Võib olla 2 põhjust – esiteks (meie sinu meest ei tunne), äkki polegi mees hea suhtematerjal ning praeguses olukorras tunnetad lihtsalt teravamalt, et sellise mehega perekonnana elamine läheks väga raskeks. Võibolla on mees negatiivne inimene, kes oma negatiivusega tõmbab ka rasedat “alla”? Võibolla.
Teine võimalus, et kuna sa siin teemas pidevalt kuulutad enda kohta: “Olen läbikukkunud, olen läbikukkuja!”- siis, äkki tegelikult kannatad sa hoopis (endale teadvustamata) täiuslikkuseihaluse all? Oled kogu senise elu enda üle uhkust tundnud, et sul on kõik üsna ideaalilähedaselt kontrolli all. Oled mõttes jaotanud inimesed täiuslikeks (kelle hulka sinagi tahad kuuluda) – ja hädavaresteks, läbikukkujateks, kes ei suuda oma elu ideaalsena hoida. Võibolla endale teadvustamata tahad, et sa oleksid täisuslik rase, täiuslik beebikantseldaja – sest muidu sa tunned, et sinu arvamus iseendast langeb, et sa hakkad iseennast pidama läbikukkujaks “nagu need teised hädavaresed kõik”. Kuna aga rasedus on selline olukord, kus ideaalse kontrolliga pole suurt midagi peale hakata ning mis nõuab rohkem leebet vooluga kaasaminemist, siis närib sind tunne, et sa kõigest hoolimata ikkagi ei suuda olukorda ideaalselt kontrollida, täisuslikuna hoida (no kasvõi need paganama tujukõikumised!!!) – ja kui ei suuda elu täisulikuna hoida, siis oledki ju see – krdi läbikukkuja!!!!
Ja suurest hirmust (ma ei olegi täiuslik oma elu kontrollija!!!) sõidab pendel teise äärmusesse ära – sa hakkad vihkama iseeenast (miks krt ma oma emotsioone ja muud äkki ideaalselt ei korntrolli?). Ühtlasi sa hakkad vihkama neid inimesi, kes näevad sind olukorras, kus sa justki ei suuda oma elu ideaalsena hoida – mis see mees on siin ja vahib pealt, kuidas mina ei olegi täiuslik oma elu kontrollija? Edasi läheb mõte selles suunas – aga ma vähemalt teen niigi palju, et ei lase selle inimesel pealt vaadata, kuidas mina ei olegi enda elu täiuslik kontrollija!!! Kolin üksi ja siis vähemalt teised inimesed ei näe minu ebatäisuslikkust – ainult mina ise näen seda, et ma ei olegi täisuslik rase, täiuslik ema. Nii et ilmselt seda sa proovid praegu lahkukolimisega saavutada – olukorra, et vähemalt see krdi mees ei saaks pealt passida, kuidas sinagi oled kõigest ebatäiuslik inimene!
Muidugi, eraldi kolimisel on mõte sees, kuna peaks tekkima teatav pingelangus – huh, vähemalt keegi ei saa vahtida, milline ma olen, kuidas hakkama saan jne. Elan üksi ja keegi ei saa mulle hinnanguid anda – ainult mina ise olen nüüd iseenda karm kriitik, teised pühkigu sellest lõbust suu puhtaks! Nii et esialgu, jah, üksi elamine võib teataval märal rahustada.
Täisuslikkuseihalusest võiks aga siiski püüda lahti saada – kuna just täisuslikkuseihalusega naiste enda hädavareseks ja läbikukkunuks pidamine (“Mul peaks olema laps rahulik ja ideaalselt käituv laps, peale sünnitust imekiiresti vormi taastav keha, juuksed kammitud, toad korras – vat siis ma oleks tubli naine! Aga krt, mis see siis on – laps karjub/viriseb/jonnib, toad on jälle segamini, riiete peal on plekid, keha on rasedusest taastumata ja loppis, juuksed on sassis – ja ikkagi on mul väsinud nägu peas, järelikult ma olen üks mõttetu naiselukas, sest ma ei saa ju hakkama!!! Näe, naabrinaisel tundub pea alati kammitud olevat ja kehakaal läks tal kiiremini alla kui mul – apppiiiii, mis mulje minust küll jääb?!? Läbikukkuja!”) – ongi üks põhilisi sünnitusjärgse depreka põhjuseid. Selline naine ajab beebit hooldades ja väikelapsega mässates pidevalt taga mingeid tõendeid iseenda täiuslikust hakkamasaamisest – ja kui neid tõendeid pole, siis ongi iseenda karm süüdistamine hädavaresluses, läbikukkumises jne.
Kes aga suhtub kõigesse nii, et ah, on küll paras läbu, aga küll ma jõudumööda teen ja laps ju ka kasvab ja küll jõuab seda korrastatumat ja rohkem kontrolli all olevat elugi kunagi jälle elada – peaasi, et me lapsega mõlemad elus oleme – ühesõnaga, ei aja taga tõendeid iseenda “täiuslikust hakkamasaamisest” – no ja siis pole ju ka põhjust ennast läbikukkunuks tembeldada!
Nii et pikemas perspektiivis – katsu iseenda ebatäiuslikusesse huumorimeelega suhtumine, vooluga kaasaminemise oskus, mõõdukas “manjaana”- ellusuhtumine ehk “kui ma täna ei jõua, eks ma homme teen – või ülehomme” – omandada, kuna sellest on beebi/väikelapsega olemisel ja vaimse tervise säilitamisel tohutult kasu!!! Ja see – mõtteviisi muutus – ongi enda mitte-hädavaresena tundmise võti.
Raseduse nimetamine õuduseks (“Lõppeks see õudus ometi” – jah, ta lõppebki kord, aga mis siis?) ei vii kuhugi, kuna rasedus on õpetaja, mis tuli sulle õpetama, et täiuseihalusega ning enda tembeldamisega läbikukkujaks ei jõua kuhugi!!! Ära siuna sõnumitoojat, õpetajat (=rasedust) – vaid õpi see sinule määratud õppetund ära – õpi olema iseenda vastu soojem, leebem , enda ebatäiuslikkusesse rohkem huumoriga suhtuv, heas mõttes pohhuistlikum jne. – siis jõuad elus nö. järgmisele tasemele ja leiad elurõõmu ja isegi veel suurema, kui sul kunagi olnud on! Valehäbi teiste inimeste ees: “Näe, tal on kodus toiduplekid seinal/igavene jonniv laps – järelikult ta ikka pole ideaalne ema” – see tuleb kuu peale saata! Muidugi ei pea elama erakuna – kuna inimene on sotsiaalne olevus, siis üksindus ja teiste inimestega üldse mitte suhtlemine võib ka sodustad raseda/ema norutunnet – positiivsete ja mõnusate inimestega, kes “ideaalemasid ja ideaallapsi” taga ei aja, nendega suhtlemine on ikka ainult kasuks. Nii et hinda oma tutvusringkonda selle pilguga, kas seal on mõnusaid inimesi – mõnusamaid sõpru/tuttavaid ei tasu küll välja lülitada.
Mida rutem sa otsustad lõpetada raseduse nimetamise “õuduseks” ja aktsepteerid rasedust (ja ka last, muidugi) kui sinu ellu saadetud õpetajat: “Kallis rasedus – ma tean, mida sa tulid mulle õpetama ja ma püüan õppida” – seda parem sulle. Edu!
