Kas kellelgi on häid nippe, kuidas hirmust vee ees üle saada? Äkki on keegi käinud mingis heas teraapias vms? Tahaksin ujuma õppida, aga ma ei suuda isegi duši all olles vett üle näo lasta, ilma, et paanikasse läheksin.
Mõni kardab isegi ämblikke.
Mina kardan näiteks kõrgust.
Käisin, hüppasin langevarjuga, isegi meeldis.
Aga kõrgust kardan ikka, selle vahega, et kui langevarju seljas pole, siis endiselt kardan.
Ja enamasti ju pole.
Seega, see on vist siiski peas kinni. Mine räägi spetsialistiga, ehk aitab.
Minul oli sama probleem lapsega, kes 5-aastaselt läks täiesti hüsteeriasse, kui vett näkku läks. Võtsin Kalevi ujulas eratreeneri ja käisin temaga seal pool aastat, kuni lõpuks laps oli valmis nägu/ pead vette panema.
Pärast käis veel 3 aastat ujumistrennis.
Kas kellelgi on häid nippe, kuidas hirmust vee ees üle saada? Äkki on keegi käinud mingis heas teraapias vms? Tahaksin ujuma õppida, aga ma ei suuda isegi duši all olles vett üle näo lasta, ilma, et paanikasse läheksin.
mul sama jama eluaeg olnud,mitte et see elu segaks aga kummaline foobia on küll.
ujumas ma ei käi,ei oskagi. aga dusi all ei saa lasta vett näkku eriti, kohe instinktiivselt nöörib kõri kinni ja tahaks nagu õhku ahmida .
Miks peaks ujudes pead või nägu vee alla panema? Mina ujun, pea vee peal, ei tule selle pealegi, et nägu vette panna. Hirmust sügava vee ees veel nii palju, et aastaid ujusin kohalikus ujulas nii kaugele, kus teadsin, et jalad põhja ulatuvad, seal pöörasin ringi ja ujusin tagasi, jälle ümberpöörd ja sama kohani. Aastaid niimoodi. Siis ühel hetkel lihtsalt ületasin ennast ja ujusin lõpuni välja. Tänaseks olen käinud ka rabalaukas ujumas, kus teadaolevalt jalad kindlasti põhja ei ulatu. Aga nägu ega pead ei pane ikka vette, ujun, pea seljas, väga mõnus on.
Mina ka ujuda ei oska ja kardan vett. Suvel vaatan kadedusega kuidas teised ujuvad ja vett naudivad. Kunagi haiglas olles käisin taastusravi raames basseinis 10x vesivõimlemas. Ühel korral kui olin ainukesena kohal siis proovisime juhendajaga. Panin kõik võimalikud asjad omale külge, et põhja ei vajuks. Aga ikka ei saanud seal vee peal hulpida sest lihtsalt ei julgenud ennast lõdvaks lasta. Siiani pole sellest hirmus üle saanud
Mina ka ujuda ei oska ja kardan vett. Suvel vaatan kadedusega kuidas teised ujuvad ja vett naudivad.
vees saab ju niisama ka sulistada,ei pea ronima ülepea olevasse vette.
Miks peaks ujudes pead või nägu vee alla panema?
Minu teada algab ujuma õppimine alati näo vee alla panemisest ja jätkub vee all olemisega, siis sukeldumisega. Alles siis hakatakse vee peal püsimist harjutama. On elementaarne, et ujudes peab inimene oskama vee alla sattuda ja seal hinge kinni hoidma ja tegema vastavaid liigutusi, et vee all turvaliselt olla ja osata sealt välja ujuda, ilma vee all olles paanikasse sattumata ja valesti hingamata.
Kõik mu lapsed on lasteaias või algkoolis ujuma õppinud ja eranditult iga kord on õpet alustatud näo vee alla panemisest. Soovitati ka kodudes vannis harjutada lapsevanema juuresolekul (kellel on kodus vann).
Igal foobial on kusagil algpõhjus. Kas oled kunagi lapsena veega seoses ehmatanud või kartma hakanud, sest instinktiivselt inimene vett ei karda. Tegi keegi kunagi lolli nalja või libisesid ise ja kukkusid vees? Ise olin ujumistunnis ja treener õpetas omaarvates sügavas vees vabana tundmist hoides mul kätest kinni. Siis aga laskis ootamatult lahti et nüüd ongi kõik ja mul selge, aga mina läksin paanikasse ja vajusin põhja. Tal tuli riietes basseini hüpata mind päästma. Tulemuseks pelgan üle pea ulatuvat vett.
Mina hakkasin kõrgust kartma peale esimese lapse sündi, tekkis hirm allakukkuda ja laps jääb emata. Nüüd on nad mõlemad täiskasvanud, aga kõrgust kardan siiani.
Käisin mitte väga ammu ujumiskursusel. Oskasin ujuda küll, kuid tahtsin õiget tehnikat õppida. Samal kursusel olid ema tütar. Ema oli umbes 50ne aastane. Tal oli lapsepõlvest uppumise kogemus ning kartis seetõttu hirmsasti vett. Kursusele oli ta tulnud sellepärast, et tütar väga palus. See naine esimesel korral ainult vaatas, kuidas me pea vette panime ja hingasime. Teisel treeningul õnnitlesime ja aplodeerisime talle, kui ta pea vette pani. Neljandal treeningkorral ujus edasi-tagasi, nagu oleks seda eluaeg teinud.
Korraliku juhendamise all saab endaga imet teha,
Igal foobial on kusagil algpõhjus. Kas oled kunagi lapsena veega seoses ehmatanud või kartma hakanud, sest instinktiivselt inimene vett ei karda. Tegi keegi kunagi lolli nalja või libisesid ise ja kukkusid vees? Ise olin ujumistunnis ja treener õpetas omaarvates sügavas vees vabana tundmist hoides mul kätest kinni. Siis aga laskis ootamatult lahti et nüüd ongi kõik ja mul selge, aga mina läksin paanikasse ja vajusin põhja. Tal tuli riietes basseini hüpata mind päästma. Tulemuseks pelgan üle pea ulatuvat vett.
Mina hakkasin kõrgust kartma peale esimese lapse sündi, tekkis hirm allakukkuda ja laps jääb emata. Nüüd on nad mõlemad täiskasvanud, aga kõrgust kardan siiani.
Ei tule meelde, et oleks mingi traumaatiline kogemus seoses veega. Algklassides käisime kõik ujumiskursusel ja juba siis ei julgenud pead vee alla panna. Ja see on mu mäletamist mööda ka üldse esimene kogemus suurema “veekoguga”. Käisin ükskord ka hüpnotisööri juures, kus üritasime ka nö üles leida, et kust see hirm tuleb, võibolla on seoses hoopis millegi muuga. Aga no see ei jõudnud ka kuhugi, sest ma ei läinud lihtsalt hüpnoosi 😀
Igal foobial on kusagil algpõhjus. Kas oled kunagi lapsena veega seoses ehmatanud või kartma hakanud, sest instinktiivselt inimene vett ei karda. Tegi keegi kunagi lolli nalja või libisesid ise ja kukkusid vees? Ise olin ujumistunnis ja treener õpetas omaarvates sügavas vees vabana tundmist hoides mul kätest kinni. Siis aga laskis ootamatult lahti et nüüd ongi kõik ja mul selge, aga mina läksin paanikasse ja vajusin põhja. Tal tuli riietes basseini hüpata mind päästma. Tulemuseks pelgan üle pea ulatuvat vett.
Mina hakkasin kõrgust kartma peale esimese lapse sündi, tekkis hirm allakukkuda ja laps jääb emata. Nüüd on nad mõlemad täiskasvanud, aga kõrgust kardan siiani.
Ei tule meelde, et oleks mingi traumaatiline kogemus seoses veega. Algklassides käisime kõik ujumiskursusel ja juba siis ei julgenud pead vee alla panna. Ja see on mu mäletamist mööda ka üldse esimene kogemus suurema “veekoguga”. Käisin ükskord ka hüpnotisööri juures, kus üritasime ka nö üles leida, et kust see hirm tuleb, võibolla on seoses hoopis millegi muuga. Aga no see ei jõudnud ka kuhugi, sest ma ei läinud lihtsalt hüpnoosi 😀
Inimene hakkab reaalselt mäletama umbes 3-4 aastasena toimunut ja siiski osaliselt. Midagi võis ju olla ka enne seda või ka keegi rääkis või nägid midagi mis tundus jubedana, jäi hirm alateadvusesse ja ei teadvusta endale seda. Seega võimalik, et iseenesest ei juhtunudki TA endaga vaid mõne teisega. Ega ma ei väida midagi vaid ainult oletan. Me kõik oleme omal ajal neid nö hirmujutte Mustast Käest vms kuulnud ja kartnud, kuigi asja kui sellist pole ju olemaski, sõltus rääkijast ja kuulaja emotsionaalsusest ja kujutlusvõimest.
Minul oli sama probleem lapsega, kes 5-aastaselt läks täiesti hüsteeriasse, kui vett näkku läks. Võtsin Kalevi ujulas eratreeneri ja käisin temaga seal pool aastat, kuni lõpuks laps oli valmis nägu/ pead vette panema.
Pärast käis veel 3 aastat ujumistrennis.
Mul oli lapsega kunagi sarnane lugu. Lihtsalt paningi ujumistrenni ja pärast tänas. Paljudel juhtudel on tegu kapriisiga.
