1. Laps – tüüpiline pikali sünnitus laual, epiduraal mis ei mõjunud rohkem kui veidi lõõgastas (valu jäi) ja sünnitus kestis rohkem kui ööpäeva.
2. Laps – algusest peale vannis kas istukil, kükkis või põlvedel. Nii kuidas endale parasjagu mugav tundus. Ämmaemand kohandus minu järgi. Hea oli olla, sünnitus kulges stabiilselt nagu kellavärk, valud läksid aina tugevamaks ja pikemaks aga polnud midagi sellist mis vanduma võtaks pluss neid oli oluliselt vähem. Ämmaemand iga paari valu tagant ütles, et laps on palju edasi liikunud st ma teadsin, et erinevalt esimesest sünnitusest ei kannata ma neid tuhusid tühja, vaid need toimivad. Ka pressid, mis esimesel sünnitusel kestsid paberite järgi 1h ja 15min, olid vaid 10min teisel sünnitusel ning ma ei pidanud vägisi punnitama vaid keha tegi kõik minu eest. Ämmaemand ütles vaid, et ootame nüüd ja kui tunned, aita kaasa. Teise sünnitusega alles sain teada, mida hea sünnitus naise heaks teha võib. Olin nii rõõmus, et kohe valmis uuesti seda kogema. Suuresti tänu oma ämmaemandale. Null rebendit ka, kuigi 4300g laps tuli ootamatult. Nii suurt ei ennustanud ükski ultraheli. Sünnitus kestis 5h, kahe sünnituse vahe 6a kanti.
3. Laps sündis sarnaselt teisega. Ka sama ämmaemand. Laps oli veidi väiksem, kuigi ennustati suurt. Sünnitus kestis 6.5h, pressid 30min. Lõpus tundus, et platsenta ei taha õigeaegselt välja tulla ja pidin hakkama lauale ronima ning sain verejooksu peatava süsti, aga kui püsti tõusin, sündis platsenta ka õnneks. Kolmandal sünnitusel sain beebi ka ise vastu võtta st kui pea oli väljas sättis ämmaemand mu käed ta pea juurde ning kui keha välja pressisin, siis aitas keerata ja sain ta korraks enda kätele 🙂