Kahjuks on Baltimaade demograafia selline, et paljud põliselanikud on lihtsalt läände jalga lasknud (seega sünnib meil vähem lapsi). Praegu hakkavad lapsesaamise ikka jõudma 1990ndatel sündinud. Pärast taasiseseisvumist oli rahvastiku juurdekasv oli eriti madal ja eks näeme, palju üldse lapsi lähiajal sündima hakkab. Kahjuks tahes tahtmata peab (vist?) mujalt inimesi siia piirkonda juurde tulema, kuna me ise ei väärtusta piisavalt oma põlisrahva jätkumist. Tean-tean, meil see ematoetus ja kolme lapse pealt peretoetus paarsada eurot. Samas nt minul naisena on jällegi tunne, et tööl käimisel/tööle saamisel pole lastehunnik teab mis plussiks (pere kõrvalt töötamine pole väärtustatud ja soositud — oma asi, kuidas hakkama saad ja mida vähem oma vääksudest räägid, seda parem). Samuti oht, et perekonna lagunemise korral tõmmatakse mind üldse lastest lagedaks (peab ju mõlemal vanemam 50/50 suhtlusõigus olema — mis siis, et enamikel juhtudel on laste kasvatamise puhul naine ikkagi see põhivastutaja). Seega olen otsustanud vaid ühe lapsega piirduda, kuna rohkemate saamise puhul läheb mu elu liiga keerukaks. Kokkuvõtlikult öeldes on mul tunne, et ühiskonnas ei väärtustata eriti perekonda ja laste kasvatamist. Häda korral ei tulda ühiskondlikult appi, vaid öeldakse, et kasvata ise oma tittesid ja kes käskis neid üldse saada — saagu igaüks nii palju lapsi, kui jõuab ise üles kasvatada. Aga vot jõuangi üksi vaid ühe lapse üles kasvatada, mitte rohkem. See aga pole rahva jätkumiseks piisav. Ilmselt paljud naised tunnevad niimoodi. Samuti asjaolu, et meil elu on nõnda kallis kui nt Põhjamaades, samas palgad 2-3 korda madalamad. Elektrihinda krutitakse aga juurde, arve oli juba eelmisel talvel 400-500 eurot, samas riigifirma Eesti Energia teenib rekordkasumeid. Miks siis riik ei mõtle sellele, et noortel oleks võimalikult lihtne lapsi kasvatada? Lubati küll nn kolme lapse toetust tõsta, kuid talvel lajatatakse ilmselt juba 700-800 euroste elektriarvetega.
Seega paraku meil toimubki praegu slaavistumine, sest Ukrainas ja Venemaal on olukord veel halvem ja nemad tahavad siia elama tulla. Mina ise pole koolis vene keelt õppinud ja paraku ei oska pagulastega seetõttu eriti suhelda. Ukrainast ja Venemaalt tulnud aga ei oska enamasti inglise keelt. Töökoht mul samuti ei nõua vene keelt ja ma elan maakonnas, kud elanikkonnast on ehk 10% venelased. Siin oskavad kohalikud venelased õnneks hästi eesti keelt (ehk välja arvatud mõni vanem pensionär). Samas poes ja tänaval kuulen varasemalt tunduvalt rohkem vene keelt. Olen mõelnud enda jaoks niimoodi, et ma ei hakka vene keelt õppima. Juhul kui mingi hetk puuduliku vene keele oskuse tõttu enam tööle ei saa, siis lihtsalt lahkun siit riigist. Ma ei ole selle peale surutud venestamisega nõus. Ma olen 25% osas Leedu päritolu ja olen mõelnud sinna tagavaravariandina elama minna. Leedus on õnneks valdav osa elanikest põlisrahvas. Pigem õpin oma vanavanema keelt, kui seda peale surutud vene keelt. Vot nii mõtleb üks noor inimene.