Ma absoluutselt ei vaidlusta seda, et inimestel on uue situatsiooniga harjumiseks vaja aega või seda, et oma poja laste (oma lastelaste) ema tuleks unustada või oma elust välja lõigata. Ei pea sõbrannatama, ei pea avasüli vastu võtma, piisab sellest, kui suhtuda teise inimesse lihtsalt inimlikult ja mõistvalt ning uuele suhtele mitte kaikaid kodarasse loopida.
Mitte miski ei takista lävimast nii, et kõik osapooled mahuvad ühe laua taha ära, kurb on lihtsalt see, kui eelduste pinnalt hakkatakse sünteetilist sõda pidama ja pooli valima. Lõppeks võiks aru saada, et suurelt jaolt pole see küsimus sellest, kas te olete uue tulijaga harjunud või mitte, kas ta tundub sümpaatne või mitte, kas ta jääb püsima või mitte, väid märksa lihtsam – kas te toetate omaenda pereliikme eluvalikut ja soovite talle head vōi mitte. Niikaua kuni te pereliikmetena uue tulijaga “harjute”, harjub tema samamoodi ju teiega. See tähendab, et selleks ajaks, kui te otsustate, et oo, nüüd on inimene piisavalt kaua püsinud, et integreeruda, on see integreeritav harjunud sellega, et partneri perekond suhtub temasse nagu pidalitõbisesse ja lihtsalt ei soovigi teiega enam lävida.
Kui mehe ema võtab vastu otsuse, et külla on oodatud poeg ja eksnaine, kuid uus naine mitte, uurimata, kuidas poeg ise sellesse suhtub, siis on tegemist ilmselt kas väheste sotsiaalsete oskustega või tundekülmusega mitte uue naise, vaid omaenda lapse suhtes.