Teema: Veidrad olukorrad

Ma mängin tihti sellist huvitavat mälumängu, et teen ostunimekirja valmis, jätan selle kööki laua peale ja siis üritan poes paaniliselt meenutada,  mis seal kirjas oli. Üsna põnev on, soovitan!

#3750950:

Mul on kombeks arvata, et nägus ja/ või meeldiv mees on minust kui naisest huvitatud. Pärast muidugi selgub, et nii see polnud ja saan nagu harilikult, vastu näppe. Kõik minust huvitatud mehed aga kategoriseerin enda peas sõpradeks, kellega elu sees midagi romantilist ei saaks olla.

Mul täpselt sama! Kusjuures see mees on ainult minu meelest nägus, st omapärane ja mitte sugugi klassikaline iludus, kes kõigile naistele meeldib. Aga ikka on asi alati ühepoolne ja mehel pole tunde- ega tõmbekübetki.

Sõitisin kunagi Rakverest bussiga Tallinnasse tööle. Minu kõrval istus mees. Mees, nagu mees ikka. Tallinnas sattusime ühe trammi peale, ta tuli minuga mu töökoha uksest sisse ja samasse kabinetti ka 😀 Töökaaslase sõber oli.

#3750976:

Kõnnin mina rõivapoes, pilk maas, pea argimõtteid täis. Näen, et kellegi jalad, mingi kuju tuleb mulle vastu. Astun paremale, astub tema samale poole, astun ma vasakule, tema ka. Tõstan siis pilgu üles ja tere talv- seisan ise kitsa maani peegli ees ning pendeldan iseendaga! Kadusin nagu õhk sealt poest! 🤣 Oli piinlik, oli.

Tuli lihtsalt see seik meelde kui teemaalgataja kellegist möödumisest rääkis.

Olen samamoodi ühes restoranis sattunud kitsasse ja hämarasse koridori, kus oli maast laeni peegel, silmad ei olnud hämarusega harjunud ja tallusin seal nagu lollakas edasi/tagasi. Minu õnn oli see, et olin seal üksi.

Kui on selge plaan minna kuhugi restorani sööma midagi sellist, mis eelmisel korral väga meeldis, siis on see menüüst maas.

Üliõpilasena Tartu-Tallinn bussis istus üks mees mu kõrval, põgusalt sai vesteldud. Järgmisel nädalal Tartus tuli ta mulle neljal (!) järjestikusel päeval tänaval vastu. Ja reede õhtul prantsuse keele tundi minnes istus see tüüp seal, ehkki ta polnud varem kunagi käinud. Ei, ta ei jälitanud mind, kõik oli juhuslik.

#3751009:

Üliõpilasena Tartu-Tallinn bussis istus üks mees mu kõrval, põgusalt sai vesteldud. Järgmisel nädalal Tartus tuli ta mulle neljal (!) järjestikusel päeval tänaval vastu. Ja reede õhtul prantsuse keele tundi minnes istus see tüüp seal, ehkki ta polnud varem kunagi käinud. Ei, ta ei jälitanud mind, kõik oli juhuslik.

Siit jäi nüüd puudu ainult see, et nüüd olete juba 21 aastat õnnelikus abielus ja kolme lapse vanemad! :))

Mul on FB sõprade hulgas üks naine, kes enne seda oli mu sõprade hulgas Orkutis. Meil on väga suur hulk ühiseid sõpru FBs. Aga ma ei tea või ei mäleta, kes ta on. Kui kellegi käest küsin, siis kõik möönavad, et nimi on ülituttav, aga ei suuda otsi kokku viia. Guugeldades teda, ei leia ka kokkupuutepunkti. Et justkui tunnen inimest vähemalt paarkümmend aastat, või siis mitte. Väga häirib, kui jälle meelde tuleb.

Jalutan metsas koeraga, kõrvuti läheb väikeste vahedega 4 ühte ja samasse kohta viivat rada (on näha ka, et lähevad samasse kohta) ja tervisesportlane valib ALATI selle raja, kus koeraga ees jalutada, et siis pärast kiunuda, et koera pärast tempot aeglustama pidi. ALATI! Mina isiklikult, kui näen jalutades, trenni tehes, kuhugi minnes, et selle tee või raja peal on keegi, kes ilmselt mulle takistuseks jääb/saab, valin ma teise tee või raja, mitte ei hakka eeskõndijal sabas jalutama või torisedes mööda nühkima.

#3750986:

Ettevaatust, kommentaar sisaldab kakateemat!

kui lähed töö juures kempsu ja vahetult enne sind on seal keegi just väga ebameeldiva aroomi või uhkete pidurdusjälgedega taiese väljutanud. Mõtled, et no mida, ometi ei hakka teise järelt koristama ju, miks peaks! Väljud kemmergust ja ukse taga ootab juba sisenemist ülikuum kolleeg 🙁

Mina olen sellistes olukordades ukse taga ootajale öelnud, et sorry, keegi enne mind….

Mõnikord linnas ringi liikudes, erinevates kohtades, näen korduvalt ühte ja sama võõrast inimest. Isegi võõras riigis-linnas on juhtunud. Siis mõtlen küll, et milline see tõenäosus on sama juhusliku inimese otsa koperdada.

Meil oli nii Roomas, sõime ja vaatasime, et kõrval lauas istub ühe tuntud eestlasega väga sarnane mees (aga noorem). Viskasime mehega nalja, et peaks temast pilti tegema. Ja saime selle mehega kokku õhtul metroos ja järgmisel päeval linna peal tuli mingi rahvamassi hulgas meile vastu. Arvestades, kui palju on Roomas elanikke + turiste!

Ei otsigi, sest ma ei kohmetu iga situatsiooni peale. Ei no’ta ka. Pooltuttavat uuesti kohates naeratan, vastutulijaga vasakule-paremale tantsides hakkaks vist suisa kõva häälega naerma ja ütleks midagi lõbusat ning kui kellegi nimi ei meenu, siis küsin julgelt kohe vestluse alguses: “Tere! Sa oled ju…”, mispeale teine ininene ennast enamasti tutvustab.

Rohkem ebesekindlust ja suhtlemisoskust, mitte kohmetust ning ebalemist!

Gee, Karen, you must be fun at parties!

#3751024:

Hea teema! 🙂

Sellest 4. punktist meenus omal juhus, kus ühes seltskonnas hakkas ühe sõbra sõbra naine küsima minult jutu jätkuks, kuidas õde elab ja mida teeb, aga see (nimi) ja too (nimi) … küll ma raalisin ajus, aga küsida oli ka ilmselgelt piinlik, kes sa oled, sest tema mind, õde ja meie kunagist sõpruskonda teadis hästi…. Oi milline kergendus see oli, kui mingist jutust kuuldud vihjest selgusehetk koorus – lapsepõlve korrusmajades elades tagamaja Piret. Ei pidanud enam pimeduses kobama ja juttu jagus.

Mina jälle rääkisin tükk aega seltskonnas ühe inimesega tema algatusel/ küsimuste peale oma vennast, alles kui ta hakkas täpsustama, et kas Priit ikka veel suusatamisega tegeleb, siis tuli tõdemus, et mis kuradi Priidust ta räägib… Inimene ajas mind kellegi Priidu õega sassi lihtsalt!

#3751217:

Ma käin töö tõttu paar korda aastas Kesk-Euroopa riikides konverentsidel. Ajaga on seal oma sõbrad-tuttavad tekkinud ja kokku saades on põsemusid kombeks. Ja ma alati unustan ära, kummale poole läheb esimene mops, oh seda piinlikku hetke siis, kui oma näo samale poole pööran.

Äkki on lootust, et kui järgmised konverentsid toimuma peaks, siis enam ei mopsutata 🙂

Sellega meenus, kui on sünnipäev ja keegi mitte-väga-tuttav tuleb õnnitlema, sina arvad, et kätlete, aga tema tahab ikkagi kallistada ja siis toimub mingi imelik kätlus-kallistus-kombo.

Seda neljandat punkti on mul elus tihti juhtunud nii, et ma ei tunne inimestki, kellega vestlen. Tema õest või vennast rääkimata. Algul hakkad rääkima, siis mõtled, et oh ta niikuinii tuleb mulle kohe meelde. Siis ükshetk olete juba 15 min jutustanud ja siis juba imelik küsida, hei, kes sa tegelikult oled ka? Mul on kehv nägudemälu ja lisaks pikad juhtmed. Vahel kellegagi möödume tänaval, tema teretab mind, mina jääb mõtlema, kes oli. Hetk hiljem küll meenub, aga siis ta juba selja taga.

Aga kui ma juba tuvastan, kellega tegu, siis mul on temaga seoses juhtunu ja ühised tuttavad meeles. Selles osas on mälu hea. Lihtsalt kõigepealt on vaja ära tunda, kellega tegu.