Teema: Veidrad olukorrad

#3751099:

Ütled poes oma mehele midagi ja siis avastad, et kõrval on mingi täiesti võõras tüüp, mees on hoopis kuskile piimaleti äärde passima jäänud.

Mul on tavaliselt toidupoes mees nagu satelliit järel – mina võtan kauba, mees piiksutab puldiga läbi ja paneb ostukotti.

Ja ikka päris mitu korda on juhtunud, et mees on tahapoole toppama jäänud, jääb miskit valima vms, ja ma olen automaatselt asja ulatanud kõrvalolevale võõrale meesterahvale. Ja miskipärast on alati just selleks võõraks isikuks olnud meesterahvas, mitte kunagi naisterahvas.

Norras suusatades (murdmaa) on ka juhtunud, et nägin, et üks hea suusatuttav tuleb vastu.  Tegu siis isikuga, kellega suhtlen ainult seoses suusatamisega. Loomulikult rõõmustasin, tervitasin ülevoolavalt ja küsisin, et kuidas tema nüüd siis sinna sattus?

Meesterahvas vaatas mind hämmeldunult ja küsis “Sorry?”. Tegemist oli rootslasega, kes oli Norrasse suusatama tulnud.

Aga ta oli tõepoolest hämmastavalt sarnane minu tuttavale ja isegi suusadress oli neil sarnane.

Olin seal nädal aega ja kõik ülejäänud päevad ta iga kord tervitas mind rõõmsalt ja ajas tiba juttu ka.

#3751267:

No ja kallistasimegi, miskipärast langetasin pea, pannes selle kõvasti ta rinnale, hammas käis kolks vastu ta tagi lukku ja juuksed jäid truki külge kinni. Küll oli ikka piinlik 😀

😂

Issand, anna andeks, aga see on kohutavalt naljakas.

Ruttad igal hommikul tööle ja enam-vähem ühes samas kohas tuleb vastu üks inimene, kes tõenäolisel ruttab samuti tööle. Iga õhtul pärast koju rutates kohtute samas kohas. Läheb nädal-kaks, kuu, paar kuud. Näod on tuttavad, kohtad seda inimest 2 korda päevas, 5 korda nädalas. Hull kiusatus on tere ütelda…

Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…

#3751288:

Ruttad igal hommikul tööle ja enam-vähem ühes samas kohas tuleb vastu üks inimene, kes tõenäolisel ruttab samuti tööle. Iga õhtul pärast koju rutates kohtute samas kohas. Läheb nädal-kaks, kuu, paar kuud. Näod on tuttavad, kohtad seda inimest 2 korda päevas, 5 korda nädalas. Hull kiusatus on tere ütelda…

Maakonnalinna tänaval näen vastu tulemas väga tuttavat inimest. Sama tunne tundub olevat ka sellel vastutulijal. Tervitame rõõmsalt. Pool õhtut mõtlesin, kust ma teda tean. Välja mõtlesin. Sõitsime kolm aastat hommikuti samas bussis kooli-tööle.

#3751415:

#3751288:

Ruttad igal hommikul tööle ja enam-vähem ühes samas kohas tuleb vastu üks inimene, kes tõenäolisel ruttab samuti tööle. Iga õhtul pärast koju rutates kohtute samas kohas. Läheb nädal-kaks, kuu, paar kuud. Näod on tuttavad, kohtad seda inimest 2 korda päevas, 5 korda nädalas. Hull kiusatus on tere ütelda…

Maakonnalinna tänaval näen vastu tulemas väga tuttavat inimest. Sama tunne tundub olevat ka sellel vastutulijal. Tervitame rõõmsalt. Pool õhtut mõtlesin, kust ma teda tean. Välja mõtlesin. Sõitsime kolm aastat hommikuti samas bussis kooli-tööle.

Mina nägin niimoodi keskkooliajal Tartus iga päev üht veidi vanemat poissi. Kohtusime ja kohtusime järjest E-R iga hommik, no lõpuks hakkasimegi teretama, imelik ju lihtsalt muheleda omaette või teha nägu, et ega ei ole sind kunagi näinud.

Aastaid hiljem sain ühise tuttava kaudu juhuslikult ka teada, kellega tegu on. Ühe korra sattusime minu ülikooli ajal pärast pidu öösel linnas kokku, istusime Emajõe ääres, jõime õlut ja rääkisime juttu ka. Ainus kord, kui rohkem suhelnud oleme.

Nüüd kodulinnas käies kuidagi satub ka jällegi nii, et peaaegu alati näen teda, kuigi trajektoorid on tänaseks hoopis teised mul, mis siis olid. Ikka teretame edasi.

Siia lõppu sobiks ilmselt ka see, et tänaseks oleme x arv aastaid abielus ja kasvatame ühiseid lapsi, aga ei läinud sedasi 🙂 Kuigi vahel tundus endalegi, et see oleks ju täiesti loogiline lahendus. Selle öise vestluse põhjal tundus isegi täiesti minu inimene, aga ju siis elul lihtsalt olid meile teised plaanid.

Mõnikord linnas ringi liikudes, erinevates kohtades, näen korduvalt ühte ja sama võõrast inimest. Isegi võõras riigis-linnas on juhtunud. Siis mõtlen küll, et milline see tõenäosus on sama juhusliku inimese otsa koperdada.

Minul juhtus samamoodi Poolas – kaevanduses sõitsime ühe Rootsi seltskonnaga koos liftiga üles ja tunde hiljem põrkasime kümneid kilomeetreid eemal Auschwitzis majade uksel kokku. Ei olnud meil alguses plaaniski sinna jõuda, läksime siis, kui tasuta aeg ja hakati varsti sulgema. Ok, arusaadav, et turismimagnetid, aga ajaline vahe oli päris pikk ühe ning teise koha külastamisel ja see ala on ikka päris suur :).

#3751276:

Suvalises Eestimaa tanklas kohtasin tuttavat inimest ja tervitasin rõõmsalt kuigi päris täpselt nime ei mäletanud aga olin sügavalt veendunud, et oleme head tuttavad. See “tuttav” viisaka inimesena tervitas vastu ja sinnapaika see jäi. Pool päeva hiljem plahvatas, et polnud ta mingi hea tuttav mul – Tõnis Niinemets oli😊

Aga selliseid juhtumeid on kuulsustel niikuinii kilode kaupa pajatada, lihtsalt tuli praegu see seik meelde😊

Ma kuulsust ei ole teretanud, küll aga on samamoodi juhtunud, et tänaval kõnnib vastu jube tuttava näoga inimene. Nimi meelde ei tule, aga tead raudselt, et see nägu on nii tuttav, et peab olema keegi, keda tead. Ütledki tere, tavaliselt öeldakse vastu ka….alles pärast pahvatab, et see oli hoopis kodupoe kassapidaja vms

#3751288:

Ruttad igal hommikul tööle ja enam-vähem ühes samas kohas tuleb vastu üks inimene, kes tõenäolisel ruttab samuti tööle. Iga õhtul pärast koju rutates kohtute samas kohas. Läheb nädal-kaks, kuu, paar kuud. Näod on tuttavad, kohtad seda inimest 2 korda päevas, 5 korda nädalas. Hull kiusatus on tere ütelda…

miks mitte siis öeldagi tere? ei võta ju tükki küljest.  iga teise rahvuse esindaja ütleks, aga mitte eestlane.

#3750975:

Sõitisin kunagi Rakverest bussiga Tallinnasse tööle. Minu kõrval istus mees. Mees, nagu mees ikka. Tallinnas sattusime ühe trammi peale, ta tuli minuga mu töökoha uksest sisse ja samasse kabinetti ka 😀 Töökaaslase sõber oli.

Ma vaatan Kanal2 Türgi seepi ja seal on tõesti nagu meil oli nõukaajal, et sõbrad/sugulased võisid töö juures külas käia. Kas tõesti Eestis ka on veel kuskil sellised mõnusalt vabad töötingimused?

#3751549:

ikka oli aegajalt mõni laps tunnikeseks kontoris, keda siis toodi või üle anti

Sellega seoses tuli enda veider kogemus meelde. Aga juhtus see kodus, mitte töö juures. Vaatasin õhtul kella viie-kuue ajal telekat, järsku koputati uksele ja kohe astus sisse naisterahvas, väike laps süles. Jep, mul on uks lahti, kui kodus olen. Tõusin teleka eest püsti ja küsisin, mis vaja. Naine vaatas ilmses segaduses mulle otsa ja küsis: “Kas Veronika elab siin?” Ütlesin, et viimased seitse aastat ei ole kindlasti ühtegi sellenimelist siin elanud. Tänas ja läksid minema, laps hüüdis mulle veel “tšau!” ja lehvitas. See oli nii armas. Küllap see naine oli lasteaiakasvataja või sõbranna, kes pidi lapse üle andma, aga tuli valesse majja.

Ma läksin sõbranna lapse sünnipäevale mängutuppa. Jõudsin natukene varem, parkisin auto ära ja vaatasin kaugelt et mu teised 2 sõbrannat ka ootavad seal. Et ilmselt pole veel uks lahti vms. Kuna me samal ajal nende sõbrannadega pidasime dieeti, siis tundus sobiv hüüda: “Noh paksmaod ei jaksa trepist üles minna vä?!” Nad vaatasid, aga midagi ei vastanud. Mõtlesin okei, kõnnin lähemale ja siis vaatan, et krt täiesti võõrad näod. Kõige hullem oli see, et nad tulid samale sünnipäevale ja siis need 3H seal mängutoas ma neile igatahes otsa ei julgenud vaadata. Peale seda ma pole kunagi kellelegi midagi hõiganud kaugelt 😀

Kunagi ammu kolkis keegi korteriuksele. Vaatasin uksesilmast, et purjus võõras mees, ja ei lasknud muidugi sisse. Hakkas järjest kõvemini laamendama, et kurat, lase mind sisse! Ikka korralikult trampis vastu ust, toetasime seestpoolt. Mu mees ütles läbi ukse, et mine ära, see ei ole sinu kodu jne. Mille peale lõhkuja läks veelgi pöörasemaks. Küllap arvas, et tema naisel armuke külas, kes käsib tal uttu tõmmata 🙂 Helistasime politseisse ka ja teatasime, et meile üritatakse parasjagu sisse tungida. Lõpuks loivas tüüp tuikudes minema, ilmselt ajas trepikoja sassi.

#3751435:

Muidugi klassika.
Töökoht kolis. Eelmises kohas olime ikka ligi 10 aastat. Uues kohas, ennast tundes, viskasin nalja, et raudselt trambin veel 10 korda vanasse töökohta. Eriti, kuna parkla oli seesama ja laias laastus piirkond ka Tallinna kesklinnas ning lõunasöögikohad. Eksisin.

Mul umbes sama, ainult et mitte töökoht ei kolinud, aga muutsin ametit samas töökohas. Ameti muutmisega muutus ka minu kabinet. Samuti arvasin, et küll ma algul aga ronin oma vanasse kabinetti, olin seal töötanud 16a. Aga ei, vaid 1 kord juhtus. See oli jälle suht pöörane, tulin just lõunalt, väga kiire oli, ja tormasin otse oma vanasse kabinetti. Seal istus uus töötaja koos kliendiga. Oleksin siis kohe vabandanud, aga ei, ma jäin neid põrnitsema, umbes et mida NEED minu kabinetis teevad. Need põrnitsesid mind vastu. Lõpuks siis jagasin ära, mis toimub, vabandasin, ja sulgesin ukse. Õnneks varsti kolisime terve asutusega teise kohta, seega enam säärast eksimust ei saa tulla.

Käisime mehega Selveris. Poest välja tulles kõndisin temast eespool. Jõudsin autoni ja arvasin, et ta tegi juba puldiga uksed lahti. Tegin autoukse lahti ja istusin sisse. Juhiistmel oli meesterahvas, kes ütles “Tere, kuidas sinu nimi on :)”.

Juhtus olema täpselt samasugune auto, paar autot meie omast eespool.