Esileht Pereelu ja suhted Vastumeelne rasedus ja lahkuminek

Näitan 28 postitust - vahemik 31 kuni 58 (kokku 58 )

Teema: Vastumeelne rasedus ja lahkuminek

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Kahjuks on olukord ajaga hullemaks läinud. Käisin vahepeal ka raseduskriisi nõustaja juures nagu soovitati ja ei olnud sellest kasu. Nutan praktiliselt iga päev ja tülitsen mehega, sest iga pisemgi asi ajab tema juures närvi. Suurematele hüsteeria hoogudele järgnevad ka tugevad peavalud – saan ise ka aru, et see pole normaalne. Otsus lahku minna on vastu võetud, tundub ainsa väljapääsuna. Korteris, kuhu plaanin kolida, alustasin remondiga ja see võtab ka veel oma aja. Loen päevi, millal lõpuks saan omaette olla ja elada. Ma ei ole suutnud tööd ka teha nagu vaja kogu selle jama tõttu. Täiesti läbikukkunud tunne on. Suhtlus tuttavate ja sõpradega on jäänud ka minimaalseks. Saaks ometi see õudus (rasedus) juba läbi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võib olla 2 põhjust – esiteks (meie sinu meest ei tunne), äkki polegi mees hea suhtematerjal ning praeguses olukorras tunnetad lihtsalt teravamalt, et sellise mehega perekonnana elamine läheks väga raskeks. Võibolla on mees negatiivne inimene, kes oma negatiivusega tõmbab ka rasedat “alla”? Võibolla.

Teine võimalus, et kuna sa siin teemas pidevalt kuulutad enda kohta: “Olen läbikukkunud, olen läbikukkuja!”- siis, äkki tegelikult kannatad sa hoopis (endale teadvustamata) täiuslikkuseihaluse all? Oled kogu senise elu enda üle uhkust tundnud, et sul on kõik üsna ideaalilähedaselt kontrolli all. Oled mõttes jaotanud inimesed täiuslikeks (kelle hulka sinagi tahad kuuluda) – ja hädavaresteks, läbikukkujateks, kes ei suuda oma elu ideaalsena hoida. Võibolla endale teadvustamata tahad, et sa oleksid täisuslik rase, täiuslik beebikantseldaja – sest muidu sa tunned, et sinu arvamus iseendast langeb, et sa hakkad iseennast pidama läbikukkujaks “nagu need teised hädavaresed kõik”. Kuna aga rasedus on selline olukord, kus ideaalse kontrolliga pole suurt midagi peale hakata ning mis nõuab rohkem leebet vooluga kaasaminemist, siis närib sind tunne, et sa kõigest hoolimata ikkagi ei suuda olukorda ideaalselt kontrollida, täisuslikuna hoida (no kasvõi need paganama tujukõikumised!!!) – ja kui ei suuda elu täisulikuna hoida, siis oledki ju see – krdi läbikukkuja!!!!

Ja suurest hirmust (ma ei olegi täiuslik oma elu kontrollija!!!) sõidab pendel teise äärmusesse ära – sa hakkad vihkama iseeenast (miks krt ma oma emotsioone ja muud äkki ideaalselt ei korntrolli?). Ühtlasi sa hakkad vihkama neid inimesi, kes näevad sind olukorras, kus sa justki ei suuda oma elu ideaalsena hoida – mis see mees on siin ja vahib pealt, kuidas mina ei olegi täiuslik oma elu kontrollija? Edasi läheb mõte selles suunas – aga ma vähemalt teen niigi palju, et ei lase selle inimesel pealt vaadata, kuidas mina ei olegi enda elu täiuslik kontrollija!!! Kolin üksi ja siis vähemalt teised inimesed ei näe minu ebatäisuslikkust – ainult mina ise näen seda, et ma ei olegi täisuslik rase, täiuslik ema. Nii et ilmselt seda sa proovid praegu lahkukolimisega saavutada – olukorra, et vähemalt see krdi mees ei saaks pealt passida, kuidas sinagi oled kõigest ebatäiuslik inimene!

Muidugi, eraldi kolimisel on mõte sees, kuna peaks tekkima teatav pingelangus – huh, vähemalt keegi ei saa vahtida, milline ma olen, kuidas hakkama saan jne. Elan üksi ja keegi ei saa mulle hinnanguid anda – ainult mina ise olen nüüd iseenda karm kriitik, teised pühkigu sellest lõbust suu puhtaks! Nii et esialgu, jah, üksi elamine võib teataval märal rahustada.

Täisuslikkuseihalusest võiks aga siiski püüda lahti saada – kuna just täisuslikkuseihalusega naiste enda hädavareseks ja läbikukkunuks pidamine (“Mul peaks olema laps rahulik ja ideaalselt käituv laps, peale sünnitust imekiiresti vormi taastav keha, juuksed kammitud, toad korras – vat siis ma oleks tubli naine! Aga krt, mis see siis on – laps karjub/viriseb/jonnib, toad on jälle segamini, riiete peal on plekid, keha on rasedusest taastumata ja loppis, juuksed on sassis – ja ikkagi on mul väsinud nägu peas, järelikult ma olen üks mõttetu naiselukas, sest ma ei saa ju hakkama!!! Näe, naabrinaisel tundub pea alati kammitud olevat ja kehakaal läks tal kiiremini alla kui mul – apppiiiii, mis mulje minust küll jääb?!? Läbikukkuja!”) – ongi üks põhilisi sünnitusjärgse depreka põhjuseid. Selline naine ajab beebit hooldades ja väikelapsega mässates pidevalt taga mingeid tõendeid iseenda täiuslikust hakkamasaamisest – ja kui neid tõendeid pole, siis ongi iseenda karm süüdistamine hädavaresluses, läbikukkumises jne.

Kes aga suhtub kõigesse nii, et ah, on küll paras läbu, aga küll ma jõudumööda teen ja laps ju ka kasvab ja küll jõuab seda korrastatumat ja rohkem kontrolli all olevat elugi kunagi jälle elada – peaasi, et me lapsega mõlemad elus oleme – ühesõnaga, ei aja taga tõendeid iseenda “täiuslikust hakkamasaamisest” – no ja siis pole ju ka põhjust ennast läbikukkunuks tembeldada!

Nii et pikemas perspektiivis – katsu iseenda ebatäiuslikusesse huumorimeelega suhtumine, vooluga kaasaminemise oskus, mõõdukas “manjaana”- ellusuhtumine ehk “kui ma täna ei jõua, eks ma homme teen – või ülehomme” – omandada, kuna sellest on beebi/väikelapsega olemisel ja vaimse tervise säilitamisel tohutult kasu!!! Ja see – mõtteviisi muutus – ongi enda mitte-hädavaresena tundmise võti.

Raseduse nimetamine õuduseks (“Lõppeks see õudus ometi” – jah, ta lõppebki kord, aga mis siis?) ei vii kuhugi, kuna rasedus on õpetaja, mis tuli sulle õpetama, et täiuseihalusega ning enda tembeldamisega läbikukkujaks ei jõua kuhugi!!! Ära siuna sõnumitoojat, õpetajat (=rasedust) – vaid õpi see sinule määratud õppetund ära – õpi olema iseenda vastu soojem, leebem , enda ebatäiuslikkusesse rohkem huumoriga suhtuv, heas mõttes pohhuistlikum jne. – siis jõuad elus nö. järgmisele tasemele ja leiad elurõõmu ja isegi veel suurema, kui sul kunagi olnud on! Valehäbi teiste inimeste ees: “Näe, tal on kodus toiduplekid seinal/igavene jonniv laps – järelikult ta ikka pole ideaalne ema” – see tuleb kuu peale saata! Muidugi ei pea elama erakuna – kuna inimene on sotsiaalne olevus, siis üksindus ja teiste inimestega üldse mitte suhtlemine võib ka sodustad raseda/ema norutunnet – positiivsete ja mõnusate inimestega, kes “ideaalemasid ja ideaallapsi” taga ei aja, nendega suhtlemine on ikka ainult kasuks. Nii et hinda oma tutvusringkonda selle pilguga, kas seal on mõnusaid inimesi – mõnusamaid sõpru/tuttavaid ei tasu küll välja lülitada.

Mida rutem sa otsustad lõpetada raseduse nimetamise “õuduseks” ja aktsepteerid rasedust (ja ka last, muidugi) kui sinu ellu saadetud õpetajat: “Kallis rasedus – ma tean, mida sa tulid mulle õpetama ja ma püüan õppida” – seda parem sulle. Edu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui veel üldisemalt edasi heietada, siis eks see ole meie konkurentsiühiskonna viga, et meid õpetatakse olema iseeendaga võrdlemisi karm ja nõudlik – ja tõsi, sellest karmusest ja nõudlikkusest ongi kasu mõnedes eluvaldkondades. Näiteks koolis ja tööl edu saavutamiseks. Olemegi tublid tööloomad.

Meid aga ei õpetata olema iseendaga hea, soe ja leebe. Seega kalduvad inimesed hätta sattuma olukordades, kus on vaja olla iseendaga hea ja leebe – rasedus, näiteks, on selline olukord ja väikelapse kasvatus ka. Iseenda vastu tuleb olla soe ja iseenda ebatäiuslikkusesse tuleb suhtuda huumoriga – siis on automaatselt ka lapsesse suhtumine soojem ja tema ebatäiustesse humoorikam. Ehk siis – jah, suhtumisest iseendasse algab ka suhtumine lapsesse.

Sellest, et iseendaga lihtsalt ei osata (või ei tahetagi) olla hea ja leebe, tulevadki need nii paljud rasedusele vaimselt vastu töötamised, raseduskriisid, sünnitusjärgsed deprekad jne. Kuni selleni välja, et mõned on lapsesaamisteemadel juba ette nii vaimselt krampis, et ei julgegi rasestuda ja leiutavad igasugu ettekäändeid, miks seda mitte teha.

Mõttekoht. Aga õnneks saab seda enda puhul ise teadlikult muuta. Muidugi tuleb tagasilangusi (kus jälle avastad, et ai-ai-ai, suhtud endasse liiga karmilt). Aga siis saab teadlikult mõttelõnga katkestada, öelda endale: “Stopp! Lase vabaks – lase vabaks! Nüüd suhtun endasse hoopiski soojalt ja huumoriga – no näed, kohe hoopis teine asi!”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Katsu rahulik olla, laps kenasti ära sünnitada ja küll see ematunne tekib ja köik lõpuks laabub.

_

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja kuidas sa kavatsed üksi beebiga hakkama saada? Algul ei saa sa ju isegi poodi minna. Ikka helistad lapse isale, kes vaeseke hakkab iga päev muudkui sinu korteri vahet jooksma. Kas sul tõesti temast kahju pole? Ta ei näe oma last nagu normaalne isa, küll aga peab pidevalt sebima, et sind teenindada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kui olukord on ikka nii hull, et seda last üldse saada ei taha, aga mees on seda last tahtnud, siis tuleb laps andagi isa kasvatada. Ei ole vaja hakata last kasvatama, kui igasugused ematunded puuduvad. Laps on muidu terve elu õnnetu, kui ta ei saa kasvada vanemaga, kes teda on soovinud ja kes temast hoolib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kui olukord on ikka nii hull, et seda last üldse saada ei taha, aga mees on seda last tahtnud, siis tuleb laps andagi isa kasvatada. Ei ole vaja hakata last kasvatama, kui igasugused ematunded puuduvad. Laps on muidu terve elu õnnetu, kui ta ei saa kasvada vanemaga, kes teda on soovinud ja kes temast hoolib.

Väga õige! Uuemad uuringud on juba näidanud, et ematunne on ideoloogiline konstruktsioon. Edasi helge tuleviku poole!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kui olukord on ikka nii hull, et seda last üldse saada ei taha, aga mees on seda last tahtnud, siis tuleb laps andagi isa kasvatada. Ei ole vaja hakata last kasvatama, kui igasugused ematunded puuduvad. Laps on muidu terve elu õnnetu, kui ta ei saa kasvada vanemaga, kes teda on soovinud ja kes temast hoolib.

Isa peab ka saama last kasvatada, muidugi. Aga see ei pea tähendama, et ema lapse kasvatamisest lausa loobuks.

Muidu on nii, et kui laps on juba suurem ja tublim, hakkab üks: “Sina mind ei tunne, ega ma olen su ema tegelikult….” kahetsemine pihta. Ei tasu teha lolli otsust lihtsalt mingist trotsist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et kui olukord on praegu selline nagu on, on pärast sünnitust veel hullem, kuna siis on veel rohkem emotsioone, väsimust, tüdimust…
Ja miks mitte anda last isale kasvatada?
Jah, ühiskonna hukkamõist on ilmselt tugev, aga tuleb üle olla. Kui ema sügavas depressioonis lõpuks last kasvatab, on olukord veel hullem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et kui olukord on praegu selline nagu on, on pärast sünnitust veel hullem, kuna siis on veel rohkem emotsioone, väsimust, tüdimust…

Ja miks mitte anda last isale kasvatada?

Jah, ühiskonna hukkamõist on ilmselt tugev, aga tuleb üle olla. Kui ema sügavas depressioonis lõpuks last kasvatab, on olukord veel hullem.

Jagan arvamust. Parem taandu kohe alguses lapse elust. Kui lapse isa on nõus teda kasvatama, las kasvatab. Paljud lapsed ju kasvavad üles isata (teda elus kordagi nägemata), ja on lapsi, kes on kasvanud emata. Sinu laps poleks esimene selline.
Vanemlikest õigustest on ka ilmselt kuidagi võimalik loobuda. Kui ei, siis tähendab see sulle igakuist elatise maksmist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ei pea vanemlikest õigustest loobuma, lihtsalt ema saab olla pühapäevaema, nagu seda on tuhanded isad. Elatist peab maksma, see on tõsi, samas on elatise maksmine siiski kordades lihtsam kui lapse täiesti üksi kasvatamine. Lisaks on see teadmine, et ei ole last päriselt hüljanud, vaid siiski on võimalik temaga elu jooksul vanema-lapse suhe luua. Kui kohtute vaid nädalavahetustel ja tähtpäevadel, siis kindlasti ei ole lapse elus osalemine ka nii suur taak ja vastumeelne kui see praegu tundub.

Ma tunnen mitut naist, kes on pühapäevaemad, see ei ole enam väga harukordne. Ühel juhul oligi asi selles, et emal oli nii suur depressioon, et ta ei olnud suuteline last kasvatama, muutus juba ohtlikuks. Praegu on laps suurem käib juba põhikoolis, ema ja laps saavad hästi läbi, ema maksab elatist, veedavad lapsega koos aega, pole hullu midagi. Kui ikka lapse kasvatamine endal üle jõu käib ja teine lapsevanem on valmis last kasvatama, siis tuleb anda laps sellele, kes suudab ja tahab last kasvatada, mitte hambad ristis ise üritada, selle teadmisega, et juba eos on see vastik ja talumatu mõte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas kui vanemlikest õigustest loobuda, on tõenäolisem, et lapse isa leiab enda kõrvale inimese, kes soovib seda last koos temaga kasvatada, olla lapsele ema eest ja ehk isegi lapsendada. Laps saaks endale vähemalt normaalse pere.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on sellest mehest kahju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samas kui vanemlikest õigustest loobuda, on tõenäolisem, et lapse isa leiab enda kõrvale inimese, kes soovib seda last koos temaga kasvatada, olla lapsele ema eest ja ehk isegi lapsendada. Laps saaks endale vähemalt normaalse pere.

Vanemlikest õigustest ei saa loobuda. Saad lapse anda lapsendamiseks, aga kui lapsel on isa olemas, siis niisama lambist ei saa vanemlikest õigustest loobuda. Omavahel saab küll kokku leppida, kes last kasvatab, kuidas on kohtumise ja elatise maksmisega jms. Kui last kasvatav vanem ei soovi teise vanema käest lapsele elatist küsida, siis seadus ei kohusta teda seda tegema.

http://www.biin.ee/kas-vanema-oigustest-saab-loobuda/

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas kui vanemlikest õigustest loobuda, on tõenäolisem, et lapse isa leiab enda kõrvale inimese, kes soovib seda last koos temaga kasvatada, olla lapsele ema eest ja ehk isegi lapsendada. Laps saaks endale vähemalt normaalse pere.

Vanemlikest õigustest ei saa loobuda. Saad lapse anda lapsendamiseks, aga kui lapsel on isa olemas, siis niisama lambist ei saa vanemlikest õigustest loobuda. Omavahel saab küll kokku leppida, kes last kasvatab, kuidas on kohtumise ja elatise maksmisega jms. Kui last kasvatav vanem ei soovi teise vanema käest lapsele elatist küsida, siis seadus ei kohusta teda seda tegema.

http://www.biin.ee/kas-vanema-oigustest-saab-loobuda/

Saab loobuda ikka. Kui ema ja isa ei ole abielus, kui laps registreerida vallaslapsena ja ema temast loobub juba sünnitusmajas- a. Või b- kui isa võtab isaduse omaks (juhul kui ei ole abielus), ema jätab lapse isa kasvatada ja isa kõrvale tekib uus naine, kes soovib last lapsendada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saab loobuda ikka. Kui ema ja isa ei ole abielus, kui laps registreerida vallaslapsena ja ema temast loobub juba sünnitusmajas- a. Või b- kui isa võtab isaduse omaks (juhul kui ei ole abielus), ema jätab lapse isa kasvatada ja isa kõrvale tekib uus naine, kes soovib last lapsendada.

Miks peaks ema lapsest sünnitusmajas täiesti loobuma, kui ta räägib, et lapse isa on last soovinud ja neil on selja taga pikk kooselu?

Kui isa hakkab last kasvatama, siis emale jääb siiski hoolduskohustus ja vanemlikud õigused, nendest ei saa mingi avalduse alusel loobuda. Juhul kui isa leiab uue naise, kes soovib last lapsendada, sel juhul peavad isa ja uus naine saama ka bioloogilise ema nõusoleku. Ja siis lähevad vanemlikud õigused ja kohustused uuele naisele üle.

Aga niimoodi lihtsalt avalduse alusel, et ma ei soovi olla selle lapse ema/isa, ei saa vanemlikest õigustest loobuda, kui tegemist ei ole sellega, et annadki lapse päriselt lapsendada.

Kui mees ei soovi isadust omaks võtta, saab nõuda kohtu kaudu DNA testi. Kui mees arvab, et ta ei ole lapse isa, saab ka tema seda nõuda. Juhul kui on selline olukord, et ta ei soovi olla lapsevanem ja kahtlustab, et laps ei ole tema oma. Aga kui DNA test näitab, et tegemist on bioloogilise vanemaga, siis niisama avalduse peale vanemlikud kohustused ei kao.

See seadus on selline ka seetõttu, et ei tekiks olukordi, kus inimesi hakatakse survestama lapsest loobumise avaldust kirjutama. Vanemlikud õigused saab ära võtta siis, kui lapsevanem on lapsele ohtlik, aga kui tegemist on terve inimesega, kes lihtsalt kirjutab avalduse, et ei soovi lapsevanem olla, siis päris nii need asjad ei käi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga niimoodi lihtsalt avalduse alusel, et ma ei soovi olla selle lapse ema/isa, ei saa vanemlikest õigustest loobuda, kui tegemist ei ole sellega, et annadki lapse päriselt lapsendada.

Just, ja loobumiseks peaks inimene ikka väga-väga kindel olema, et ta seda enda sünnitatud last kohe üldse kasvatada ega endale lähedaseks inimeseks pidada ei taha – ka mitte selle lapse koolilapseeas jne.

Praegu seda ju ei ole. On ainult teemaalgataja karm (isegi halastamatu) suhtumine iseendasse: ta tembeldab ennast läbikukkunuks, kuna raseduse ajal ei tekkinud tema arvates seda õiget tunnet ning suhe mehega läks probleemseks.

Kui nii mõelda, siis paljude asjade, kasvõi näit. autosõidu käppasaamiseks inimesed lihtsalt ei looda pealetulevale “õigele tundele”, vaid on nõus pingutama küllaltki palju. Inimesele, kes peale paari esimest sõidutundi autokoolis räägiks: “Ah – ma ikka ei ole sündinud autojuht, sest kui ma seal autoroolis pusisin, ei tekkinud mul seda õiget autojuhi tunnet ja üleüldse – ma ei ole mitte kunagi mingi suur tehnikahuviline olnud ja… ah, olengi üks läbikukkunud autojuht, loobun!!!” öeldaks tõenäoliselt, et pea nüüd ikka veidi hoogu, ega siis esimeste sõidutundide “imeliku tunde” pealt ei saa teha kohe otsust, et oled läbikukkunud autojuht…

Tegelikult oleks vaja leevendada teemaalgataja põhiprobleemi ehk liigkarmi suhtumist iseendasse. Ülejäänu (kui palju ema ja kui palju isa hoiab last, kui see on sündinud – või äkki palgatakse osa ajaks üldse lapsehoidja?) on selle kõrval juba korraldatav ehk nö. tehniline probleem. Ja kes teab, äkki lapivad mehega veel oma suhte kokkugi – seegi pole ju veel kindel.

Eraldikolimine eraldikolimiseks, aga kuni uusi mehi-uusi naisi pole kummaltki poolt veel mängus, on suhegi tegelikult ju veel üsna lihtsalt taastatav. Okei, kui sünnib laps ära, elatakse eraldi ja tehakse lapse eest hoolitsemise kohta esimesed kokkulepped ära, et elu kuidagigi veerema hakkaks. Mingil ajal kaob vanematel see tundmatus kohas vettevisatuse tunne (mis esmakordselt lapsevanemateks saajatel/saanutel ju alati on vähem või rohkem, aga kes on väga nõudlik enda suhtes ja tahab kõigega ideaalselt hakkama saada – sellel pigem rohkem) ära ja jõuab kätte aeg, kus lapse kasvatamise ja tema eest hoolitsemise rutiinid on paika saanud. Laps polegi enam “uus asi”. Eks siis ole ka selgelt näha, kas konflikt tulenes tõsistest ja ületamatustest vastuoludest mehe naise-vahel (mis ei muutu). Või oli rohkem ajutise ülekuumenemise tagajärg ning rahulikumas olukorras (kui lapse kasvatamisest on saanud juba harjumuspärane tegevus) leitakse, et näe, me polegi kumbki nii koledad inimesed ja ehk saab veel kooski elada-asjatada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas sul läheb, teemaalgataja? Kas on juba mõnigi päikesekiir su elus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemalgatajal peaks nüüdseks juba laps sündinud olema. Väga huvitab, kuidas sul nüüd elu-olemine-tunded on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen 6-ndat kuud rase ja ei ole siiani suutnud leppida oma rasedusega. Mehega suhe kestnud pea 10 aastat koos tõusude ja mõõnadega. Laps ei olnud otseselt planeeritud, aga mehe poolt väga soovitud juba aastaid. Rasedusest teada saades otsustasin leppida olukorraga. Ühelt poolt nö ühiskonna surve ja vanus üle 30a, teiselt poolt lootsin, et küll raseduse jooksul tekib see õige tunne ja lapse saamise soov. Ehk siis olen seda edasi lükkanud, oodates millal see tunne tekib, et tahaksin last. Kahjuks seda ei ole tekkinud ja mul ei ole mingeid positiivseid emotsioone rasedusega seoses. Ma tunnen, et ma ei ole selleks siiski loodud ja ei taha last. Lisaks soovin lahku minna mehest kuna mul pole enam tundeid ta vastu. Need raseduse kuud on olnud väga jubedad just emotsionaalselt – tunnen ennast süüdi, et miks ma ei suuda rõõmu tunda ja miks minul seda ematunnet ei ole. Mida aeg edasi, seda rohkem on rasedus mulle vastumeelne. Kahjuks pean sellega leppima ja kandma terve elu seda koormat. Teiste inimeste ees pean teesklema, et olen normaalne rase ja ootan last rõõmuga jne. Keegi ei mõistaks mind kui ütleksin, mida päriselt tunnen. Hetkel tundub, et elu on täielikult purunenud, ma saan lapse mehelt kelle vastu mul pole enam tundeid – ma isegi olen hakanud vihkama teda. Otsin uut elukohta, et ära kolida. Ühtegi päikesekiirt ei paista kusagilt. Räägitakse, et ematunne tuleb peale lapse sündi, enda puhul ma seda kahjuks ei usu. Tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida, mis mind vaevab.

Ma olen sinuga samas paadis. Vaatasin pealkirja järgi,et kas ma olen ise siia teema teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kui olukord on ikka nii hull, et seda last üldse saada ei taha, aga mees on seda last tahtnud, siis tuleb laps andagi isa kasvatada.

Ma arvan, et see on täitsa kaalumist väärt mõte ja aruta seda mehega rahulikult. Samuti võib juhtuda, et kui mees on asjaga nõus ja teil õnnestub mingi kaine ja toimiv logistiline plaan paika panna edaspidiseks (kes on millal lapsega vanemapuhkusel, alguses sa vis paratamatult pead kuus kuud ise olema, siis alles saab isa olla; mis saab siis kui laps läheb lasteaeda; kui isal on mingid õhtused koosolekud, kas sa oled siis nõus last ise lasteaiast ära tooma, jne) siis see toob ka kaasa pingelanguse ja kogu lugu laheneb ilma dramaatilisi otsuseid ellu viimatagi.
Aga kui ei lahene, siis on teil vähemalt töökorras plaan B.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kirjutan pikemalt, sest teema tuttav.
Mul tekkis ka kohutav vastumeelsus mehe suhtes raseduse ajal. Tahtsin ka lahku minna. Isegi ta lõhn oli tohutult vastik. Tundus üüratu lollpea. Siis lugesin mingit artiklit, kus soovitati mitte teha olulisi otsuseid raseduse ajal. Otsustasin lahkumineku edasi lükata kuni laps on sündinud- et kui siis sama tunne, siis läheme lahku. Pärast sünnitust tundus mees väga ok 🙂
Loomulikult pole mõtet oodata, kui on põhjapanevad põhjused- vägivald vms. Mul ei olnud, lihtsalt tundsin viha ta vastu, ju mingi hormoonivärk.

Mis puutub beebisse, siis meil tuli hoopis mehel kõigepealt isatunne, kohe pärast sündi. Ma olin nagu kuupealt kukkunud, ei julgenud lapsega toimetada jne. Loomulikult tegelesin temaga ja hoolitsesin, aga beebi emana tundsin ennast vast siis, kui ta oli aastane.
Ja seda pidevat kõikehõlmavat tohutut armastust ma ei tunne, millest paljud õhkavad. See on nii hetk-paar päevas :))) , aga no ikka neid liigutus-pisar-silmis hetki on ka.
Palju on ka muid tundeid, viha, vastumeelsust, frustratsiooni, pettumust, enesehaletsust, trotsi, väääääsimust.

Üldse olen ma suht ebaemalik selle sõna klassikalises mõttes, aga minus on palju häid külgi, eriti huumor ja aruteluoskus, ja lapsed on täitsa ok.
Mingil põhjusel ma ikkagi hullult meeldin neile.

Ära võrdle ennast mingi müütilise ideaalemaga. Kui praegu ematunnet ei tunne, see on ok. Kui hiljem ka mitte, ka see on ok. Hooliv inimene oled ju ikkagi ja küllap koos toime tulete. Ole siis selle väikse inimese sõber 🙂
Nii rääkis mulle psühholoog, kui sama asja kurtsin- et ma pole nagu Päris Ema.

Minu juuniorid juba 12, 9 ja 6, aga jätkuvalt vahel imestan, et ma olen nende inimeste ema 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida rutem sa otsustad lõpetada raseduse nimetamise “õuduseks” ja aktsepteerid rasedust (ja ka last, muidugi) kui sinu ellu saadetud õpetajat: “Kallis rasedus – ma tean, mida sa tulid mulle õpetama ja ma püüan õppida” – seda parem sulle. Edu!

Milleks seda roosat udut pähe määrida, sama juttu räägivad nõustajad (teemaalgatajale ei sobinud). Kui ei meeldi, siis ei. Mis iganes põhjus ongi, praeguses situatsioonis peab rasedal rahu olema. Miks mitte eraldi asuda mehest, kui niiviisi parem on. Pärast on näha, kuidas edasi, koos või eraldi. Igal juhul soovitan rasedal oma valik ise teha, endast lähtuvalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma saan aru kui ebaemalik saab lapse. Ikka ju tahad et olemas oleks. Aga lausa kolm voi rohkem last. See paneb kull imestama, et miks siis. Kui see roll nii vooras ja mitteomane on. Miks mitte keskenduda siis oma tugevustele, toelistele elueesmarkidele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas sul on võimalik kuhugi võimalikult kiiresti kolida? Mulle tundub, et pisike üksi olemine ei pruugi üldse halb olla. Ma mõista seda, kui oled kuskil, kus sa olla ei taha. Väike puhkus võib sulle mõjuda suurepäraselt, näed oma elu kõrvalt selgema pilguga.
Ära muretse, kõik saab korda! Isegi, oletame, et laps läheb lõpuks isa juurde elama, siis mis siis? Kõik naised ei olegi emadeks loodud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oii, ma ei märganud, et see vana teema. Kuidas Sul teemaalgataja läheb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis iganes põhjus ongi, praeguses situatsioonis peab rasedal rahu olema

Laps peaks olema vast kolmekuune juba, ja tegemist pole enam rasedaga. Teemaalgataja kirjutas viimati maikuus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega vägisi ei ole mõtet last saada ju. 🙁

Please wait...
Näitan 28 postitust - vahemik 31 kuni 58 (kokku 58 )


Esileht Pereelu ja suhted Vastumeelne rasedus ja lahkuminek