Minu nüüdseks teismeline noormees on olnud väga otsekohene ja aus.
Ta on saanud klassikaaslastega hästi läbi, aga väga häid sõpru klassus ei tekkinud, sest kellelegi ei meeldi, kui tõde otse näkku õeldakse. Populaarsed on nn. pugejad, kes räägivad igaühele seda, mida nad kuulda tahavad. Samuti ei olnud ta algklassides õpetaja kõige suurem lemmik,. Kõik 9 kl oli viieline. Põhikooli lõpupoole ja nüüd gümnaasiumis hondavad õpetajad just neid, kes on sirgjoonelised ja kellel oma arvamus asjadest.
Tuleb eristada seda, kas inimesel on või ei ole oma arvamus, sellest, kas ta selle oma arvamuse valimatult igal pool välja prahvatab, isegi kui keegi pole tema arvamust küsinud. Õpetajad muidugi hindavad õpilasi, kellel on oma arvamus näiteks kliimapoliitikast, hariduselust Eestis või Tõe ja Õiguse Andresest. Vaevalt aga hindavad õpetajad arvamusavaldust teemal vahetusjalatsid koolis on nõmedad ja mina neid ei kanna, mis mõttes ma ei saa tunnis mobiili näppida jne – need on ju ka lapse arvamused, aga mõistlik laps saab aru, et pole mõtet seda oma arvamust sellises asjas avaldada. Ja sõpradega samuti – taktitundeliselt jäetakse ütlemata oma arvamus asjades, mis võiks teist solvata, kurvastada ja kus pole sinu arvamust küsitud. Näiteks sul on nii nõme hobi, mina küll ei viitsiks iga päev klaverit klimberdada või pontsakale sõbrale ütleks, et kas too pole kuulnud, et kommid ja krõpsud teevad paksuks.
Teema-algataja lapsele tuleb aga õpetada ka teiste ära kuulamise oskust. Mõistlik on näiteks laps ära kuulata, ütleda, et ma sain sust aru et sulle see või too ei meeldi ja sa tahaksid teha nii või naa, aga nüüd kuula, miks me ei saa nii teha. Ja siis räägidki oma põhjendused ja ei luba oma jutule vahele segada. Ja kui on tõesti asi, mida ei saa muuta, siis ütledki, et me juba arutasime seda teemat, on nii ja jutul lõpp, me rohkem sel teemal ei räägi.