Vene keel on kahjuks väga oluline, eestis elades. Tööturul pooled võimalused langevad ju ära.
See on küll veidi liialdatud, võibolla Tallinnas elades ja teeninduses töötades on see nii, aga mujal küll mitte (Ida-Virumaa on muidugi erand, aga seal pole jälle eesti keele oskust vaja, nagu ma aru olen saanud).
Ise töötan Tartu Ülikoolis ja vene keelt olen selle aja jooksul rääkinud ainult ühe 80+ kolleegiga, kes praeguseks meil enam ei tööta; üks 60+ venelasest kolleeg on meil veel, aga temaga räägin vähemalt mina inglise keeles. Samuti kasutavad inglise keelt ida poolt tulnud välistudengid (hiljuti panin just tähele, kuidas 2 omavahel vene keelt kõnelevat tudengit suhtlesid kohvikuleti taga oleva prouaga inglise keeles, kuigi viimane oleks vene keelega küll paremini hakkama saanud).
Aga üldiselt on vene keelt ikka lahe natuke osata, näiteks välismaal käies mõnes seltskonnas, kus venelased ei tule selle peale, et keegi peale nende veel nende jutust aru saab… ja Venemaal reisides muidugi, lisaks kõigis nendes riikides, kus slaavi keeled kasutusel on – päris aru muidugi ei saa, aga mingi uduse aimu ikka. Tore oleks paremini osata, aga õppida ei viitsi, venekeelsed filmid ja saated ka ei kütkesta.
Isiklikult ei tea ühtegi eestlast kes viimase 20 aasta jooksul oleks koolis vene keele selgeks saanud. Pigem õpitakse suhtlustasandil hiljem tööle minnes.
Õpikute vene keelel pole reaalsusega palju pistmist, esiteks teemad ei ole aktuaalsed ja keel on liiga kunstlik, päris venelased ei kasuta selliseid väljendeid mida eestlasi õppima sunnitakse.
Ehk keskenduge hindele sest keeleoskust sealt niikuinii ei tule
Mul on siiani Puškini “buurja mglooju neeba kroojet” luuletus peas ja vene keel oli alati “5”, aga kui esimeses töökohas esimese venekeelse telefonikõne sain, siis ei saanud ma päriselt mitte ühestki sõnast aru. Nüüd muidugi tööl õppides tuleb tagantjärgi midagi koolis õpitust ka meelde, aga ainult koolikeelega pole midagi teha.
Mul on siiani Puškini “buurja mglooju neeba kroojet” luuletus peas ja vene keel oli alati “5”, aga kui esimeses töökohas esimese venekeelse telefonikõne sain, siis ei saanud ma päriselt mitte ühestki sõnast aru.
Mul samuti, see “buurja…” on küll ainult katkendlikult meeles, see-eest “Belejet paarus adinookii…” algusest lõpuni. Aga rääkida ei oska.
Tundub, et esimestes klassides on kirillitsa õppimine märksa lihtsam kui kuuendas või kümnendas. Muus osas vist väga vahet pole.
(Kui nüüd heietada, siis meil oli väga kõrgkultuurne “Besedõ u samovara” – kooli ajal tundus, et no mis kasu on oskusest analüüsida romansse, vestelda ikoonimaalist, deklameerida klassikuid jms – aga tegelikult tuleb keelekeskkonnas umbes teise päeva õhtuks juba täiesti normaalne vestluskeel ka välja.)