Tegin siia rohkem kui 2 aastat tagasi järgmise teema oma joodikust vennast ja kaassõltlasest emast:
https://foorum.perekool.ee/teema/vend-joodik-ema-kaassoltlane-kas-sellele-on-lahendust/
Sel ajal tundsin, et mina ei saa seda olukorda kuidagi muuta ja üritasin pigem distantseeruda. Nüüd on aga mu ema ja eelkõige isa tervis nii palju kehvemaks läinud, et ma ei saa seda enam lihtsalt kõrvalt vaadata. Ema nüüd enam venna juures käia ei jõua, vaid vend käib tihti vanemate juures, paremal juhul natuke aitab ka midagi teha (niita, puid laduda vms), aga on alati purjus, räuskab ja sõimab nii ema kui isa. Ema talub seda kõike vaikides ja annab aga vennale jälle raha (“no ta ju tegi siin nii palju tööd ja aitas!”), isa aga on sellest siiski väga häiritud ja sooviks oma kodus rahulikult olla. Kui viimane kord vend jälle isa tappa ähvardas, tegi isa ettepaneku venda enam mitte sisse lasta, ema aga ei ole sellega nõus ja lubab sellisel juhul pigem venna korterisse elama minna. Isa päris iseseisvalt elades oma tervise tõttu kahjuks hakkama ei saa, koos emaga aga igapäevategevustega siiski enam-vähem, kui mina neil ka paar korda kuus abis käin (elan teises linnas).
Ma tõesti ei näe siin mingit lahendust, kui just vend joomist maha ei jäta või ema sellest kaassõltuvusest ei vabane, selleks peaks aga ime sündima. Kui ema on kaudselt selle olukorra tekkimisel ise süüdi (olen aastaid talle püüdnud rääkida, et oma pideva “aitamisega” ta tegelikult venda ei aita), siis isa on samuti selle vastu olnud ja nüüd peab siis sellist asja veel vanas eas oma kodus taluma. Äkki kellelgi teist on mingeid soovitusi, mida teie teeksite? Ma ei saa seda lihtsalt kõrvalt vaadata enam, sest näen, kuidas mu isa kannatab ja tegelikult ema ka.
Teema: vend joodik, ema kaassõltlane, isa haige – kas on lahendust?
Räuskamine ei ole seotud joomisega. Kontroll on joomisega maas. Seetõttu tundub, et joodik räuskab. On küllalt joodikuid, kes ei räuska, kui on purjus. Kaine räuskaja on tegelikult ka väga hull asi. Eriti kui läheb endast välja ja leiab, et teised on talle miskit võlgu. Tahad vanemaid aidata, tuleb vennaga minna rääkima. Ja nõudma, et lõpetaks vanematega sobimatu käitumisega. Ja kui on asi väga hull, siis tuleb politseisse avaldus teha, et mees peksab vanemaid.
Joodikuga läbirääkimisi pidada pole eriti tulemuslik variant, proovida muidugi võib.
Oma vanematega võiksite kolmekesi rääkida, emale ütled veel kord, et ta teeb joodikust poja “aitamisega” ainult halba, ütle, et raha ei tohi joodikule mingil juhul anda, äärmisel juhul võib mingi toidukoti valmis osta, sest raha läheb joonelt kõik viina peale. Kui ta “aitamise” lõpetaks, siis võibolla vend võtaks mõistuse pähe ja otsiks lahendusi joomisest pääsemiseks.
Aga kõige targem, kui neil on endal välja käidud variant, et ema kolib oma poja poole elama, siis kas sina oleksid valmis isa eest ise hoolitsema? Kui sinu ema, kes pole ju ka enam noor, sellega toime tuli, siis miks mitte sina? Jätke muidugi nn tagauks lahti, et kui ema joodikust poja juures elamisest ära tüdineb, siis saab ta uuesti isaga kokku kolida ja ise jälle tema eest hoolitsema hakata.
Ma ei tea miks, aga tekkis isegi hetkeks küsimus – kas sinul ja su vennal on erinevad isad?
Ema ega venda sa tegelikult aidata ei saa. Pealegi parim viis joodiku aitamiseks ongi teda mitte aidata. Emast muidugi kahju, aga see on tema enda valik niimoodi oma allakäinud poega poputada.
Ainus asi, mida sa seal situatsioonis minu arust teha saaksid, on isa sealt ära tuua. Tema on selgesõnaliselt ju väljendanud, et ei soovi niimoodi sinu vennaga enam kokku puutuda (kui palus emal teda mitte enam sisse lasta). Kas muidu oleks sul mõeldav isa enda juurde võtta või talle pisikene korter enda lähedal üürida, kus vähemalt tema saaks rahulikult elada ilma joodiku terrori all kannatamata?
Ema ja vend siis tehku mis tahavad.
Kui ema ütles isale, et läheb pigem su venna juurde elama, siis äkki ongi mõistlik vanematel oma maja maha müüa, raha nende vahel poleks, isa saab oma korteri ja emal on vahendeid pojukesele viinaraha anda.
Väga raske olukord. Tunnen kaasa, teemaalgataja. Minu isa on ka väga oma maja ja aia küljes kinni. Õnneks praegu veel tervis peab aga hiljem võib raskeks minna. Ka vanaisa oli väga oma kodumaja küljes kinni, aga kui seati fakti ette, et kolitakse majast väiksemasse linna korterisse, siis oli ta hiljem sellega väga rahul. Muidugi on inimesed erinevad.
Seda võib olla muidugi raske kuulda, aga ega sa tegelikult midagi teha ju ei saagi peale muretsemise. Täiskasvanud otsustusvõimelised inimesed on oma valikud teinud. Võid tõesti proovida rääkida kolimisest eraldi väiksemale pinnale või ka hooldekodust, aga kui sellega nõus ei olda, siis polegi muud teha. Aeg annab arutust. Mingil hetkel võibki hooldekodu olla ainus variant. Aga seni keskendu rohkem enda elule, aita oma vanemaid kui vaja kuid hoia vennaga pigem distantsi.
Kuidas vennal tervis on? Kui üle 10 a joonud siis kaua vast tervis enam vastu ei pea.
Muidugi olukord raske, kuud nii ehk naa tuleb varsti mõelda isa hooldekodu paneku peale sest kaua ema jõuab ta eest hoolitseda?
Pole lahendust, ise üleelanud. Läksin 17a juba tööle sest vend oli joodik ja räuskas kodus, ema ostis talle veel korteri, mina pidin aga üksi välja rabelema. Vend jõi korteri maha, kolis tagasi vanemate juurde, terroriseeris neid üle 20a, oma lapsed hülgas, näiteks elas nende juures tasuta, tööl ei käinud, aga näiteks iga poeskäigu eest küsis raha. Minu lastele saadetud kaardid viskas ära, kui ema oli juba surnud siis keelas isal mulle helistamiae, sõimas teda iga päev. Isaga olime kokkuleppinud juba et otsin talle hooldekodu, kuid enne suri ära. Kusjuures see õudne inimene kleebib endale mingi ohvrinägu pähe ja uskumatu kui paljud seda usuvad. See on lihtsalt õudne kui selline joodik perekonnas on. Teatud hetk on neil ajud segi joodud, tervis käest ära ja perekond nagu peaks hoolitsema.
See ei tule kõne alla, sest /—/ ja teiseks tuleb tal ette episoode, kus ta ei saa päris hästi aru, kus ta on või mida ta teeb.
Teemaalgataja, ma nüüd ei vasta sellele küsimusele, mis sa esitad (sest kahjuks ei oska), kuid sinu märkus, mida tsiteerin, ajendas mind küsima, kas sa oled isaga sel teemal arsti juures käinud? Perearst -> neuroloog. Sest nagu sa mõista annad, on tegu dementsusega (jah, seda on väga raske kuulda). Õnneks aga on selleks puhuks olemas paar erinevat rohtu, mis küll ei aita 100% kõiki, ja mis kahjuks ei ravi, kuid (sobivuse puhul) lükkavad haiguse arengut edasi ja annavad inimesele tagasi väga palju funktsionaalsust, mälu, mõtteselgust, iseseisvalt hakkamasaamist ja n.ö. isiksust, s.t. emotsioone ja endist olemust. Oleks väga kurb need rohud kasutamata jätta, sest need võivad anda isale tagasi veel aastaid iseseisvust ja isiksust. Loodan, et oled juba tegutsenud ja ta rohtusid võtab, aga kui mitte, siis kindlasti tee.
Mul on sinust ja su pere olukorrast südamest kahju. Niiväga tahaksin, et teaksin mingit vastust või võimalust. Aga ei tea.
Kuidas vennal tervis on? Kui üle 10 a joonud siis kaua vast tervis enam vastu ei pea.
Looda sa. Mõni elab ikka palju kauem selle haigusega (alkoholism). See on nii individuaalne ja juhuslik, kaua ja palju keegi juua võib. Loomulikult on mingi kogus alkoholi, kustmaalt algab alkoholimürgitus, kus keha muutub tegevusvõimetuks ja süda seiskub, aga loota, et alkohoolik nii palju endale korraga sisse kaaniks, on vast mõttetu, pealegi- enne selle koguse sissekaanimist vallandub okserefleks, väga purjus inimesed on küll aeg-ajalt oma okse sisse lämbunud, aga igapäevase kogemusega joodikul ei õnnestu end nii kooma ilmselt juua, keha on ju harjunud juba. Muud kroonilised haigused, mis alkoholismiga kaasnevad, võivad võtta ikka aastakümneid aega, enne kui surmavaks osutuvad. Muidugi on alkohoolikud altimad ka muudesse õnnetustesse sattuma- purjus inimene muutub teadagi hooletuks, aga samas ei pruugi neid ju ka ette tulla, kui õnne on.
Kas emal siis oma abikaasa suhtes mingit kaastunnet pole? Sisuliselt on seal ju valik kahe vahel, kas toetada poega või abikaasat. Ühte toetades hülgab teise. Ja vastupidi.
alkoholitarvitamise häire ravikeskusse saavad pöörduda ka lähedased ja saada psühholoogi teenust https://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/spetsialisti-abi/kuhu-poorduda/
äkki oleks hea mõte ema ära rääkida psühholoogi juurde minekuks – a la, mõtle sa saad poega aidata, uurime, mis oleks abiks. psühholoog kahtlemata näeb kaassõltuvuse juba kaugelt ära ja oskab ema siis mõjutada. teinekord on nii, et oma perekonnaliiget ei usuta, aga kui räägib arst/psühholoog/keegi kitliga, siis lõpuks kuulatakse.
Vennal pole tahet ja motivatsiooni tööle minna, sest ta on ka elatisvõlglane (ema muide kiidab takka: “no tal ei olegi mõtet ju miinimumpalga eest tööte minna, sest pool võetakse ju käest ära!”). .
Hmm,.. ütled et ema on ülihea. Tsiteeritud lause järgi pole tal helduse raasugi oma lastelaste vastu…
Ära karda, ei pea su vana isa hakkama oma joodukust poega üleval pidama. Või kujutad sa ette vallaametnikku, kes hakkab kohtus nõudma vana ja väeti isa käest, et too oma joodikust poja hooldekoduarveid maksaks?
Kas emal siis oma abikaasa suhtes mingit kaastunnet pole? Sisuliselt on seal ju valik kahe vahel, kas toetada poega või abikaasat. Ühte toetades hülgab teise. Ja vastupidi.
On ikka, ma olen siin vist temast veidi teistsuguse mulje jätnud, aga ta on tegelikult väga armas ja kaastundlik kõigi vastu. Tema tahaks, et kõik elaksid sõbralikult ja oleks rahu maa peal, aga oma lõputu headuse ja joodiku nunnutamisega on ta endale võtnud koorma, mida ta ise enam kanda ei jõua ja see on koormaks ka isale. Niipalju kui mina aru saan, on ema tüüpiline kaassõltlane ja mul on temast ka väga kahju.
Minu vanaema on samasugune. Ta on nii õilis hing aga sellega ta hävitas mu onu(oma poja) elu. Onu jõi 25a (nii palju kui mina mäletan) enne, kui suri. Lapsed kolisid ära, vanaema muudkui hoidis joodikut nagu s**ta pilpa peal, patsutas õlale ja andis veel viinaraha ka oma pensionist.
Senikaua, kui vanaisa veel elas, olid asjad paremad, aga peale tema surma läks asi käest. Onu natuke ikka austas(pigem nagu aukartus) ka vanaisa.
Nüüd, kui onu ka surnud on, kolis üks onu lastest vanaema juurde tagasi, kuna tervis kehvaks jäänud ja ise enam hakkama ei saa.
Minu mälestustes(õnneks mitte kõik) aga vanaema juures olemisest kumab läbi tagatoas jorisev viina ja suitsuhaisune onu.
Paljudel joodikutel on füüsilist tervist rohkem kui mitmel karskel kokku. Minu vend kes just lausa padujoodik ei olnud, sest tööl käis ta läbi elu, aga lakkus iga päev elas 63 aastaseks mõne üksiku terviseprobleemiga. Kauged sugulased kaks venda on padujoodikud ja joovad igapäevaselt üle 30 aasta, natuke katus ikka sõidab, aga füüsiliselt pole vigagi. Tööl ei käi kumbki, saavad mingit pensioni. Üks joob juba kõike mis vähegi etanooli sisaldab. Õnneks pole nad vägivaldsed kumbki, kurdavad vaid oma üliraske elu üle.
Miks vend joob?
Olen pärit perest, kus lapsepõlves oli enam-vähem ainult üks teema, mida ema jauras: töö. Me pidime õdedega orjama ema, ei olnud ta kunagi millegiga rahul, ainult üks hala ja ving. Mina panin peale 18 saamist kodust minema, õks õde jäi ema juurde, teine õde abiellus eemale. Arvan,e t kui ma oleksin kodu kauemaks jäänud, siis oleks minust joodik saanud, sest ema lubas/lubab endale ikka väga palju.
Nüüd on ema 72 ja ei saa üksi hakkama. Ma tahaks teda aidata ja see piinab hinge, aga kui ainult üks vingumine käib ja millegiga rahul ei olda, siis surgu ruttu ära, on tal endal ja teistel kergem.
Sõbranna vanemad saadavad pikki kirju, mis tööd ta peaks tegema, mis inimestega lävima ja mis staadiumis oma eluga peaks sõbranna olema. Kui sõbrannal oli suhe kiirabi medvennaga, laideti suhe maha, et miks mitte siis juba arst. Kui sõbranna oli üksik, oli häda, et miks see medvend ei sobinud. Kõige hullem — sõbranna on 40 aastane ja võtab seda väga südamesse ja viimastel aastatel on väha veini hakanud armastama.
Tuletaksin veel meelde Viljandi koolitulistamise, mis, nagu selgub, on samuti alguse saanud “vanemate helladest kätest”.
Ja homod! Ma tunnen nii mõndagi homomeest ja muster on neil kõigil üks — nõrk või olematu isa ja karm ema.
Peaks probleemi algpõhjuse teada saama. Pole veel nänud iniemst, kes otsutab, et hakkab joodikuks ja siis kukub jooma. Tavaliselt on hingepiinad seal taga ja tavaliselt on kõik alguse saanud lapsepõlvest.
Ema põletab enda karmat. Nii nagu minugi ema — alguses kamandas ja käskiks kõiki, nüüd pole tal midagi ega kedagi kamandada, ehk hakkab nüüd mõtlema, mida tema käitumine võis põhjustada.
Tavaliselt on hingepiinad seal taga ja tavaliselt on kõik alguse saanud lapsepõlvest.
Ikka päris nii ei ole. Mõnel juhul kindlasti, kuid paljudel juhtudel ka geenid ja sõbrad. Tea mitmeid kellel tugev kodu, õed-vennad väga hakkajad, kuid see üks laps joodik (sattus ka n-ö halba seltskonda).
No muidugi, see joodikute lemmik õigustus, hingepiinad, raske lapsepõlv ja üleüldse raske elu “ajavad” jooma. Teised peavad veel kaasatundma, raha andma jne.
Ma tean peret, kus kaks vanemat venda on täiesti korralikud ja eluga toimetulevad mehed, aga kolmas, kõige noorem, on kahest naisest joomise tõttu lahku läinud (mõlemaga kaks last ka, elatist ei maksa kellelegi) ja praeguseks omadega täiesti põhjas. Töötu tsüklijoodik.
Tema puhul oli just vastupidi: vanemate hiline üllatuslaps. Ema oli juba 46, isa üle viiekümne kui ta sündis. Algul arvas ema, et tal vanuse tõttu päevad ära jäid, siis selgus, et hoopis rase..Vendadega 23 ja 20 aastat vanusevahe..
Otse loomulikult poputasid vanemad oma ootamatult saadud pesamuna nii ära, et tüübile oli kõik lubatud, mis pähe tuli. Alkoholiga liialdama hakkas ka suht noorena ja see süvenes üha.. Emme arvates noored ju ikka “panevad pidu”, tassis pohmas pojale kurgivett ja peaparandusõlut kuni enda jalad veel kandsid. Miniad olid ju pahad ja jätsid tema kullatükikese maha, mis see natuke joomist siis ära ei ole, eluaeg mehed viina võtnud. Ainult raha tahavad saada, nende pärast on pojal nüüd tohutud (elatise)võlad ja kohtutäiturid kaelas. Rikkusid tupsununnu elu ära, pole mõtet tööle minnagi, nagunii võetakse viimanegi käest ära.. Selline siis ema suhtumine. Isa oli ise karske mees, kes suitsu ei teinud ega alkot ei tarbinud, aga temastki polnud pojale aru pähe panijat, niivõrd naise tuhvli all, et sõnaõigust kasvatamises eriti ei antud. Eelistas siis pigem oma nina poja ellu mitte toppida ja oli vait.
Nüüd on vanemad ammu surnud ja õnneks ei näinud seda kui pojast üksikuna päris parm sai.
No muidugi, see joodikute lemmik õigustus, hingepiinad, raske lapsepõlv ja üleüldse raske elu “ajavad” jooma. Teised peavad veel kaasatundma, raha andma jne.
Kaasa tunda võib aga raha ei tohiks kindlasti anda. Tegelikult ongi sellise käitumismustri taga psühhotraumad. Pärit kas siis lapsepõlvest või mingi muu juhtumi tagajärjel. Psühhotrauma ei tähenda alati mingit tohutut peksu või vägivalda. Inimesed on väga erinevad ning mõnele piisab ka väikesest asjast, et omadega mingil moel ummikusse joosta.
Enda ja oma eluga rahul olevad inimesed ei hakka kunagi niimoodi jooma. Joogi, söögi, narkootikumide jne järele haarataksegi siis, kui ei osata oma eluga hakkama saada. Alkoholi kasutatakse vahendina, et valu leevendada ja unustada ning seda tehakse isegi siis kui näiliselt selleks põhjust ei ole. Tegemist ei ole iseloomutuse või tahtejõu puudumisega ning enne, kui põhilise probleemiga, psühhotraumaga, ei tegeleta, ei hakka ka midagi muutuma.
Ma tean peret, kus kaks vanemat venda on täiesti korralikud ja eluga toimetulevad mehed, aga kolmas, kõige noorem, on kahest naisest joomise tõttu lahku läinud (mõlemaga kaks last ka, elatist ei maksa kellelegi) ja praeguseks omadega täiesti põhjas. Töötu tsüklijoodik.
Tema puhul oli just vastupidi: vanemate hiline üllatuslaps. Ema oli juba 46, isa üle viiekümne kui ta sündis. Algul arvas ema, et tal vanuse tõttu päevad ära jäid, siis selgus, et hoopis rase..Vendadega 23 ja 20 aastat vanusevahe..
Otse loomulikult poputasid vanemad oma ootamatult saadud pesamuna nii ära, et tüübile oli kõik lubatud, mis pähe tuli. Alkoholiga liialdama hakkas ka suht noorena ja see süvenes üha.. Emme arvates noored ju ikka “panevad pidu”, tassis pohmas pojale kurgivett ja peaparandusõlut kuni enda jalad veel kandsid. Miniad olid ju pahad ja jätsid tema kullatükikese maha, mis see natuke joomist siis ära ei ole, eluaeg mehed viina võtnud. Ainult raha tahavad saada, nende pärast on pojal nüüd tohutud (elatise)võlad ja kohtutäiturid kaelas. Rikkusid tupsununnu elu ära, pole mõtet tööle minnagi, nagunii võetakse viimanegi käest ära.. Selline siis ema suhtumine. Isa oli ise karske mees, kes suitsu ei teinud ega alkot ei tarbinud, aga temastki polnud pojale aru pähe panijat, niivõrd naise tuhvli all, et sõnaõigust kasvatamises eriti ei antud. Eelistas siis pigem oma nina poja ellu mitte toppida ja oli vait.
Nüüd on vanemad ammu surnud ja õnneks ei näinud seda kui pojast üksikuna päris parm sai.
Kõige noorema lapse viga. Tavaliselt on nad vanemate poolt nõrgaks kasvatatud ja lisaks veel igasuguseid komplekse.
Lisan veel ühe heietuse enda tutvusringkonnast: peres oli 5 last. 4 laps, poeg, hakkas jooma. Tänaseks juba suht põhjas omedega, päästa ei ole enam midagi. Lisaks mees veel oi kui kuri. Sugulastega kokku istudes alati üks ja sama jauramine: eluaeg olen ma olen teie lükata ja tõmmata, mitte iial pole ma saanud teha, mida ma tahan. Mehel oli kange ema ja kaks vanemat õde. Ainuke, kellega normaalselt suhtleb, on noorem õde. Tänase päevani vanemad õed saevad mehe ajusid, ema tal juba ammu surnud. Kõrvaltvaatajana on suhteliselt lihtne näha, kuidas vanemad õed ei arva nooremast vennast midagi – kõik tema arvamused on valed (noorem = lollim) ja need tuleb kindlasti kohe naeruvääristada ja kahtluse alla panna.
Mulle ei meeldi joomine, aga ma olen piisavalt vana juba, et aru saada, et alkoholism ei ole alkoholi liigtarbimine, kuivõrd alkoholiga enda tundeelu vaigistamine. Alkoholimsist saab kergelt vabaks — paku aseaineks näiteks narkootikume. Või mängurlust. Või mida iganes. Kõik sobib, mis valu ära leevendab.
dementiaga
Eesti keeles on see ikka “dementsus”.
dementiaga
Eesti keeles on see ikka “dementsus”.
Aitäh korrigeerimast, parandasin ära. Piinlik on ka, aga eks nii jääbki paremini meelde, et enam sama viga ei tee…
