Su küsimus tundub natuke nagu provotseeriv – et näe, lapsed ei räägigi kodus midagi 🙂 Ja sellest siis kiputakse tihtipeale (nagu siinsetestki kommentaaridest näha) tegema väga kaugeleulatuvaid järeldusi.
Mul endal on kaks teismelist, kellest üks on minuga äärmiselt jutukas ja lobiseb kõik välja, teine seevastu väga ei räägi. Ometi kasvatasin neid samamoodi, nagu kaksikuid.
Loomulikult tuleb pereringis omavahel suhelda – see pole üldsegi küsimus. Ja kui laps koolipäeva muljeid jagab, on see ainult tore!
Samas tuleb alati arvestada sedagi, et lapse maailmapilt on üsna must-valge. Enamasti see laps, kes kodus õpetajat taga kirub, räägib väljaspool kodu ka oma perest tihtipeale halba. Ehk siis ongi tegemist ülikritiseeriva isiksusega. Seega, kui mu laps ikka väga hullult kedagi kritiseerib, siis tekib mul alati mõte, et huvitav, mida ta vastaspoolele ka minust räägib 😀
Samas ei tähenda see loomulikult, et lapse jutte ei tasu puhta kullana võtta mitte kunagi; ikka tasub kõrvad kikkis hoida ja üritada teri sõkaldest eraldada. Ehk tajuda ära, millal lapsel on koolis tekkinud päris probleemid, mis vajaks täiskasvanu abi. Ja ka õpetajapoolse koolikiusuga oleme kokku puutunud, paraku.
Kui me hakkame mõtlema, et mida ja kui palju meie lapsed peaksid meile rääkima, siis oleks kasulik kujutleda ümberpööratud situatsiooni – ehk, kui palju teie ise lapsena oma vanematele rääkisite? Ja kui ei rääkinud, siis miks? Nt minu ema ei teadnud pooligi asju, mis minuga teismeeas juhtus. Samas ta ei olnud üldse halb ema. Lihtsalt nii ongi, et erinevate asjade rääkimiseks on erinevad inimesed ja 15-aastane noor ei peagi enam oma emmet mingisuguseks pihiemaks pidama.