Vabandan ette, kui kõlan paniköörina, aga mul ei ole kellegi teisega hetkel rääkida.
Psühholoogi poolt diagnoositud töine läbipõlemine, lähiminevikus mitmeid raskeid läbielamisi, sh abikaasa surm, purunenud uus suhe ja üks arstlik diagnoos, mis pole küll südame-veresoonkonnaga seotud, kuid oli minu jaoks siiski hoop. Stressi seega hoolega. Mingeid rahusteid ega ADsid pole spetsialistide poolt peetud vajalikuks, olen seni kõigest ilma nendeta end välja vedanud.
Täna tundsin päev läbi kõrvades ja peas imelikku surumistunnet ja õhtul kodus vererõhku mõõtes oli see 140/100. Korduval mõõtmisel alumine isegi kohati >100. Ma saan aru, et see ei ole üldse mitte hea. Olin muidu ikka 120/80 klassis, pärast mehe surma tõusis ka alumine 90 peale, aga vähemalt pool aastat tagasi (ma ei mõõda regulaarselt), oli alumine 85-90 vahel.
Vanust pole veel nelja kümmetki. Kehakaal on normis, söön üsna tavalist toitu, kindlasti saaks tervislikumalt, aga nö rämpsu küll regulaarselt ei tarbi. Alkoholi väga-väga harva, suitsu pole kunagi teinud. Trennis käimine on küll jäänud viimase aastaga väga tahaplaanile ja ebaregulaarseks.
Olen nüüd otsatult kurb ja õnnetu selle rõhu pärast. Kas nüüd ongi nii, et järgmine käik perearst ja tabletid? Kui ma enne ise paar nädalat püüan jälgida ja elus korrektuure teha (rohkem puhata), kas on kuidagi ohtlik sellise rõhuga tiksuda?