Teema: Veidrad olukorrad

#3752045:

#3751397:

Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…

Natukegi häbi ei ole, et maskita poes käid?

POE EES. Ma ei kavatsenudki poodi minna, jalutasin lapsega just poe ees parkivate autode tagant mööda, tädi tuli autost ja läks poodi. Kust sa küll välja lugesid, et ma maskita poes käisin??

#3752045:

#3751397:

Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…

Natukegi häbi ei ole, et maskita poes käid?

Pole küll teemasse kuid mis ajast poe ees peab maskiga olema?!

Kunagi marsas istusin esimeses reas seljaga sõidu suunas. Minu kõrval istus üks vanem härra ja selle härra vastas istus kena kaunis tütarlaps. Tütarlapse peatus hakkas tulema ja tütarlaps hakkas püsti tõusma, kui marsa tegi äkkpidurduse. Tütarlaps lendas nägu ees härrale kahe jala vahele. Härra lõi käsi kokku ja ütles: “Oh sa issanda õnnistus!”. Tütarlaps oli näost punane kui tomat ja kadus marsast nagu keravälk.

Tuli ka üks autoga lugu meelde. Kuna elasime lähestikku, siis mingil perioodil  sõidutasin ühte töökaaslast tööle ja koju. Minu auto, mina juhtisin, temal polnud ei autot ega juhiluba. Elasin oma lastega, meest ei olnud, st olin harjunud, et mina roolis alati. Kord käisime koduteel poes. Autoni tagasi jõudes astusin ma kõrvalistuja ukse juurde jäin seisma ja vaatasin ootava näoga oma sõidukaaslase poole. Tema vaatas mind üllatunud näoga vastu, nii et ütlesin, et kas autosse ka läheme? Tema üllatus veel rohkem, ee, kas mina pean rooli minema? Siis alles taipasin. Kuidas mul tookord see aju lühiühendus tekkis ja arvasin, et olen kaasreisija, ei saa siiani aru.

#3751783:

Ma olin just lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi läinud, kui ükskord ühiselt lõunale minnes ajasin üle laua kolleegiga ootasime toitu ja ajasime mõnusalt juttu. Teine kolleeg läks vetsu ja siis tulid söögid. Ajasin üle laua istuva kolleegiga juttu edasi, tõstsin oma prae kõrvale ja tükeldasin vetsus oleva kolleegi prae ilusasti väiksemateks tükkideks (eriti liha), nihutasin paprikaviilud oma taldrikule (mul laps neid ei söö), asetasin tükeldatud prae kõrvaloleva koha ette ja hakkasin sööma. Peale esimest ampsu taipasin, et oot, aga mul polegi ju last söömas kaasas.

See on väga vana nali, mõtlesid selle enda omaks teha? Mingi fantaasialend sul?  See on ammu teada asi, et naine tuleb lapsehoolduspuhkuselt ja tükeldab naabri (töökaaslase) šnitslit. Mõtle teinekord midagi paremat välja, see küll originaalne ei ole.

#3752690:

#3751783:

Ma olin just lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi läinud, kui ükskord ühiselt lõunale minnes ajasin üle laua kolleegiga ootasime toitu ja ajasime mõnusalt juttu. Teine kolleeg läks vetsu ja siis tulid söögid. Ajasin üle laua istuva kolleegiga juttu edasi, tõstsin oma prae kõrvale ja tükeldasin vetsus oleva kolleegi prae ilusasti väiksemateks tükkideks (eriti liha), nihutasin paprikaviilud oma taldrikule (mul laps neid ei söö), asetasin tükeldatud prae kõrvaloleva koha ette ja hakkasin sööma. Peale esimest ampsu taipasin, et oot, aga mul polegi ju last söömas kaasas.

See on väga vana nali, mõtlesid selle enda omaks teha? Mingi fantaasialend sul? See on ammu teada asi, et naine tuleb lapsehoolduspuhkuselt ja tükeldab naabri (töökaaslase) šnitslit. Mõtle teinekord midagi paremat välja, see küll originaalne ei ole.

Kas sa mõtled päris siiralt, et inimesi, kes on valele korrusele jalutanud, oma oste teise pere kärusse pannud, valesse autosse istunud, restoranis võõrasse lauda istunud, last kassi nimega kutsunud või kellegi teise inimese lapse pükse kogemata kohendanud on üks? Njaaa. Kitsas silmaring…

Miks plagiaat, kui seesama inimene võib kirjutada oma juhtumeid igal ajal, kui soovib. Alati on ka uusi lugejaid, niiet lasku aga käia.

Ostsin endale auto. Enne oli ikka mees roolis olnud (peres auto oli juba sama marki ja värvi). Esimesel hommikul peale autoostu istusin kõrvalistmele, panin vöö peale ja istusin harjumusest tükk aega, et kuhu see mees siis jääb, kuni tuli meelde, et mees läks teise autoga juba ära ja pean ikka ise rooli ronima…

Teine seik oli bensiinijaamas, kus oli päris pikk järjekord enne ja pärast mind. Kui järjekord lõpuks minuni jõudis, avastasin, et mu bensiinipaak on teisel pool ja voolik sinna ei ulatu. Lahkusin piinlikkustundega päris kiirelt.

#3752194:

Inimeste tervitamisega on ka veidraid juhtumeid. Tänaval olen tere öelnud tuttava välimusega naisele, kes on kodupoe müüjaks osutunud.

Ma teretan kõiki kodupoe müüjaid tänaval täitsa teadlikult, ei ole seda kunagi veidruseks pidanud.

#3751857:

Läksin kord suvel väikelinnas üle vöötraja, sellise keskmiselt krapsaka sammuga. Minu ees ei olnud kedagi, kõrval ei olnud kedagi, vöötrada suur ja lai. Järsku käratati minu taga vihaselt “No tõesti kiiremini ei saa või!” Lisasin võpatades hoogu ja piilusin üle õla. Üks tädike vedas rihma otsas masajalgset uimerdavat koeranässi üle tee…

Ma jalutasin ja äkki nägin enda poole jooksmas suurt koera. Kõlas käsklus: “Stoi!” Pikemalt mõtlemata tardusin paigale. Õnneks oli koer sama korraliku dressuuri saanud kui mina  🙂

#3751276:

Suvalises Eestimaa tanklas kohtasin tuttavat inimest ja tervitasin rõõmsalt kuigi päris täpselt nime ei mäletanud aga olin sügavalt veendunud, et oleme head tuttavad. See “tuttav” viisaka inimesena tervitas vastu ja sinnapaika see jäi. Pool päeva hiljem plahvatas, et polnud ta mingi hea tuttav mul – Tõnis Niinemets oli😊

Aga selliseid juhtumeid on kuulsustel niikuinii kilode kaupa pajatada, lihtsalt tuli praegu see seik meelde😊

Sa õnneks ei pidanud enam Tõnisega kohtuma, mina aga pidin teatud kuulsusega ka edaspidi kohtuma, sest meie esimene teretamine toimus vahetult lasteaia hoovist väljas (oleks aias sees olnud, siis see poleks vast nii ebatavaline olnud), kuid kuna meie lapsed käisid samas aias, siis põrkasime ka edaspidi aegajalt kokku ja siis oli juba suur dilemma, kas teretada jälle või mitte.

Minu nime tõttu on mul aegajalt veidraid olukordi, sest kui olen vähegi rahvarohkemas kohas ja keegi karjub iiiissssiiii, siis kaugelt kostab see nagu Liisi. Ja siis ma jälle vahin nagu hull ringi ja otsin pilguga, kes mind kutsub. Ja siis on murphy seadus, et kui ma sellest hüüdest väljagi ei tee, et jaa-jaa, keegi jälle otsib oma issit, siis helistatakse küsimusega, et hakkad vanadusest kurdiks jääma või?

Seni kuni toidupoes oste sooritasin, oli väljas hakanud hooga vihma sadama. Poe ukse ees tõmbasin kapuutsi silmini ette, võtsin moonakotid kätte ja sörkisin autoni. Sellel hetkel oli auto, mis avas uksed siis, kui pult oli lähedal. Kangutan auto tagumist ust, no ei tule lahti. Proovin seejärel juhiust, ikka ei miskit. Podisen omaette – kuradi sara! Hakkan siis oma põhjatust Tootsi tasku laadsest käekotist võtit otsima, et puldist auto avada. Seisan auto kõrval läbimärjana lõdisedes, samal ajal tõmmates käekoti sisu pahupidi ning aeg-ajalt linki katsudes, kuni märkan naisterahvast, kes seisab auto kõrval jahmunult. Tõstan pea üles, kiire pilk salongi sisse – autos on võõras termostass ja rippuvad õhuvärskendajad. Kiirelt kõlas minu suust: “vabandust, vale auto juurde tulin”, võtsin oma ligunenud kodinad maast ja sammusin nägu peas punane kaks autot edasi enda auto juurde. Kui kaua ta seisis ja milliseid kohatuid lauseid ta oma auto kohta kuulis, ma ei tea. Peale seda traumat olen edaspidi alati kontrollinud auto numbrimärki, nii igaks juhuks, et ei peaks avalikus parklas enam tahtmatult grand theft auto‘t sooritama.

#3751397:

Eile just kohaliku külapoe ees keegi naisterahvas teretas mind rõõmsalt, tema maskiga, mina ilma. Küll ma vahtisin talle pikalt otsa, aga siiani ei tea, kes see oli…

Ma ei tunne iseennastki maskiga ära. Kui päikeseprillid ka veel ette panen, olen täielik inkognito.

Ei tea miskit. Sul pole võib-olla aimugi, kes su ära tunnevad 🙂

Mul seik käesolevast kevadest. Vanematekodu maakohas. Mina lahkusin sealt 15-aastaselt mujale kooli ehk 34 aastat tagasi ja sellest ajast jäingi mujale elama. Alevikus enamus uued inimesed ja mina neid ei tunne. Mu vennatütar on seal samuti väiksena elanud.

Olime seal kogu vahmiiliga talgutel, saatsin oma 18-aastase volaski poodi (on seal suviti olnud üksnes väikse lapsena ja aeg-ajalt vanaemal-vanaisal külas, kui nood veel elus olid). Poiss loomulikult maskiga. Kommenteerisin, et riideid pole vaja vahetada. Nagunii sind keegi ei tunne. Käis ära. Unustas ühe asja. Mu vennatütar läks siis ise. Maskiga. Ka riideid ei vahetanud – nagunii keegi teda ei tunne.

Müüja vaatas otsa, noogutas ja kommenteeris: “Poiss just käis ka”.

Keegi meist seda müüjat ei tunne. Noorem naisterahvas ja meie ajal ta seal elanud ei ole.

Ma otsisin emdale meest. Kulus aasta netiprotaalides, sadu kirju ja kümneid kohtumisi üle Eesti, välismaal ka. Leitud mees (oleme praeguseks 15a abielus), osutus endise elukaaslase töökaaslaseks! Sõbranna irvitas, et eks oleks võinud kohe tööle stendile kuulutuse panna: “Vaba naine aadressil…”

Sõbrad vestlesid netis, kui hõivatud nad parasjagu oma töökohustustega on. 15 minuti pärast kohtusid nad samas rannarestoranis paradiiisisaarel, mõlemal juuksed veel märjad ja varbad liivased…

Ma juhin harva autot, aga no kohalikus poes julgen ikka käia. Seega istun esmalt kõrvalistmele. Keerutan siis pisut mõtlikul ilmel autovõtmeid käes, tulen välja ja kõnnin ümber auto…

#3755243:

#3751966:

Sisenesin kunagi meeltesegaduses meeste WC-sse, tõlgendades M tähte uksel kui “madames”. Sain alles siis aru, et midagi lappab, kui kõrvalkabiini ilmus meesterahvas. Ise veel mõtlesin, et on nahaal, ronib naiste WC-sse…

Lätis ei ole ka mõistlik minna WC-sse kirjaga M (meitenes)

Kuskil koolimajas või lasteaias käisid? Kus on WCl kiri “tüdrukud”, mitte “naised”? Ei tule ette, et oleksin kusagilgi Eestis näinud WC-uksi kirjadega “T” ja “P”.