Mul on mure, mis teeb mulle endale kohutavalt haiget, aga mida ei oska lahendada ka. Pooleaastane ärkab öösel iga kahe tunni järel ja jääb uuesti magama ainult siis, kui saab rinda. Enamasti lihtsalt paar minutit on rinnal ja siis juba uinub. Nüüd tundub, et hakkab samamoodi uinumiseks abi tahtma ka päeval, kuigi seni uinus päeval luti abil või kärus üldse ilma lutita.
Öösel pole lutist mingit abi. Võtab suhu küll, aga kohe karjub edasi ja magama ei jää. Isegi kui hoian teda süles ja annan lutti, ikka ei jää magama. Silmad on küll kinni, aga ikka karjub. Nii siis annangi iga kahe tunni järel rinda. Ja nüüd siis ka päeval – kui ei jää lutiga magama, olen rinda andnud.
Aga mul hakkab tekkima täielik tülgastus sellest, et laps pidevalt rinnal on. Muidu olen imetamist pigem nautinud, aga kui laps on nüüd pidevalt rinna otsas ja ma tunnen ka, et ta ei söö isukalt, vaid lihtsalt kasutab mind lutina, siis mul on kogu kehas lausa vastik tunne. Ma tahaks ta eemale lükata, nibu suust välja võtta. Lihtsalt nii ebameeldivalt tunnen end ja saan olukorra peale nii vihaseks. Tunnen, kuidas see pidev tissitamine rikub meie suhet beebiga. Öine jant kestab juba mitu kuud, seega ei usu, et tegemist mingi kasvuspurdiga, pigem ikka ei oska muudmoodi magada kui rinnaga.
Kas see rikub kuidagi meie kiindusmussuhet beebiga, kui ma ikkagi ei anna talle rinda iga kord, kui üritan teda magama saada? Samas kui ta ei jäägi magama ilma rinnata, mis ma siis teen? Kui ta näiteks päeval õigel uneajal ei maga, aga ma siis ühel hetkel talle ikkagi süüa pean andma, siis jääb ilmselt rinnal magama. Kuidas ma sellest olukorrast välja tulen? Tahaks imetamist ikkagi jätkata, aga mitte iga 2 tunni tagant 24/7 süüa anda. Olen nii õnnetu ja ei tea mida teha.