Teema: Vasturääkiv laps lasteaias

Saab hakkama nagu iga teine, aga sõpru ei pruugi kergesti leida (ninatargad ei meeldi väga kellelegi ei lastele ega täisaksvanutele)
Empaatiat saab pisut ka õpetada lapsele – kuidas tema tunneks, kui teine koguaeg vahele räägib ja sõnadega torkab jne Erinevaid suhtlemisharjutusi proovida.

#4159691:

Saab hakkama nagu iga teine, aga sõpru ei pruugi kergesti leida (ninatargad ei meeldi väga kellelegi ei lastele ega täisaksvanutele)

Empaatiat saab pisut ka õpetada lapsele – kuidas tema tunneks, kui teine koguaeg vahele räägib ja sõnadega torkab jne Erinevaid suhtlemisharjutusi proovida.

Meil olid küll koolis valjuhäälsed ja jutukad inimesed popid, isegi kamandajad, sõprade ledmisega oli raskusi just sellistel vaiksetel, kes peamiselt kuulavad.

Tuleb õpetada last teisi kuulama, teistega arvestama.

#4159664:

Tegemist on 6a tüdrukuga.

On olnud juba päris väikesest saadik kõvahäälne kamandaja ja vastuvaidleja. Oma õigust hakkab taga ajama siis juttu tuleb nii palju, et kõrvad huugavad. Korralik sõnasepp on ka. Nüüd on lasteaias tekkinud probleem sellega, et laps üritab juba õpetajatel suid kinni panna kui temale miskit ei meeldi.

Kuidas sellised lapsed koolis hakkama saavad? Pea võtab väga hästi aga just see terav keel…

Noh õpetajad lihtsalt ignovad või saavad vanemad pidevalt teavitus. Kui ikka laps selline on, siis on ka kodus sõnaks ja vanemad on tossud.

Minu nüüdseks teismeline noormees on olnud väga otsekohene ja aus.
Ta on saanud klassikaaslastega hästi läbi, aga väga häid sõpru klassus ei tekkinud, sest kellelegi  ei meeldi, kui tõde otse näkku õeldakse.  Populaarsed on nn. pugejad, kes räägivad igaühele seda, mida nad kuulda tahavad. Samuti ei olnud ta algklassides õpetaja kõige suurem lemmik,. Kõik 9 kl oli viieline.  Põhikooli lõpupoole ja nüüd gümnaasiumis hondavad õpetajad just neid, kes on sirgjoonelised ja kellel oma arvamus asjadest.

#4161273:

Minu nüüdseks teismeline noormees on olnud väga otsekohene ja aus.

Ta on saanud klassikaaslastega hästi läbi, aga väga häid sõpru klassus ei tekkinud, sest kellelegi ei meeldi, kui tõde otse näkku õeldakse. Populaarsed on nn. pugejad, kes räägivad igaühele seda, mida nad kuulda tahavad. Samuti ei olnud ta algklassides õpetaja kõige suurem lemmik,. Kõik 9 kl oli viieline. Põhikooli lõpupoole ja nüüd gümnaasiumis hondavad õpetajad just neid, kes on sirgjoonelised ja kellel oma arvamus asjadest.

Tuleb eristada seda, kas inimesel on või ei ole oma arvamus, sellest, kas ta selle oma arvamuse valimatult igal pool välja prahvatab, isegi kui keegi pole tema arvamust küsinud. Õpetajad muidugi hindavad õpilasi, kellel on oma arvamus näiteks kliimapoliitikast, hariduselust Eestis või Tõe ja Õiguse Andresest. Vaevalt aga hindavad õpetajad arvamusavaldust teemal vahetusjalatsid koolis on nõmedad ja mina neid ei kanna, mis mõttes ma ei saa tunnis mobiili näppida jne – need on ju ka lapse arvamused, aga mõistlik laps saab aru, et pole mõtet seda oma arvamust sellises asjas avaldada. Ja sõpradega samuti – taktitundeliselt jäetakse ütlemata oma arvamus asjades, mis võiks teist solvata, kurvastada ja kus pole sinu arvamust küsitud. Näiteks sul on nii nõme hobi, mina küll ei viitsiks iga päev klaverit klimberdada või pontsakale sõbrale ütleks, et kas too pole kuulnud, et kommid ja krõpsud teevad paksuks.

Teema-algataja lapsele tuleb aga õpetada ka teiste ära kuulamise oskust. Mõistlik on näiteks laps ära kuulata, ütleda, et ma sain sust aru et sulle see või too ei meeldi ja sa tahaksid teha nii või naa, aga nüüd kuula, miks me ei saa nii teha. Ja siis räägidki oma põhjendused ja ei luba oma jutule vahele segada. Ja kui on tõesti asi, mida ei saa muuta, siis ütledki, et me juba arutasime seda teemat, on nii ja jutul lõpp, me rohkem sel teemal ei räägi.

Igal juhul ei nõustuks õpetajate arvamusega, et laps aina vaidleb ja nõuab õigust taga. Millest need olukorrad siis seal tekivad, et nii saab olla? Kas äkki õpetajad ise vaidlevad seal lastega, laps lihtsalt vaidleb vastu kuna näeb seda pealt? Rühma tööd juhivad ometi õpetajad, mitte lapsed. Mis eeskuju nad ise lastele annavad, kuidas konflikte lahendavad, see oleks minu küsimus.

Mulle tundub, et õpetaja jätab pool lugu rääkimata, millest need vaidluse olukorrad ja enda õiguse nõudmised siis seal algavad, selle asemel, et lapse käitumist rühmas korrigeerida pedagoogiliste võtetega, mis peaks ju täiesti tema pädevuses olema.

Varem või hiljem teeb oma noka lahti valel ajal ja vales kohas.
Edasi mõelge ise. Aga nii läheb. Mina lapsevanemana ennetaksin.

Otsekohesuse ja aususe juurde peab käima ka taktitunne ehk, et kõik see mis aju toodab ei pea mitte suust välja purskuma. Üks selline aus ja tõekuulutaja läks minu peale õpetajale kaebama, kui ütlesin omalt poolt tõe välja – et ainult pugejad käivad kaasõpilaste peale kaebamas (et ühel õpilasel aitas ema teha mingi kodutöö ära, mille eest sai kiita).

#4161454:

Mulle tundub, et õpetaja jätab pool lugu rääkimata, millest need vaidluse olukorrad ja enda õiguse nõudmised siis seal algavad, selle asemel, et lapse käitumist rühmas korrigeerida pedagoogiliste võtetega, mis peaks ju täiesti tema pädevuses olema.

Õpetaja ei saa päästa sisseharjunud kommetega lapse käitumist. Ta võib teha märkusi ja suuta nii palju, et teised lapsed ei kannataks, aga harjumus vastu plõksida ob tulnud ikka kodust ja seal tal lastakse seda teha. Lapsel puudub respekt on tal on karistamatuse tunne.
Lasteaed on kodu toetav institutsioon, mitte ei tee vanemate eest tööd ära.
TA peab ikka peeglist iseennast nägema.

Normaalsel inimesel on aju ja suu vahel filter ning lastele tuleb seda õpetada, et käitu teistega nii nagu sa tahaksid teised sinuga käituksid. Õpiraskustega lapse kohta ei ütle, et sinusugusel ei ole asja ülikooli, vaid tuleb tunnustada, et tubli oled, et oled saanud endale korraliku ameti – olgu see siis puhastusteenindaja vms,

#4208001:

#4161454:

Mulle tundub, et õpetaja jätab pool lugu rääkimata, millest need vaidluse olukorrad ja enda õiguse nõudmised siis seal algavad, selle asemel, et lapse käitumist rühmas korrigeerida pedagoogiliste võtetega, mis peaks ju täiesti tema pädevuses olema.

Õpetaja ei saa päästa sisseharjunud kommetega lapse käitumist. Ta võib teha märkusi ja suuta nii palju, et teised lapsed ei kannataks, aga harjumus vastu plõksida ob tulnud ikka kodust ja seal tal lastakse seda teha. Lapsel puudub respekt on tal on karistamatuse tunne.

Lasteaed on kodu toetav institutsioon, mitte ei tee vanemate eest tööd ära.

TA peab ikka peeglist iseennast nägema.

See pole alati nii, et kodu on kõiges süüdi. Lasteaias näeb laps ka teisi lapsi, lastel on kombeks üksteist matkida ja vabalt võib laps matkida ka lasteaias kedagi teist.

#4208561:

Lasteaias veedavad lapsed suure osa oma päevast ja lasteaias loovad rühmas meeleolu õpetajad. Kodu toetav, aga kui kodus laps nii ei käitu, siis kust otsast see lasteaed seda kodu toetab, kui kodus on lapse käitumine üks ja lasteaias teine?

Sa teemaalgatust ikka lugesid? Kodus paugub ju samamoodi.

Laps on pika päeva tõesti aias, aga kogu käitumine, kombed, elutarkused, harjumused tulevad ikkagi kodust, sest laps peab oma vanemaid iidoliteks. See on ka täiesti loomulik.

Lasteaed on võõras keskkond, lapsed ja õpetajad võõrad inimesed. Seal käitub laps oluliselt teistmoodi kui kodus. Eriti vanuses, kus tal juba “jalad kannavad”.
Täpselt samamoodi käitub laps teisiti vanaema juures või sõbra kodus.

Laps võib teatud asju matkida, aga siis ongi vanemate asi sellele piir panna. Selgitada, et nii ei tehta mitte kuskil, ei kodus ei väljaspool kodu. Siin loos pole seda tehtud.