Üks asi on muidugi ohutus – toakassil on turvalisem elu. Teisalt minu kui loomaarmastaja ja -vaatleja jaoks läheb pool või lausa kolmveerand kassi elust kaduma, kui ta kuskil mingeid omi asju ajab. Olen jah nii isekas ja tahan, et ma 24/7 tean, kus mu kass on ja mis ta teeb. Oma maja puhul on muidugi natuke raske seda kontrollida, sellest saan ma muidugi aru. Kassid on kavalad ja uisklevad osavasti jalge vahelt läbi. Seda näen ma ka siis, kui nt tahan, et nad magamistuppa ei läheks ja tavaliselt ust kinni hoian, aga süstivad vahel siiski. Seda siis toas ja ega midagi ei juhtugi. Aga kui õues – no mine siis püüa tuult väljal!
Meil lapsena oli ka kunagi isane kass, lõikamata. Elasime väikeses kortermajas kesklinnas, oli oma aed ja suht rahulik tollal, aga ikka nägi see siis välja nii, et kass pani õhtul välja, aeles kuskil mitu päeva ringi, siis kui ükskord laekus, parkis naha täis ja magas mõned tunnid, ja läks jälle. No mis rõõmu meil kassipidajaina temast siis oli. Vahel oli viga ka saanud, siis ema tohterdas teda, ja ükskord oli end vist söehunnikust läbi kaevanud, pealagi oli ka must, siis tuli teda pesta. Ja kui kolisime, ei saanud teda õue lastagi, pani jälle minema ja siis kas meie või vana korteri naabrid tõid kotiga tagasi. Aga viimaks ta auto alla jäigi.
Uues kohas oli teine kass, emane ja ka lõikamata ja tõi aga muudkui poegi, keda ema siis merekooli saatis. No see polnud ka kassikesel mingi elu, ja lõpuks läks looja karja temagi – ükski kass ei pidanud üle viie aasta vastu.
Kui ma ülikooli lõpetasin ja tööle läksin, võtsin kohe uue kassi ja see oli toakass ja elas tervelt 18 aastat minuga – nüüd need kaks viimast elasid 16 aastat. Nagut laulusalm ütleb: “naabrite rõõmudes olen nüüd osanik …” ja tõesti, nii oli – olin osaline oma kassikeste eludes ja eks kuigi muret oli vahel ka, aga rõõmu oli palju rohkem. Ei pidanud muretsema, kus ta on ja mis ta teeb, kas kannatab külma ja vihma, koerte, metsloomade või kurjade inimeste käes – kas tuleb üldse koju või mis.
