Keegi ei oota midagi, lihtsalt selgitasin, et me ei näe vajadust endale Tallinna korterit osta, kui a) meil on maal maja, b) me ei näe end eluks ajaks Tallinnas elamas ja c) kui ka kauges tulevikus see soov tekib, siis on ka võimalus.
Jep, kehva finantsmõtlemisega olete, muud midagi.
Pigem on asi selles, et nad lihtsalt ei saa laenu, et endale päris oma kodu osta.
Mina olen 60 ja paar aastat peale. Abielus, elasime 17 aastat väga korralikus suures majas meie jaoks ideaalses asukohas – maal, kaunis loodus, hea ligipääs suurtele teedele, oma tiigid, kalad, seened. Töökohta Tallinnas 35-40 minutit sõitu. Päris oma kodu. Ammu kodulaen maas, ikka väga ammu.
Müüsime maha. Üürisime saadud raha eest väiksema korteri Tallinna kesklinnas, korteri Tartus – seal meil palju käimist, palju sugulasi, lapsed – ja majakese Hispaania Portugali piiri ääres. Ei vajanud enam sunnismaisust. Ometi kord saame elada elu, mida tahaks. Täna tahaks Otepääle – võtame hotelli. Homme tahaks Pärnusse – palun, hakkame sõitma. Tahaks aias vedeleda ja musti sõstraid süüa – Tartus 1200 ruuduse aiaga korter ootab.
Kui nüüd keegi vangutab pead, et raharaiskamine, siis ei. Kui me ikka enne 120. eluaastat maha sureme, jagub hoiustest el lõpuni ja jääb ülegi. Miks peaks eakam inimene soovima ühe koha peal istuda? See, et paljud tahavad, on selge. Aga arvata, et see ongi see õige viis vanemat iga veeta, see on küll loll idee.
Kui nüüd keegi tahab kiunatada, et mida me siis teeme, kui kõik üürikodud korraga üles ütlevad, siis vastan – eks siis üürime uued.
Kui nüüd keegi tahab hüüatada, et aga lapsed, siis kõik lapsed on saanud meilt korteri jaoks raha võrdses summas. Sellest piisas siis kas väga hea kolmese ostmiseks Tallinnas või maja jaoks Elvas. Lisaks siis muidugi 99% maja sisustusest.
Üks argument on veel oodata – appi, nad müüsid laste lapsepõlvekodu. Jaaaa-jah. Õigemini ei-ei. Sinna majja kolis meiega vaid noorim laps, kes siis oli 17. See ei ole nende lapsepõlvekodu.