Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…
Ma ei tunne iseennastki maskiga ära. Kui päikeseprillid ka veel ette panen, olen täielik inkognito.
Ma siiski arvan et ta ajas mind mu õega sassi.
Ettevaatust, kommentaar sisaldab kakateemat! kui lähed töö juures kempsu ja vahetult enne sind on seal keegi just väga ebameeldiva aroomi või uhkete pidurdusjälgedega taiese väljutanud. Mõtled, et no mida, ometi ei hakka teise järelt koristama ju, miks peaks! Väljud kemmergust ja ukse taga ootab juba sisenemist ülikuum kolleeg
Kusjuures mina vahel koristan, just sellepärast, et hiljem keegi ei arvaks, et MINA vetsu täis pa***ndasin… Rõve on, aga no rõve on seal istuda ka.
Tuttav olukord. Mina ka alati koristan, rõve, kuid mis teha.
Ilmselt sellesama tualetitrauma tagajärjel ma iga kord siiski pisut ehmun kui keegi ukse taga ootab ja mõtlen tükk aega õudusega, kas õhuvärskendajat lasksin või mitte.
Mul on olnud sarnane probleem haisuga. Keegi on enne mind kohutava haisuga kangi maha pannud, vastikusega võideldes olen ikka pissil ära käinud, sest teised kabiinid on kas kinni või ongi vaid üks tualett. Tulen välja, ukse taga järgmine inimene ootamas. No ei hakka ju seletama, et see jube hais pole minu tekitatud, vaid oli seal juba enne. Ebameeldiv olukord igatahes.
Esimene õhtu ühes Hispaania kuurortlinnas. Läheme perega toidupoodi, korraga kuulen eesti keelt. Selles pole muidugi midagi üllatavat, aga kui vaikselt piidlen, kes räägivad, tunnen ära kaks naist enda kodualevist. Olgu öeldud, et olen väiksest Eesti alevist, kus kõik põhimõtteliselt nägupidi tunnevad. Nende naistega olen samas koolis käinud, nemad olid minust mõned klassid eespool, isiklikult neid küll ei tundnud. Samade naistega sattusime puhkuse ajal veel kaks korda samasse kohta, samas kodukohas pole ma nendega kunagi tänaval kokku sattunud ei enne ega pärast.
Mul oli eelmises kohas üks abielus töökaaslane, kes väga üritas mulle külge lüüa. Lahkusin sealt töökohalt viis aastat tagasi, kasvatasin vahepeal last jne. Läksin uude kohta tööle, hoopis teise kohta ja esimesel päeval tuli see mees mulle seal vastu. Ehk jah, töötab ka seal. Õnneks näen teda üliharva.
Ma olin just lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi läinud, kui ükskord ühiselt lõunale minnes ajasin üle laua kolleegiga ootasime toitu ja ajasime mõnusalt juttu. Teine kolleeg läks vetsu ja siis tulid söögid. Ajasin üle laua istuva kolleegiga juttu edasi, tõstsin oma prae kõrvale ja tükeldasin vetsus oleva kolleegi prae ilusasti väiksemateks tükkideks (eriti liha), nihutasin paprikaviilud oma taldrikule (mul laps neid ei söö), asetasin tükeldatud prae kõrvaloleva koha ette ja hakkasin sööma. Peale esimest ampsu taipasin, et oot, aga mul polegi ju last söömas kaasas.
Ma mängin tihti sellist huvitavat mälumängu, et teen ostunimekirja valmis, jätan selle kööki laua peale ja siis üritan poes paaniliselt meenutada, mis seal kirjas oli. Üsna põnev on, soovitan!
Kui sul kunagi sellest mälumängust villand peaks saama, siis võid võtta endale harjumuseks kohe peale nimekirja koostamist sellest telefoniga pilt teha 🙂
Ma olin just lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi läinud, kui ükskord ühiselt lõunale minnes ajasin üle laua kolleegiga ootasime toitu ja ajasime mõnusalt juttu. Teine kolleeg läks vetsu ja siis tulid söögid. Ajasin üle laua istuva kolleegiga juttu edasi, tõstsin oma prae kõrvale ja tükeldasin vetsus oleva kolleegi prae ilusasti väiksemateks tükkideks (eriti liha), nihutasin paprikaviilud oma taldrikule (mul laps neid ei söö), asetasin tükeldatud prae kõrvaloleva koha ette ja hakkasin sööma. Peale esimest ampsu taipasin, et oot, aga mul polegi ju last söömas kaasas.
Siin on palju häid ja samastatavaid juhtumeid, aga selle peale naersin laginal 😀 Kolleegide reaktsioonid võisid päris huvitavad olla.
Käisime mehega Selveris. Poest välja tulles kõndisin temast eespool. Jõudsin autoni ja arvasin, et ta tegi juba puldiga uksed lahti. Tegin autoukse lahti ja istusin sisse. Juhiistmel oli meesterahvas, kes ütles “Tere, kuidas sinu nimi on :)”.
Juhtus olema täpselt samasugune auto, paar autot meie omast eespool.
Perekooli klassika. Istutakse valesse autosse.
Esimese punktiga olen lakkamatult hädas. Isegi kui käisin väga vara hommikul tööle, mil tänavad tühjad. Teatud lõigul ilmus alati nagu maa alt minu ette keegi teine ja ei see ei olnud üks ja sama inimene. Meie ees ja taga 100 meetrit tühja tänavat, aga meie tundmatuga liigume tandemina nagu paarisaerutajad.
Vahet pole, isegi kui lähen paduvihma ja külmaga parki jalutama ja tundub õu yess kedagi pole, siis varem või hiljem ilmub ikkagi vahetult minu ette nr 2 pargis jalutaja ja ülejäänud park on inimtühi. Uskuge või mitte, korra on juhtunud sedagi, et nr 2 jooksis mulle järele ja tegi vene keeles ettepaneku koos jalutada. Kuna ma vene keelt ei oska, siis õnneks pääsesin “sõbrannaga” jalutamisest.
Poes juhtub mul sageli seda, et keegi oma suure käru ja vahmiiliga on blokeerinud just selle riiuli osa, kust mina midagi tahan ja järgmiste kaupade juures on see sama seltskond jälle ees.
Lähed poodi, ees läheb keegi uinadimuinadi. Tee on kitsas, mööda ei saa, noh heakene küll kõnnid siis temaga koos aeglases tempos. Jõuad poodi, teed oma ostud ära ja hakkad kodu poole minema – ahh sa mait, see sama uinamuinadi on sama kipelt poes ära käinud ja läheb nüüd sinu ees uinadimuinadi tagasi zzzzz.
Kooliajast meenub, et see õpilane, kes klassis kõige vähem meeldis, sattus grupidesse jagamisel alati samasse tiimi.
Aeg-ajalt on mu käed iseseisvuse välja kuulutanud, keelduvad ajuga koostööst ja toimevad ise nagu heaks arvavad. Aju uneleb omal lainel.
Minul on selliseks tegelaseks “ paks poiss”! Tean, et ta elab Tartus, minust paar maja eemal. Äkitselt on ta Jõhvis, samas ehituspoes kus mina, Tallinnas Vapianos lausa kôrvallauas, foori all rohelist oodates viskad pilgu kõrval seisvasse autosse ja keda ma näen, paks poiss istub seal nagu kägu pesal!
(vôimalik, et tema môtleb samuti, et nàe, kûll see tegelane töllerdab ikka igal pool ringi, kuigi tõenäolisem on, et kuna ta tundub selline hilisteismelise vanuses, siis ta sellist tühist asja, nagu mingi mutt, ei màrkagi) 😀😀
Mulle tundub see juba mànguna, alati vaatan ootavalt ringi. 😀
Ma olin just lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi läinud, kui ükskord ühiselt lõunale minnes ajasin üle laua kolleegiga ootasime toitu ja ajasime mõnusalt juttu. Teine kolleeg läks vetsu ja siis tulid söögid. Ajasin üle laua istuva kolleegiga juttu edasi, tõstsin oma prae kõrvale ja tükeldasin vetsus oleva kolleegi prae ilusasti väiksemateks tükkideks (eriti liha), nihutasin paprikaviilud oma taldrikule (mul laps neid ei söö), asetasin tükeldatud prae kõrvaloleva koha ette ja hakkasin sööma. Peale esimest ampsu taipasin, et oot, aga mul polegi ju last söömas kaasas.
Siin on palju häid ja samastatavaid juhtumeid, aga selle peale naersin laginal 😀 Kolleegide reaktsioonid võisid päris huvitavad olla.
Appi, panin ka korraliku naeru praegu maha 🤣🤣🤣
Läksin kord suvel väikelinnas üle vöötraja, sellise keskmiselt krapsaka sammuga. Minu ees ei olnud kedagi, kõrval ei olnud kedagi, vöötrada suur ja lai. Järsku käratati minu taga vihaselt “No tõesti kiiremini ei saa või!” Lisasin võpatades hoogu ja piilusin üle õla. Üks tädike vedas rihma otsas masajalgset uimerdavat koeranässi üle tee…
Mul on FB sõprade hulgas üks naine, kes enne seda oli mu sõprade hulgas Orkutis. Meil on väga suur hulk ühiseid sõpru FBs. Aga ma ei tea või ei mäleta, kes ta on. Kui kellegi käest küsin, siis kõik möönavad, et nimi on ülituttav, aga ei suuda otsi kokku viia. Guugeldades teda, ei leia ka kokkupuutepunkti. Et justkui tunnen inimest vähemalt paarkümmend aastat, või siis mitte. Väga häirib, kui jälle meelde tuleb.
No ma teeks juttu, et ei mäleta enam, mis ajast tunneme või siis kustutaks lihtsalt sõprade hulgast. Minu sõprade hulgas pole kedagi, keda ma isiklikult ei tunne. Kunagi kogemata saatsin küll sõbrakutse ühele oma pereliikme sõbrale, mõtlesin, et kustutan kohe maha, aga tal oli tollal umbes 3 või 4 sõpra FB-s, seega mõtlesin, et las olla, hiljem siiski eemaldasin ta kuna me isiklikult ei tunne (selleks ajaks oli tal juba suurem sõprade hulk).
Käisime mehega Selveris. Poest välja tulles kõndisin temast eespool. Jõudsin autoni ja arvasin, et ta tegi juba puldiga uksed lahti. Tegin autoukse lahti ja istusin sisse. Juhiistmel oli meesterahvas, kes ütles “Tere, kuidas sinu nimi on :)”.
Juhtus olema täpselt samasugune auto, paar autot meie omast eespool.
Perekooli klassika. Istutakse valesse autosse.
Ma veel istuda ei jõudnud, aga autoukse tegin lahti ja vaatasin kõrvalistuja lillat jopet, jõudsin veel mõelda, et misasja mu ema mu autos teeb… Kui “ema” jäi ammulisui vaatama, et kuhu see nüüd tuleb…
Hajameelsusest tegin veel hiljuti nalja, ämm-äi hüppasid üks õhtu läbi, mul pisike titt kodus ja pea sassis, teised jõid kohvi, mina tegin omale teed. Panin siis teetassi lauaservale, võtsin lusikatäie suhkrut ja lajatasin selle otse mehe kohvitassi. Mees muigas ja ütles, et aitäh, mul juba oli… Pärast suuremat naeru küsisin, et kas segan äkki ära ka või..
Sain tuttavaks ühe mehega, mõlemad teineteisest sissevõetud ja ilusaid hetki oli, aga mingitel asjaoludel tundsime mõlemad, et sellel tulevikku ei ole. Ei, me polnud kumbki kellegi teisega koos. Jalutasime looduses ja rääkisime sellest samast, aga pärast ta pidi mind oma autoga ära viima. Istusime autosse, keeras autoraadio lahti ja just sel samal sekundil kostis raadiost ääretult romantilisel mahedal toonil laulusõnad ai lave juuuuuu ja samas vaimus edasi
See oleks võinud olla ilus hetk, kui see poleks olnud mõlemale kohmetult piinlik ja natuke oli naljakas ka
Sõidan autoga, tee ääres politsei, antakse peatumiseks märku. Tõmban, kõrvad lontis, tee äärde ja hakkan akent alla kerima, kui näen, et politseinik läheb hoopis mu taga peatunud auto juurde ega vaata minu poolegi. Ma ei olnud taibanud, et kinni ei peetud mitte mind, vaid järgmist autot. Nii tobe blond tunne oli, tegin ruttu minekut.
Ammusest nõukaaja noorusest. Pärast keskkooli lõpetamist saatis paar aastat kogu meie väike klass usinasti üksteisele pühadeks kaarte. Paar päeva pärast naistepäeva kaartide saatmist järsku taipasin-Olev on ju mees!
Meil on nüüd keeruline koer (ei ole ükski treener/nõustaja temalt tänaval hullunud haukumise kommet suutnud ära harjutada). Tekkis kahtlus, et viga pärineb tema põlvnemisest, vanematest. Olime teel Tartusse ja külastasime üht lähedale jäävat matkarada. Seda juba mõni kuu tagasi, oli kõle tuuline ilm, tibutas vihma. Peale meie oli ainult üks noorpaar veel rajal, täpselt samasuguse koeraga nagu meil on. Ei ole Eestis väga levinud tõug. Tallinnas oleme aasta jooksul sellist tänaval ainult kaks korda näinud. Ajasime natuke juttu, selgus, et nende koer on paar aastat vanem ja täpselt samast kohast ostetud, samade vanemate järeltulija. Ainult nende oma on rahulik, treenitav.
Käin jooksmas. Teen seda kõrvaltänavatel, et mitte suure liikluse keskel ringi “sipsida”. Peaaegu alati juhtub aga nii, et vastu tuleb keegi jalgrattaga ning jalgratta taga veel ka auto ja nagu Murphy seadus – saame alati kõik kõige kitsama koha peal ühel joonel kokku (jooksja, rattur ja auto), kõik kõrvuti ja siis vaata, kes kellest kriimudeta mööda pääseb.
Minul on selliseks tegelaseks “ paks poiss”! Tean, et ta elab Tartus, minust paar maja eemal. Äkitselt on ta Jõhvis, samas ehituspoes kus mina, Tallinnas Vapianos lausa kôrvallauas, foori all rohelist oodates viskad pilgu kõrval seisvasse autosse ja keda ma näen, paks poiss istub seal nagu kägu pesal!
(vôimalik, et tema môtleb samuti, et nàe, kûll see tegelane töllerdab ikka igal pool ringi, kuigi tõenäolisem on, et kuna ta tundub selline hilisteismelise vanuses, siis ta sellist tühist asja, nagu mingi mutt, ei màrkagi) 😀😀
Mulle tundub see juba mànguna, alati vaatan ootavalt ringi. 😀
Kas see on selline suur, musta peaga? SÕbralik, tal on blond tüdruk ka? Ma vist tean, ma näen KA teda niimoodi tihti… just tartus ja jõhvis.
Sisenesin kunagi meeltesegaduses meeste WC-sse, tõlgendades M tähte uksel kui “madames”. Sain alles siis aru, et midagi lappab, kui kõrvalkabiini ilmus meesterahvas. Ise veel mõtlesin, et on nahaal, ronib naiste WC-sse…
Mu mehel on üks sõber, keda me, täiesti juhuslikult oleme kümneid kordi erinevates kohtades kohanud,eelnevalt oma liikumistest talle rääkimata. Läheme näiteks Tartusse Lõunakeskusesse, tema jalutab perega vastu, Pärnus spaas, Viljandis Selveris jne. Seda on juhtunud nii tihti, et me isegi enam ei imesta.
Ma mõtlen, et miks mu narkotädi ja hullu eksi peale nii palju miinuseid tuli.
Täiesti reaalne olukord ja imelik ka veel, nagu teemaalgatus üles kutsus.
Olen ehk liiga lahke ja aitan inimesi, aga seda hullu meest ma küll aknast sisse ronima ei kutsunud.
Toila spaa duširuumides sildid eksitasid mind meeste poolele. W ja M siltidel on tähtedele joonistatud pea ja jalad, nii et M tundus mulle nagu naiste kleit (alt laienev ka veel)… nii ma tühja meestekasse sisenesin ja koorisin end duši all paljaks. Ujula poolt sisenes koristajamutike ja küsis, miks ma meeste poolel olen. Küll ma sain selle märja krussis trikoo kiirelt selga tagasi ja padinal õigele poole.
Üks ootamatu kohtumine meenus veel ammusest ajast. Nõukaaeg, olin umbes 9-aastane, olime perega Moskvas. Jalutame Punase väljaku poole, pöörame kõrvaltänavasse ja ühtäkki ütleb isa üllatunud häälega eesti keeles: “Tere, Sulev!” Nurga tagant oli välja ilmunud isa töökaaslane oma naisega.
Mõnikord linnas ringi liikudes, erinevates kohtades, näen korduvalt ühte ja sama võõrast inimest. Isegi võõras riigis-linnas on juhtunud. Siis mõtlen küll, et milline see tõenäosus on sama juhusliku inimese otsa koperdada.
sama on juhtunud londonis!
Mul on kindel taks, et kui tahan mõne inimesega mitte kohtuda, siis kohtun raudselt. See pole muidugi veider, paljudel esineb see. Samuti pole veider see, et kui olen ähmis täis, siis ma ei saa millestki aru mida räägitakse. Isegi kui korratakse aeglaselt.
Aga mis on veider, et kuigi olen poolpime, tunnen ma läheneva tuttava inimese kaugemalt ära kui ükski normnägija mu kõrval mitmesaja meetri pealt. Mina ütlen, näe, sealt tuleb see või too, inimene minu kõrval imestab, et kus ma teda ometi juba näen. Naljakas on see, et ma tajun lihtsalt liikumist kindla inimese näol. Igal inimesel on oma kindel kuju, vari ja liikumine.
Laps oli haige ja pidi hommikuti antibiotsi võtma.
Võtsin pakist tableti, kapist kruusi, lasin vee sisse. Teel köögist tuppa panin tableti suhu, jõin vett peale ja ei saanud midagi aru enne, kui laps küsis “ema!?”. Vastasin ka veel “jah, mis mureks?”.
Kunagi kontserdil Mustpeade majas – saal oli puupüsti rahvast täis, riided rippusid samas ruumis nagides. Olin millegipärast kindel, et mu selja taga on nagi – ja ühel hetkel tundsin, et tahaks natuke selga toetada – no ja nii ma siis mugavalt vastu riidekuhja selitasin, algul toetasin kergelt, siis ikka kogu keharaskusega. Mingil hetkel aga avastasin, et ups, polegi nagi – olin u viis minutit vedelenud vastu võhivõõrast kutti, kes ei iitsatanudki … Punastasin ja kahvatasin, tema ainult muigas …
Tädi lemmiklugu – teatris, puhveti sabas, mis teosammul liigub, pistis käe oma kõrval oleva mehe tasku ja ütles, kallis, palun laena oma taskurätti – tasku teadagi oli võõra mehe oma … Oma mees oli juba edasi liikunud.
Sugulastega poes käies – hämar õhtu, jõudsin viimasena autosse ja istusin sisse, kinnitasin turvavöö ja ütlesin, et hakkame siis sõitma. Juhile otsa vaadates selgus, et vale auto ja vale juht, sugulaste auto oli järgmine, need itsitasid samal ajal mis hirmus …
No ja lühinägeliku inimesena, kes teismelisena prille ei kandnud, juhtus neid võõraste inimestega kontakteerumisi pidevalt ja seda muidugi ka, et astutakse juurde ja hakatakse juttu ajama, mul pole aga õrna aimugi, kes ta on. Piinlik öelda, et ei tunne – ja siis kompad ja keerutad seda smool talki nii et vähe pole …
A ja veel meenub – teismelisena, siis kui puukotad olid moes, olin hästi uhke kuskilt saadud välismaiste kottade üle – kuniks Viru hotelli ülekäigu juures trammirööbastele täies pikkuses käna käisin. Teismelise tibina, kes üritab ilus olla, oli ikka mark täis tehtud ja kõrvad punased veel mitu minutit takkajärgi.
Sõbrannaga teismelisena kohvikus. Rublaajal – arve oli selline, et miski 1 või 2 kopikat vähem kui 3 rubla – ja sõbranna kõva häälega ja uhkelt teatas: tagasi pole vaja! Vähe see ettekandja siis ei muianud …
Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…
Natukegi häbi ei ole, et maskita poes käid?
Gümnaasiuõpilased õpetajaga projektipäeval välitingimustes. Õpetajal on külm, lõdiseb. Üks pikk poiss pakub oma pusa selja peale. Õpetaja, nii 200kg naist tõmbab selle selga ja vedib luku ka kinni. Poiss saab päeva lõpus tagasi alt laieneva “kleidi”, tissikumerustega sealjuures.
Ja selline asi on ligi 30 inimese arvates naljakas? Tõsiselt? Ma ei usu, et Eestis oleks 200 kg kaaluvat inimest üldse olemas.
