Esileht Koolilaps vestlused koolipäevast

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: vestlused koolipäevast

Postitas:
Kägu

kui palju räägite oma lastega sellest, mis nendega koolipäeva jooksul juhtub? kui palju lapsed teile ise räägivad? kui koolis juhtuks midagi ebatavalist või ootamatut, kas te siis kuuleksite sellest või pärast hiljem ringiga? kui õpetaja käitub tunnis imelikult või teeb midagi lubamatut (teie silmis), kas lapsed räägivad sellest?

 

küsin selle tõttu puhtast huvist, et endal lapsi pole, aga töötan lastega, ja millegipärast jäänud mulje, et eriti ei soovi nad koolist vanematega rääkida. loodan ikka, et pigem asjast valesti aru saanud.

+6
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Poiss ei räägi ja probleemidest kuulen hiljem ringiga.

Tütred räägivad rohkem aga kõike ikka kohe teada, ei saa.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida vanemaks laps seda vähem, alguses oli ikka õhinal ja rääkis, nüüd teismelisena viskab, et kõik on norm, mis ikka rääkida. Saab koolis normaalselt hakkama, on õpilasesinduse, tegeleb hobidega jne.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui suhtlemine piirdub küsimusega, et kuidas koolis läks, siis saadki ühesõnalise vastuse. Mida usalduslikum suhe, ehk puudub näägutamine, põhjendamatu karistamine, keelamine, siis kuuled ehk enamat. Heaks suhtlemiseks sobib mingi personaalne koostegevus. Meil toimib lemmikroogade kokkamine, autosõit kahekesi, teismelisega õhtune jooksuring jne. See eeldab muidugi teise poole samaaegset tegevust teiste lastega. Ja olulisem on osata oma last “lugeda” ilma rääkimata, aga see tuleb kogemusega.

+7
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oleneb päevast.
Üldjuhul jookseb info ilusti kätte. Arutleme kõige üle, sh kaasõpilased, omavahelised suhtlemised, tundides toimunu ja ka üldpilt tervele koolipäevale. Ja muidugi õpetajate käitumine, tõekspidamised ning hinnete panek.
9. klass

Päris huvitav on. Vahel liigagi huvitav.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Su küsimus tundub natuke nagu provotseeriv – et näe, lapsed ei räägigi kodus midagi 🙂 Ja sellest siis kiputakse tihtipeale (nagu  siinsetestki kommentaaridest näha) tegema väga kaugeleulatuvaid järeldusi.

Mul endal on kaks teismelist, kellest üks on minuga äärmiselt jutukas ja lobiseb kõik välja, teine seevastu väga ei räägi. Ometi kasvatasin neid samamoodi, nagu kaksikuid.

Loomulikult tuleb pereringis omavahel suhelda – see pole üldsegi küsimus. Ja kui laps koolipäeva muljeid jagab, on see ainult tore!

Samas tuleb alati arvestada sedagi, et lapse maailmapilt on üsna must-valge. Enamasti see laps, kes kodus õpetajat taga kirub, räägib väljaspool kodu ka oma perest tihtipeale halba. Ehk siis ongi tegemist ülikritiseeriva isiksusega. Seega, kui mu laps ikka väga hullult kedagi kritiseerib, siis tekib mul alati mõte, et huvitav, mida ta vastaspoolele ka minust räägib 😀

Samas ei tähenda see loomulikult, et lapse jutte ei tasu puhta kullana võtta mitte kunagi; ikka tasub kõrvad kikkis hoida ja üritada teri sõkaldest eraldada. Ehk tajuda ära, millal lapsel on koolis tekkinud päris probleemid, mis vajaks täiskasvanu abi. Ja ka õpetajapoolse koolikiusuga oleme kokku puutunud, paraku.

Kui me hakkame mõtlema, et mida ja kui palju meie lapsed peaksid meile rääkima, siis oleks kasulik kujutleda ümberpööratud situatsiooni – ehk, kui palju teie ise lapsena oma vanematele rääkisite? Ja kui ei rääkinud, siis miks? Nt minu ema ei teadnud pooligi asju, mis minuga teismeeas juhtus. Samas ta ei olnud üldse halb ema. Lihtsalt nii ongi, et erinevate asjade rääkimiseks on erinevad inimesed ja 15-aastane noor ei peagi enam oma emmet mingisuguseks pihiemaks pidama.

+13
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

laps on 1. klassis, tüdruk.

Ega ta ka lasteaiapäevast suurt midagi ei rääkinud, kui ma just ei küsinud väga konkreetseid asju (nt teadsin, et näidend oli ja küsisin ise selle kohta – kui palusin lihtsalt rääkida, mida huvitavat toimus, siis polnud isegi meeles, et nt näidend oli või putukamees käis vmt).

Nüüd on samamoodi – räägib omal algatusel, kui tal mingi tõsine mure on. Aga niisama päevast ei räägi igapäevaselt – küll aegajalt võib tulla, et nt mitu päeva hiljem räägib mingist seigast. Kui on koolis mingi üritus olnud, siis ikka üritan ise uurida, te kuidas siis oli ja mida tehti.

Lasteaiast saadik olen pingutanud, et saada lapsi oma päevast rääkima, küll avatud küsimustega, küll suunavate küsimustega – aga ei miskit.  6a on suht samasugune, et aegajalt räägib mingitest seikadest, aga kui otse küsin, et mida toredat lasteaias tehti täna, siis kehitab õlgu, kellega mängis – ei mäleta jne.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

küsin selle tõttu puhtast huvist, et endal lapsi pole, aga töötan lastega, ja millegipärast jäänud mulje, et eriti ei soovi nad koolist vanematega rääkida. loodan ikka, et pigem asjast valesti aru saanud.

Lihtne lahendus sinu küsimustele – meenuta omaenda koolipõlve. Kui palju ise rääkisid vanematele, kui palju sõbrad rääkisid kodus jne.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Poiss, 6.klass. Ise ta mulle küll midagi spetsiaalselt ei räägi, ikka ise uurin ja puurin. Kõigepealt küsin, et kuidas koolis läks (sellele vastab alati, et hästi) ja siis küsin konkreetsemalt, poolnaljaga, kas midagi igavat/põnevat/teistmoodi ka juhtus. Vahel mainib, et tüdrukutel on mingid draamad, aga nimesid ei maini ja niisama kedagi taga ei räägi, et keegi kummaliselt käitus. Mida see kummaline käitumine üldse tähendama peaks, kui mõnel on meditsiiniline probleem ja selles mõttes käitub kummaliselt?

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

küsin selle tõttu puhtast huvist, et endal lapsi pole, aga töötan lastega, ja millegipärast jäänud mulje, et eriti ei soovi nad koolist vanematega rääkida. loodan ikka, et pigem asjast valesti aru saanud.

Lihtne lahendus sinu küsimustele – meenuta omaenda koolipõlve. Kui palju ise rääkisid vanematele, kui palju sõbrad rääkisid kodus jne.

mmmm, siin minu ebakõla tekibki – kui minuga oleks juhtunud selliseid asju, nagu ma lastelt kuulen, et on juhtunud, siis ma kindlasti kodus oleksin rääkinud. oma asju, armumisi, tülisid rääkisin ka vähe. aga kooliasju, õpetajate ja enda käitumist arutasime küll tihti.
näiteks oli mul kunagi õpetaja, kes tunnis ühe olukorra käigus rääkis, kui pikk riist tal on. (klassikaaslased provotseerisid teda, aga siiski pole iial okei kommentaar see 9. klassi õpilastele sööta.) rääkisin sellest emale kodus ka. kuna ta oli vaid pohiopetaja asendus mingi kuu aega, siis midagi eriti ei juhtunud ka 🙂 aga ega mis pidanukski? kedagi pole tahvli ette panna ka. sama inimesega oli olukord, kus klassivend vandus mingit muud asja üldse ja ütles “lits!” õpetaja ütles selle peale vastu “ema sul on lits.” ehk et nagu sellised asjad võiks ju ikka kodus arutluse all olla?

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teate, küsige oma lastelt aegajalt, et kas tal koolis sõpru on. Kas on selliseid sõpru, kellele oma rõõmudest rääkida või hoopis muredest. Kas keegi kiusab koolis. Kas ta ise kiusab.

Näoilmest  saate aru, et kas ka ausalt vastab.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kui palju räägite oma lastega sellest, mis nendega koolipäeva jooksul juhtub? kui palju lapsed teile ise räägivad? kui koolis juhtuks midagi ebatavalist või ootamatut, kas te siis kuuleksite sellest või pärast hiljem ringiga? kui õpetaja käitub tunnis imelikult või teeb midagi lubamatut (teie silmis), kas lapsed räägivad sellest?

küsin selle tõttu puhtast huvist, et endal lapsi pole, aga töötan lastega, ja millegipärast jäänud mulje, et eriti ei soovi nad koolist vanematega rääkida. loodan ikka, et pigem asjast valesti aru saanud.

Nii nõme, et inimesed ei tunne enam kirjareegleid. Päriselt ka algavad laused ikka veel suure algustähega.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu lapsed ei räägi. Kui võrdlen oma lapsi endaga lapsepõlves, siis mina küll rääkisin. Aga ma rääkisin seepärast, et meil oli mingi imelik kasvatus minuga. Kui ma ei käitunud ema arust hästi, siis ta karistas mind sellega, et ei rääkinud minuga. Ma siis püüdsin seda mulle rasket olukorda paremaks enda jaoks muuta, et ma lihtsalt tahtsin et ema minuga vestleks. Nii ma siis rääkisin, et mis koolis juhtus või mida tehti.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu lapsed ei räägi. Kui võrdlen oma lapsi endaga lapsepõlves, siis mina küll rääkisin. Aga ma rääkisin seepärast, et meil oli mingi imelik kasvatus minuga. Kui ma ei käitunud ema arust hästi, siis ta karistas mind sellega, et ei rääkinud minuga. Ma siis püüdsin seda mulle rasket olukorda paremaks enda jaoks muuta, et ma lihtsalt tahtsin et ema minuga vestleks. Nii ma siis rääkisin, et mis koolis juhtus või mida tehti.

Mul oli sama lugu.

Seega ei ole alati nii, et kui laps ei räägi, siis järelikult on halb ema, kellega puudub “usalduslik” suhe vms. Põhjuseid on siin palju ja kui  täiskasvanud mehe puhul on tema napisõnalisus pigem tavapärane, siis lapselt oodatakse alati mingit vägevat jutupauniklust, arvestamata, et ka lapsel on oma isiksus, iseloom, leidub nii jutukaid kui vähemjutukaid isendeid jne.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Koolilaps vestlused koolipäevast