No hobusefilmide absurdsus on täiesti omaette teema. Seal on ikka väga palju lollusi (arvatavasti muudes loomafilmides ka). Kõige lihtsam ja süütum on vast see, et kui kusagil näidatakse metsikute hobuste karja kappamas, siis on nad rautatud. Jupiteris on film “Valgetäht”, see on ikka täiesti lapsikusi täis. Kurb on muidugi see, et rahvas vaatab ja usubki, et päev enne olulist võistlust saavad 6 aastat teineteisege mitte kohtunud hobune ja ratsanik kokku, teevad 1 õhtu kõvasti trenni ja saavutavad järgmisel päeval Hollandi meistrivõistlustel 81 %. Või et hobune õpib koolisõiduallüüre selle järgi, et treener näitab talle neid ise ette. Või et hobuse ratsastamine käibki nii, et pannakse sadul selga, minnakse kohe selga ja lähebki galopiks. Rääkimata sellest, et vastsündinud varss krõmpsutab kahe suupoolega heina ja on neljakuuse looma väljanägemisega.
Teema: Veidrused filmides/seriaalides
Rääkimata sellest, et vastsündinud varss krõmpsutab kahe suupoolega heina ja on neljakuuse looma väljanägemisega.
No sama absurdsus on tihti filmides ka beebidega – sünnitatakse beebi, kes näeb paarikuune välja 😀
Kohver on vaja pärast reisi ometigi lahti ka pakkida, või ootad sellega kuni järgmise reisini?
Filmides pakitakse ainult kokku, mitte lahti, seega me seda ei aruta 🙂
Filmides pakitakse ainult kokku, mitte lahti, seega me seda ei aruta ????
Alati tuleb kohvrile peale istuda/viskuda või jalgadega peal trampida.
Keerukat keskeakriisi läbiv peategelane on reeglina väga heas vormis atraktiivse välimusega ja pealtnäha oma vanusest vähemalt 10 aastat noorem.
Kui inimene põgeneb teda autoga jälitava kurikaela eest, siis teeb ta seda mööda teed, mitte ei põika tee kõrval asuvate puude vahele. Pääsemislootuses hääletab ta lootusrikkalt esimese läheneva auto peale, ja oo üllatust – selgub, et autos ongi seesama kurikael.
ja kui kahtlustatav ütleb: mina ei tapnud, siis nii jääbki.
Minu meelest ka ja alati küsitakse ülekuulamisel nii vähe küsimusi ja enamik olulisi asju, mida võiks küsida, jäetakse üldse küsimata.
Mind ikkagi häirivad kõige rohkem sellised asjad, nagu just mingist seriaalist nägin – et mingi suvaline tsikk, kes töötas vist juristina, jääb lennuõnnetusel üksinda ellu, lennuk kukub 10-15m sügavusele järve. Hädavaevu pääseb välja ja ujub kaldale. Ja juba järgmine päev ujub ta täisriietega tagasi järve keskele, leiab kohe lennuki üles ning sukeldub ilma igasuguse varustuseta lennukisse, toimetab seal vee all ilma hingamata 5-10 minutit, otsib asju kokku, muidugi jääb vahepeal ka jalgupidi kuskile kinni, aga pääseb välja ja ujub koos asjadega kaldale nagu poleks midagi juhtunud.
Inglise krimkades kas saadetakse politseinik kohe pikalt, või valetatakse eriti labaselt (täiesti lihtsalt kontrollitavaid asju).
Ameerikas ei söenda keegi politseinikule vastu haukuda, kohe läheb kumminui (või hullem) käiku.
Ma ei saa aru, miks kedagi häirib, et ma panen kohvri OMA voodile? Ma mõnikord isegi istun oma voodi serval samade riietega, millega ma ühistranspordis istusin ….ja tuppa astudes ei ole esimene asi enda üleni desinfitseerimine.
Palju veidram on kohvri elutoa lauale panemine, eriti kui voodisse mittetõstmise põhjus on mustus…
Aga siis selgitades seda kohver-voodi asja: mina hoian oma kohvreid magamistoas voodi all. Ja hetkel, kui paneksin kohvri magamistoa põrandale, siis ma ise sinna voodi-kohvri-seina vahele liikuma ei mahu, et nt kummutist asju võtta. St peaksin esmalt kõik riided voodile kuhjama. Jah, ongi väike tuba – hetkel võtab ka võrekas ruumi. Võibolla kui seda võrekat enam ei ole enam meie toas, siis äkki jätangi kohvri põrandale, kuidas mugavam.
Eelmises, väikeses 2toalisel korteris oli mul magamistoas lisaks suurele voodile ainult kummut. Suur riidekapp oli hoopis elutoas ja siis pakkimise ajaks tõstsin tõesti kohvri mugaval tikka riidekapi kõrvale põrandale.
Ja kes siin harva kohvreid pakivad – mina näiteks käin maal ka kohvriga, nii on palju mugavam kogu pere asjad kaasa pakkida kui mingites seljakottides või suures spordikotis sobrada. Juba nooremana tantsimisega tegeledes mingi hetk avastasin, et tantsutarbeid – neid, mis ei pidanud puu peal olema, oli mugavam võtta kaasa õiges mõõdus kohvriga kui seljakoti/spordikotiga – lihtsalt leidis asjad kiiremini üles.
Võimalik muidugi on teoreetiliselt, et USAs on uksetööstus kuidagi alaarenenud ja neil ongi seal kõigil majadel ja korteritel sellised nirud uksed, mis esimese vopsu peale lahti kargavad.
Kui sa Ameerika koduvideoid oled vaadanud, siis alatasa juhtub, et lapsed jooksevad mänguhoos peaga seina sisse augu. Nii et mitte ainult uksed, vaid ka seinad on papist ja krohvist.
Pole ime siis ka, miks tornaadod kõik majad maatasa teevad. Siis istutakse oma papihunniku otsas ja nutetakse, et kõik on lännu. Hiljem ehitatakse uus pappmaja ja tsükkel kordub.
Pole ime siis ka, miks tornaadod kõik majad maatasa teevad. Siis istutakse oma papihunniku otsas ja nutetakse, et kõik on lännu. Hiljem ehitatakse uus pappmaja ja tsükkel kordub.
Pappmajad on seal ohtlikes piirkondades just nimelt ohutuse mõttes. Need tornaadod on nii tugevad, et kui kivimajad kas või osaliseltki kokku variseks, oleks inimohvreid-vigastatuid palju rohkem.
Aga siis selgitades seda kohver-voodi asja: mina hoian oma kohvreid magamistoas voodi all. Ja hetkel, kui paneksin kohvri magamistoa põrandale, siis ma ise sinna voodi-kohvri-seina vahele liikuma ei mahu, et nt kummutist asju võtta. St peaksin esmalt kõik riided voodile kuhjama. Jah, ongi väike tuba – hetkel võtab ka võrekas ruumi. Võibolla kui seda võrekat enam ei ole enam meie toas, siis äkki jätangi kohvri põrandale, kuidas mugavam. Eelmises, väikeses 2toalisel korteris oli mul magamistoas lisaks suurele voodile ainult kummut. Suur riidekapp oli hoopis elutoas ja siis pakkimise ajaks tõstsin tõesti kohvri mugaval tikka riidekapi kõrvale põrandale. Ja kes siin harva kohvreid pakivad – mina näiteks käin maal ka kohvriga, nii on palju mugavam kogu pere asjad kaasa pakkida kui mingites seljakottides või suures spordikotis sobrada.
Nii vahvad on sellised käod, kellele meeldib oma rutiinid üksipulgi lahti kirjutada, et teistele näidata kui tublid nad on.
Et neil eelmises elamises olid kohvrid voodi all, aga nüüd, suuremasse villasse kolinuna on igal vidinal oma koht. Et pärast vahekorda abikaasaga võetakse öökapi sahtlist roosa niisutatud rätik, millega oma intiimpiirkond korraks üle käia, jne.
