Ühe maakooli lapsed läksid täna kooliga kinno. Minu kaks last läksid samuti. Elame koolist mõned kilomeetrid kaugemal. Lapsed viisid esmaspäeval ära kinopiletite + bussisõidu raha – andsin ära rahakotist kogu sularaha 15 eurot ühe lapse kätte, kes pidi ära maksma mõlema eest. Sellest jäi järele 3.50 eurot, ta lubas seda mitte ära kulutada, hoida kinnominekuks, et kinost midagi osta. Jäi kokkulepe, et kinno annan kaasa kahepeale veel 5 eurot ehk kahepeale 8.50, arvasin, et täiesti piisav summa. Eile poes ei käinud ja sularaha ei võtnud, pidin minema täna bussi väljumisajaks kooli juurde, viima neile raha ja võtma koolikotid, et nad ei peaks kottidega bussis olema ja saavad peale kino kodu juures bussist maha tulla. Läksingi suhteliselt täpselt valla keskusesse, kus asub kool. Kõigepealt pangaautomaadi juurest läbi ja mis ma avastasin, rahakotis polnudki pangakaarti, siis tuli meelde, et olin selle ühel päeval välja võtnud ja ilmselt unustanud tagasi panna. Koju minna ka enam ei jõudnud enne bussi väljumist.
Kooli juures üks laps viskas mulle koolikoti ja ronis kohe bussi, teine, kelle käes oli rahakott täna, küsis kohe raha. Ütlesin, et unustasin pangakaarti koju ja lapse silma tulid pisarad, ta nii ootas, et saavad kinos ennast mõnusalt tunda. Küsisin veel, kas see 3.50 on ikka alles, selle eest ehk ka midagi saab, aga ta ütles, et seda on ju vähe. Mul jäi nii halb tunne petsin oma lapsi, oleksin pidanud varem minema, et jõuda vajadusel veel koju tagasi sõita vms.
Ehk kirjutamine kergendab natuke enesetunnet!
Teema: Vedasin lapsi alt – väga halb tunne!
Ema süda :)))
Huvitav oleks kuulda, kuidas su lapsed olukorra lahendasid. Nad saaksid selle eest osta mingit kommi ja jagada omavahel. Kui nad leidsid hea lahenduse, siis kiida neid. Ôhtul tee neile pannkooki ja ütle, et sul oli tôesti kahju.
Vôimalus oleks olnud ka laenata ehk 5 eurot ôpetaja käest. Ikka juhtub, et ununeb.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ühe maakooli lapsed läksid täna kooliga kinno. Minu kaks last läksid samuti. Elame koolist mõned kilomeetrid kaugemal. Lapsed viisid esmaspäeval ära kinopiletite + bussisõidu raha – andsin ära rahakotist kogu sularaha 15 eurot ühe lapse kätte, kes pidi ära maksma mõlema eest. Sellest jäi järele 3.50 eurot, ta lubas seda mitte ära kulutada, hoida kinnominekuks, et kinost midagi osta. Jäi kokkulepe, et kinno annan kaasa kahepeale veel 5 eurot ehk kahepeale 8.50, arvasin, et täiesti piisav summa. Eile poes ei käinud ja sularaha ei võtnud, pidin minema täna bussi väljumisajaks kooli juurde, viima neile raha ja võtma koolikotid, et nad ei peaks kottidega bussis olema ja saavad peale kino kodu juures bussist maha tulla. Läksingi suhteliselt täpselt valla keskusesse, kus asub kool. Kõigepealt pangaautomaadi juurest läbi ja mis ma avastasin, rahakotis polnudki pangakaarti, siis tuli meelde, et olin selle ühel päeval välja võtnud ja ilmselt unustanud tagasi panna. Koju minna ka enam ei jõudnud enne bussi väljumist.
Kooli juures üks laps viskas mulle koolikoti ja ronis kohe bussi, teine, kelle käes oli rahakott täna, küsis kohe raha. Ütlesin, et unustasin pangakaarti koju ja lapse silma tulid pisarad, ta nii ootas, et saavad kinos ennast mõnusalt tunda. Küsisin veel, kas see 3.50 on ikka alles, selle eest ehk ka midagi saab, aga ta ütles, et seda on ju vähe. Mul jäi nii halb tunne petsin oma lapsi, oleksin pidanud varem minema, et jõuda vajadusel veel koju tagasi sõita vms.
Ehk kirjutamine kergendab natuke enesetunnet! [/tsitaat]
Ikka juhtub. Minu laste klassis (Tallinnas) on komme, et lapsed selliste inimlike unustamiste korral laenavad üksteisele – mõni ikka leidub, kelle parasjagu rohkem raha kaasas. Oleksid võinud mõnd last või klassijuhatajat paluda oma lapsele selleks korraks veidi raha laenata ja järgmisel päeval saatnud lapsega selle tagasi. Selliste kogemuste läbi õpivad lapsed ka usaldust ja häda korral üksteie abistamist.
Meie enam ammu kinos midagi ei osta. Alguse sai see koonerlusest (masendavast tõdemusest, et sellele nännile kulus rohkem raha kui piletitele), kuid nüüd on kõik harjunud.
Popcorni teeme kodus. Kui on sõpradega käidud, siis on sõbrad ka peale kino meil külas.
Klassiga käies lisandub muidugi kambavaim, et teised ostavad…
selliseid tahtmatuid alt vedamisi ikka võib elus ette tulla – kas on siis põhjus olnud minust sõltumatu või olen ise süüdi olnud (unustanud). sel juhul olengi lapsele alati öelnud silmnähtavalt süütundliku olemisega, et tead, katastroof, aga ma ei saanud seda teha. või et olin kanapea ja unustasin, minu viga – ma teen selle sulle tasa, ostan sulle ühe üllatuse vmt.
ja laps kui näeb, et tunnen end halvasti, siis ei olegi nii nördinud kui muidu ehk oleks – no mõistab, et ema on ka ju AINULT INIMENE. 🙂
Ei pingutaks vabandamisega üle. Lisaks selle raha laste taskurahale.
Minu laps küll alles lasteaias, aga minul oleks küll kummaline kasvatajalt raha laenata.
Klassijuhatad või kasvatajad reeglina ei laena, ja õigesti teevad.
minu laps kasutab pangakaarti, siis jäävad sellised üllatused ära.jälgin, et seal oleks vastav summa.
Tegelikult läksid lapsed kinno filmi vaatama. Mis seal siis ikka kui nännist ilma jääb. Vahest saab ja teine kord ei saa. Lapsed peavad ka aru saama sellest. Minu arust on hea kui selliseid asju ka vahest juhtub, sellised olukorrad õpetavad nii mõndagi.
On minul enda lapsega ka juhtunud selliseid asju vahest ja mul on sellest ausalt öeldes hea meel kuigi olukorras ise sees olla on tohutult kurb.
Kui minek näiteks Solarisse, siis saadaks lapsed alla poodi ja saavad sealt nänni odavamalt kaasa. Pudel mahla on puhvetis eur tükk, kas mitte pop-corni kahe euri eest ei saa. Kommi igatahes saab ja uhkelt. Jagavad siis seekord.
Kummalegi 25 krooni ei tunduks eiriti nadi summa, aga 3,50 tundub üüratult väike… 🙂
tee lastele pangakaardid. Meil on sellised olukorrad pidevalt, teen jälle arvutis ülekande ja korras;)
Aga kinno nad ju said ja 3,50 raha ka? Ega kinno sööma ei minda. Ma piirduksin vabandamisega, mingiks erakordseks süütundeks küll põhjust ei näe.
Minu lapsed küll sellises olukorras nutma puhkemas ei oleks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Klassijuhatad või kasvatajad reeglina ei laena, ja õigesti teevad.[/tsitaat]
Lasteaiaõpetajana võin oma kogemusest öelda, et olen vägagi palju pidanud lapsevanemate eest teatriraha maksma. Hoolimata sellest, et info on üleval rühmas ja saadetud ka vanemate meilidele. Kui etendusepäeva hommikul küsida, siis nii mõnigi vastab süüdimatult, et õhtul toon.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
