anna kõigele rahulikult aega ja asjadel on kombeks laabuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud, mis asi on ühiskondlik surve, milles see väljendub? Kui naine 100% last ei taha, siis ta sellel ka juhtuda ei lase (näiteks mina olen selline, vanus 30ndate lõpus). Äkki sa siiski soovisid last?

Mees meheks, lahkuminek nüüd või hiljem, aga põhimure on siiski lapse saamine, keda sa ei soovi.

Sama mõte minul. Meest ei armasta, aga ikka seksid temaga? Ja veel kaitseta? Miks ometi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hormoonid on ikka paigast ära ka pärast synnitust. Mäletan, et nutsin koguaeg. Endal oli ka naljakas, aga pillisin pärast synnitust, sest armastasin oma meest nii palju. Siis sellepärast, et vanem laps ei saa nii palju tähelepanu uue syndides ja siis lihtsalt nutsin dramaatiliselt ennem magamaminekut, ilma igasugu p6hjuseta 😀 6nneks see oli väga lyhikest aega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma saan lapse mehelt kelle vastu mul pole enam tundeid – ma isegi olen hakanud vihkama teda

Millalgi peale lapse sündi lähevad hormoonid jälle paika ja mees tundub jälle üsna normaalne:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tahtsin ikka väga rasedaks jääda ja ootasin seda väga.
Sellegipoolest suutis mu mees mind väga närvi ajada raseduse ajal. Ta sõi (vastik, ajas südame pahaks mul see), hingas ja lihtsalt oli. Peale sünnitust ei nutnud ega naernud ei mina ega mu mees õnnest. Armastuse ümberdefinitsiooni, roosat udu, kogu maailma ümbermõtestamist jm ei toimunud. Vaatasin veel mehele otsa ja küsisin, et noh, sa ei nutagi. Ta ütles, et ei nuta jah, ainus tunne on kergendus, et lõpuks ometi on see sünnitus läbi.
Oleme siiani koos ja lapsed on meil väga lahedad. Lihtsalt kõigil ei käi see niimoodi klõpsust nagu filmis.
Kirjeldatud tunded on hormoonide ja väikese depressiooni tunnused. Otsi kindlasti abi kuna see võib viia nii sünnitusjärgse depressiooni kui ka psühhoosini. Üksi peale lapse sündi selles meeleolus on ikka väga keeruline ja suisa eluohtik olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul tekkisid tunded oma laste vastu alles siis, kui nad juba suuremad (ehk kuskil 4-5 aastased) olid. Praegu on nad juba täiskasvanud ja minu emaarmastus on mõõtmatu. Aga – kui ma saaks aega tagasi keerata, siis ma ilmselt lapsi ei muretseks, mehele ei läheks, valiks teise elukutse jne – elaks oma elu täiesti teistmoodi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina tahtsin ikka väga rasedaks jääda ja ootasin seda väga.

Sellegipoolest suutis mu mees mind väga närvi ajada raseduse ajal. Ta sõi (vastik, ajas südame pahaks mul see), hingas ja lihtsalt oli. Peale sünnitust ei nutnud ega naernud ei mina ega mu mees õnnest. Armastuse ümberdefinitsiooni, roosat udu, kogu maailma ümbermõtestamist jm ei toimunud. Vaatasin veel mehele otsa ja küsisin, et noh, sa ei nutagi. Ta ütles, et ei nuta jah, ainus tunne on kergendus, et lõpuks ometi on see sünnitus läbi.

Oleme siiani koos ja lapsed on meil väga lahedad. Lihtsalt kõigil ei käi see niimoodi klõpsust nagu filmis.

Kirjeldatud tunded on hormoonide ja väikese depressiooni tunnused. Otsi kindlasti abi kuna see võib viia nii sünnitusjärgse depressiooni kui ka psühhoosini. Üksi peale lapse sündi selles meeleolus on ikka väga keeruline ja suisa eluohtik olla.

Minul oligi peale lapse sündi ilmselt mingi aeg psühhoos. Väga õudne oli. Arvasin, et keeran päris ära. Kõik ei läinud nii, nagu lapse tulekuga plaanitud oli, kasvatasin enamuse ajast üksi ja olin omadega päris otsas ja mega kurnatud. Vaid kahetsesin ja tahtsin aega tagasi keerata, et kõik teisiti saaks teha. Nutsin ka tihti salaja omaette, endast ja ka lapsest oli nii hale. Vahest lihtsalt istusin liikumatult ja jõllitasin tükkaega seina, ei mõelnud ka midagi sel hetkel. Kartsin, et äkki varsti viiakse hullumajja, et pean normaalne välja paistma ja selliste mõtetega piinasin iseennast veelgi. Väga kohutav aeg oli 🙁 Käisin nagu kuskil sügava augu põhjas ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kolm last ja mitte ühegi rasedusega ei olnud ma kuidagi hullult õnnelik või mingeid erilisi positiivseid emotsioone. Mida positiivset on selles, kui on üks vaevus teis eotsa ja lõpuks paisud vaalasuuruseks ning on lihtsalt raske olla.
Ka ei ole ma kunagi oma lapsi tupsununnutanud ja ninnunännutanud, aga ega see tähenda, et ma neid ei armastaks.
Soe soovitus – loe vähem perekooli 😀 Ei tunne need siinsed ninnunännu-tupsununnu-oi kui tore ja lahe tegelased ennast päriselt küll niimoodi nagu välja näitavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oi, kuidas ma vihkasin oma meest, kui rase olin ja väikese lapsega kodune. Praegu ei kujuta ette, kuidas ta mind üle elas ja minema ei läinud. Ta pidi mind ikka väga armastama, et selle pahura, vinguva, lambist teda kõigis hädades süüdistava ja nutva puhkeva mõrra üle elas need ca neli aastat (meil on kaks last!)

Hoiatan, et see viha ei kao sünnitusega. Mul laabus see vist umbes siis, kui imetamise lõpetasin (aga ei tea, kas oli imetamisega seotud), kui laps oli umbes 1,5 aastat vana.

Soovian teemaalgatajale samuti leida keegi inimene, kellega ausalt ja südamest rääkida – on see siis terapeut või sõbranna või hoopis kirjutad päevikusse oma nutu ja hala. Mind muide aitas kirjutamine väga – mis kirja sai, see enam päriselus ei häirinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, pea vastu! Nagu eelnevat soovitajad, soovitan ka mina mitte lahku minna rasedana! Sa ei ole Sina ise ja ka peale sünnitust ei pruugi Sa kohe olla. Ole kas või praktilistel kaalutlustel praegu mehega koos. Kài palju jalutamas, pàike ha vàrske ôhk aitavad ehk leida rôômu endas. Mul on ka tôusud ja môônad, hetkel 5.kuud rase, aga nende môtete ajal hoian end paigal, sest tean, et see ei ole hetkel ôige. Mul kolmas rasedus ja ikka ei suuda oma emotsioonidega toime tulla. See on normaalne! Pea lihtsalt vastu! Pane endale eesmàrk, et nàiteks nii kaua elad mehega, kuni saad tööle minna. selle aja peale vôib Su tunnetes palju muutuda. Ps. teine laps oli mul ootamatu rasedus ja peale sûnnitust mees ei vastanud mu ootustele abistava rolli suhtes. Ka see vôib alguses olla, sest môlemi jaoks on olukord uus. Peate leidma koostöö ja siis saate asja klappima vàhemalt lapse suhtes. Mis see lahku kolimine praegu Sind aitab? Ei saa Sa rasedana uut armastust otsima ju hakata, mis rôômu sisse toob, seega kannata veidi. Kui mees on pealetükkiv ja tahab làhedust, mille eest tahad pôgeneda, siis ûtle, et Sa rasedana praegu ei taha, keskendud lapsele jne. Siis on kergem àkki koos elada. Vajadusel valeta, et arst ei luba vms. Jagage eluaset lihtsalt ja ara otsi mehes vigu, vôta teda praegu kui abistava rolli kandjana. Rasedus ja ca pool aastat peale rasedust on lihtsalt üks aeg, mis tuleb üle elada! Reaalselt, üle elada! Võta päev korraga!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sugulane ei julgenud rasestuda, sest äkilise, vaikust ja üksindust armastava ning ülikonkreetse ja patoloogilise korraarmastajana arvas, et ta ei hakka oma last piisavalt armastama. Rääkis, et ei taha lapse löömise, vanni uputamise või metsa mahajätmise pärast vangi sattuda ja parem lapsi ei saagi. Mees nõustus elama lasteta.

Naine jäi siiski rasedaks pärast 20 aastat kestnud abielu 41selt. Mingi tervisejama tal oli, igatahes ta aborti teha ei saanud ja lapse ta sünnitas. Oli kõik juba tal välja uuritud, kuidas laps lapsendamiseks anda jne, kogu protsedur oli teada ja ka avalikult suguvõsale räägitud, et laps läheb lapsendamisele. Kogu kisa suguvõsas oli juba olnud, kogu häbistamine…ja lõpuks leppimine.
Praegu on see laps viiene. Sugulane ütleb, et ta pole mitte kunagi midagi sellist tundnud. Kohe kui laps pärast sünnitust rinnale pandi, tundis ülevoolavat kuuma armastust. Suuremat kui maailm.

Nüüd on ta pigem selline helikopter-ema, teda tuleb ikka tagasi hoida, et ta seltskonnas last lusikaga enam ei söödaks, mida ta paraku kipub tegema. Lisaks ta musutab seda last mahlaste musudega kord veerandtunnis kindlasti ja pühib oma näpuga lapse suu ümbrust ja lakub siis seda oma sõrme, mistõttu on neist targem pidulauas hästi kaugele istuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen naine, kel pole armastus oma laste vastu ise ja automaatselt tekkinud.
Ma tahtsin lapsi, loomulikult, aga ei mõelnud neile rasedana erilise heldimusega ega silitanud kõhtu.
Mõlema lapsega oli peale sünnitusmajast kojutulekut pigem selline väsinud, liimist lahti ja segaduses tunne. Et on mingi (praegu veel) jummalast võõras pussakas, kisab, ei maga, näost punane, kelle eest tuleb lakkamatult hoolitseda, ehkki ise olen väsimusest ümber kukkumas. Aga õnneks ei ehmatanud see tunne (või tundetus?) mind ära. Pigem mõtlesingi, et siin sa siis oled, eks saame hakkama, ja anna mulle aega, küll ma sind armastama hakkan.

Hakkasin ka, esimese lapsega tuli see tõesti kõikehõlmava palanguna peale täiesti lambist, laps oli siis u 4-nädalane, lesisime voodi peal ja kass hüppas kapilt voodile nii, et kriimustas beebi kintsu – laps hakkas korraks nutma ja see oli ühtäkki täiesti talumatu, südantlõhestav; ma mäletan, et hakkasin ise ka nagu paisu tagant nutma ja kallistasin ja musitasin titat ja täielikult armusin temasse. Teise lapsega nii selget ematundekäivitajat polnud, aga teadsin juba, et mul võtab armastustunde tekkimine aega, hoolitsesin tite eest kohusetundlikult ja hellalt ja tasapisi tekkis üha suurem õnnetunne teda puudutades, vaadates, imetades, nuusutades.

Et igatepidi võib olla. Ja armastus oma lapse vastu on samuti selline asi, mis tasub lihtsalt ära otsustada – ma hakkan sind armastama! – ja siis sellele otsusele kindlaks jääda. See tunne ei pea tulema enne sündi või sünnitusel või kohe peale seda, aga kui hoolitsed lapse eest rahulikult ja hellalt, siis tuleb armastus lönta-lönta ise järgi, ei pea väga vilistama ega kutsumagi 🙂

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 48 )


Esileht Pereelu ja suhted Vastumeelne rasedus ja lahkuminek