Ma ei ole see, kellega te siin vaidlete, aga mina olen Berliinis elanud ja ühes keskmise suurusega Prantsusmaa linnas ka. Mõlemas tõesti sõidetakse ratastega päris palju. Ja tulemus on see, et kuigi kummaski riigis ei ole ametlikku vanusepiirangut, mis vanusest tohib laps üksi tänaval käia, lapsed üksi tänavale nagu Eestis enam ei pääse. Mitte autojuhtide, vaid ratturite pärast. Sest enamik rattureid on ökoegoistid – mina ja minu üleelusuurune, ideaalis kastiga (5 inimese ruumi võttev nagu autogi) ja maailma päästev 40 km/h kõnniteel (Prantsusmaal on rattateed umbes sama mõttetud kui Tallinnas).
Tallinnas Kalamajas ja Pelgulinna väikestel tänavatel on juba sama seis, ma olen ise pidanud mitu korda oma ja võõraid lapsi (ka sisehoovis!) sülle või kraest krabama, et nad kihutava kulleri alla ei jääks. Mitte üks kaine autojuht isegi ei tagurda nii ohtlikult, kui ülbelt Tallinnas rattaga sõidetakse. Ja see ei ole 10%, see on vähemalt 50%.
Ma sõidan ise ka hea meelega rattaga – maakodu ümbruses. Tallinnas rattaga tänavale ronimine on enamikul marsruutidel egoism jalakäijate arvel. Tahad roheline olla, kasuta ühistransporti või käi jala (ja ära tule ütlema, et Kalamajas elades ei ole see võimalik – ei tee siit keegi rattaga otsi Priislesse või Ääsmäele, kuhu tõesti normaalselt ei saa, enamik sõtkub paari kildi raadiuses).