Palun ideid, kas sellele olukorrale võiks üldse olla positiivset lahendust.
Kümmekond aastat tagasi lagunes mu venna pere, põhiliseks põhjuseks venna liigne alkoholilembus. Siis ei olnud asi veel väga hull, aga varsti kaotas vend ka töö ja nüüdseks on ta juba aastaid olnud töötu joodik, kes elab meie pensionärist ema kulul. Õnneks elab ta küll eraldi, aga ema käib pidevalt ta juures süüa viimas/tegemas, koristamas, muid jamasid klaarimas jne ning ei taha kuidagi aru saada, et sellega teeb ta perspektiivis pigem halba, sest vennal pole mingit põhjust end kokku võtta ja ise oma elu eest vastutama hakata. Viimasel ajal on asi hullemaks läinud – purjus vend laamendab, sõimab ema jne. Olen püüdnud emaga rääkida, aga tema vastus on, et ema süda ei luba tal muudmoodi käituda – no ta ongi tegelikult selline läbinisti hea hing, midagi pole teha. Vennaga rääkimine ei õnnestu ka eriti, tema oma probleeme ei tunnista ja tööle minekust keeldub põhjusel, et “selle orjapalga eest pole küll mõtet midagi teha”. Loomulikult on ta ka elatisvõlglane, nii et õlleraha talle ametlikult töötades tõesti eriti kätte ei jääks. Praeguse seisuga ma ei kujuta aga õigupoolest ka enam ette, et ta üldse mingit regulaarset tööd teha suudaks.
Mina ausalt öeldes väljapääsu ei näe. Olen praeguseni püüdnud end sellest pigem distantseerida ja mõelnud, et kui neid selline elukorraldus rahuldab, siis pole minu võimuses seda muutma hakata (elan ka teises linnas ja väga tihti kokku ei puutu). Aga emast on kahju.
Teema: Vend joodik, ema kaassõltlane – kas sellele on lahendust?
Minu ema kolm venda on joodikud. Vanaema käis samuti neile raha andmas ja kasimas. 2 venda suri ja seejärel suri ka vanaema. Kolmas vend elab siiani joogisena oma abirahadest. Ma arvan, et siin ei ole pääsu. Joodik on joodik ja ema on ema.
Minul oli ka pereliige alkoholiga kimpus, ema ja mina mõlemad üritasime aidata, saatsime AA-sse,viisime psühholoogide juurde, maksime ampullid kinni, alternatiivmeditsiin jne…Lõpuks mina loobusin.Arveid siiski jäin maksma.Emake tappis enda tervise selle kaassõltuvuvusega ära ja mina vaevlen siiani ärevushäire käes.See keda aidata soovisin on nüüdseks surnud, 40 aastasena.Kahjuks olen mina siiani vist kaassõltlane, st. tunnen end mingil määral süüdi, et rohkem aidata ei suutnud, aga eks see tõde on, et kui tema end aidata ei tahtnud, siis ei suuda keegi alkohoolikut aidata.
Mul oli ka vanem vend joodik, alguses elas meie juures, olin siis veel laps ja elasin ka kodus. Samuti laamendas, karjus, räuskas ja ähvardas.
Aastaid nii, sain ka ärevushäired ja muud tervise ja psüühika häired. Lõpuks ostsid vanemad korteri talle oma säästudest, et lihtsalt ta kodust välja saada. Aga mida, samuti ema käis süüa viimas, koristamas ja arveid maksmas, sest ega ta tööl ei käinud ja teised joomasõbrad sõid toidu ära ning varastati pidevalt paljaks. Käis aastaid nii kuni vend ennast poolsurnuks jõi, siis oli mitu kuud haiglad. Müüdi korter maha, kolis
jälle nende poole. Mina enam siis seal ei elanud. Enam ei joonud aga jäigi sinna nende
kulul elama ja nii aastaid..ema tervis on väga kehvaks läinud, psüühiliselt läbi.
las inimesed elavad oma elu nagu tahavad. nende elu ju. vend tahab juua – joogu. ema tahab aidata – aidaku.
ei saa vägisi teiste elusid elama hakata.
as inimesed elavad oma elu nagu tahavad. nende elu ju. vend tahab juua – joogu. ema tahab aidata – aidaku.
ei saa vägisi teiste elusid elama hakata.
Tead, ega nad kumbki ei taha sellist elu elada. Aga sõltuvusest ei saa jagu ja ematunded tähendavad ka palju. Samuti on õel seda väga raske kõrvalt vaadata, seepärast ka see teemaalgatus kui appikutse. Ent abi ei ole. Tean mitut meest, kes ei saa ega saagi saama oma jõududega alkoholisõltuvusest lahti. Wismari haiglaravi maksab ja on sellest üldse abi?
Kõlab natukene nagu jutt mu isast, aga isa on siiski aastate jooksul tööd ka leidnud,kuni ta jälle tsüklisse satub. Hetkel käib tööl. Muidu jah, vanaema mul aitab ja teeb, aga mitte kõike, ses suhtes isa on iseseisvam.
Saime lõpuks abi 12 sammu programmist kus nii ema kui vend said oma ravi. Esimene kaassõllaste programmis. Teine kaine aasta, eks vaatame.
Aitäh info eest. Ma kardan siiski, et kuna mu vend ise probleemi ei tunnista ja ema ka laiemas plaanis mitte, siis vähemalt hetkel veel pole suurt võimalust, et midagi muutuks. Võibolla õnnestuks mul ema mõne nõustajaga rääkima saada, aga see oleks ilmselt poolik lahendus. Keerulisemaks teeb olukorra veel see, et keegi meist ei ela Tallinnas.
Vahepeal hakkasin aga mõtlema ka sellele, et kui ma hakkaksin sellega tõsisemalt tegelema ja maksaksin nõustamise ja ehk ka ravi eest, siis tegelikult tuleks see ju minu pere, sh laste arvelt – nälga keegi ehk ei jääks, aga peaksime ilmselt loobuma perereisist, mida me muidu aastas korra oleme ikka püüdnud teha, jääks ära plaan panna pisut raha kõrvale selleks ajaks, kui lapsed mõne aasta pärast loodetavasti kõrgkooli lähevad jne. Kas mul oleks üldse selleks õigust, eriti kui tõenäosus joodiku tervenemiseks niikuinii kuigi suur pole?
AA on tasuta mu teada, aga Wismar muidugi maksab. Ükski ravi ei aita, kui inimene ise ei taha sellest vabaks saada. Isegi kui tahab, siis peab olema see tahtejõud ja motivatsioon väga suur, et pikemaks perioodiks asjast kasu oleks. Kui ta isegi ei tunnista probleemi, siis tõesti pole mõtet oma raha sellele raisata. Mina küll olen oma alkohoolikust lähedase suremist näinud ja ütlen, et need on tema valikud. keegi teine ei saa alkohooliku eest otsustada kaineks saada ja jääda, kui tema otsustab juua. Ja need on otsused, mida ta teeb, sõltuvus raskendab olukorda, aga kuni on veel mingilgi määral tervist, seni on ka lootust, kui inimene ise tahab olla kaine. Enamasti nad ei tahagi seda.
Mul suguvõsas joodikuid mitu. Ema vend – see joob tsüklitega, aga iseenesest tore mees, vägivaldne õnneks pole, elab ikka perega koos, kuigi tegelikult on see muidugi kõigile koormav. Nüüd pensionär, joob oma raha eest.
Isa vend jõi pmst ennast surnuks, tähendab, ametlikult suri kopsupõletikku, aga selge ju, miks see nii kaugele üldse läks. Tal veel varastati pass ära, sahkerdati korter käest võltsitud allkirjaga ja nii edasi. Teda õed-vend püüdsid aidata, sellepärast soovitasidki üldse korter välja üürida ja suvilas elada, sest töökohta ta ei suutnud pidada. Usun, et selline sekkumine või “aitamine” tegi asja hullemaks veel, sest tema polnud enam võimeline oma elu juhtima. Ühe tädi mees oli joodik, seegi suri joodikuna, teda keegi vist ei üritanudki aidata, poleks ka mõtet olnud. Tema suutis ise eluaeg end ise ülal pidada, aga olgem ausad, sellisega koos elada… Tädi läkski varakult hauda.
Minu arvamus: joodikut parandab ainult haud. Kui ta on kange iseloomuga, siis teda ei veena ravile minema, kui leebeke, siis ta pole suuteline sõltuvusest lahti saama. Nii et targem ongi end distantseerida.
Teemaalgataja, ära sa jumala eest hakka tema ravisse panustama oma pere arvelt. Joodik võtab teadmiseks, et sinu käest saab vajadusel abi ja tuleb sind pommima, kui muud üle ei jää, eks sa siis katsu tast lahti saada. Mida su lapsed ja mees siis veel peavad tegema. Hoia heaga eemale!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
