Vaatan kõrvalt oma sõbranna suhtlemist vanematega ja tunnen pisukest kadedust. Neil on pere, kus vanemad räägivad lastega kõiksugustel intelligentsetel teemadel: arutletakse kultuurisündmuste, loetud raamatute, nähtud teatrietenduste, filosoofiliste küsimuste jmt. üle. Vanemad on juba 70 ringis, aga endiselt erksad ja vitaalsed. Minu päritolupere pole kunagi selline olnud. Pole ma iial vanematega vestelnud lemmikkirjanikest või viimati nähtud teatritükist, meie pere teemad piirdusid argielu puudutavaga. Ma pole ka mitte kunagi oma vanematega teatris või kontserdil käinud. Nüüd, mil nad on ligi 80, on isal põhiline teema poliitikute ja Eesti elu kirumine ja emal see, kust poest midagi soodustusega osta õnnestus. Millest teie vanematega räägite?
Teema: Vestlused vanematega
Isa räägib peamiselt joomisest, et kus keegi külamees jälle lõuatäie sai jne. Vahepeal ka oma jahimehejutte või kalalkäimisest.
Ema räägib oma tervisest, aiatöödest ja kirub naabreid.
Teatri, kino, raamatute jmt teemal kunagi vist isegi natuke rääkisime. Aga noh nüüd… Ema ei saa enam üldse aru, et milleks kuskil kultuuriüritustel käia või üldse kuskil, kui viimased aastad oleme üritanud õega teda kodust välja saada, siis vastab, et milleks, et ta võib telekast ka asju vaadata vmt. Pärast pensionile jäämist mõni aasta tagasi on mõlema elulaad ja ka iseloom ja huvitatus millestki, mis toimub väljaspool nende enda elu, väga muutunud. Ema on muutunud õelaks kõigi vastu, midagi positiivset räägib harva, kõiges näeb halba. Kahju enda vanemaid sellisena näha, aga vägisi kedagi ei muuda.
Sama siin. Kusjuures ei ole vanuses kinni, vanaema jällegi loeb väga innukalt, enne koroonat käis teiste muttidega kultuurireisidel, nüüd teevad internetis kokkusaamisi ja arutavad Skaibis muljeid, nii et terve maja kajab jne. Aga vanematel on ainult see, kui halb Eestis kõik on ja kui vastikud on kõik poliitikud.
Kuna mu ema ei loe raamatuid, ei käi teatris, ei käi kinos, ei käi kontserdil, siis ma temaga ka nendest asjadest üldse ei räägi. Olen üritanud talle läbi aegade ikka anda nii kino- kui ka kontserdipileteid, no suure vaevaga veab end kohale ja pärast mokaotsast poetab, et meeldis/ei meeldinud.
Ema hobideks on kudumine ja ristsõnade lahendamine. Nendest asjadest ma ei viitsi küll midagi rääkida. Ka ei viitsi ma kuulata mingeid jutte sõbrannade haigustest.
Nii et ega me eriti ei suhtlegi. Ainult niipalu kui on mingid olmeasjad, a la kas sa kanamune tahad ja kas järgmisel nädalal saaksid last valvata. Mina mõnikord otsin emale mingeid töömeeste numbreid. Pesumasina parandaja jms. No ja siis arutame, et kas vana masin ikka kõlbab veel või peaks uue ostma.
Minu enda töö sisaldab muuseas ka seda, et pean lugema palju raamatuid, sh ilukirjandust. Aga ma olen oma suguvõsas see käbi, kes kukkus ülejäänutest väga kaugele. Seetõttu peaaegu üldse ka ei suhtle sugulastega, sest pole üldse samal lainel. Isapoolse vanaemaga ja isaga sai rohkem erinevaid asju arutada, aga nemad on nüüdseks surnud.
Oma lapsega ma üritan küll teist joont ajada. Vaatame koos filme, käime kinos, üritustel, arutame pärast asja läbi. Raamatute kohta arutame jne. Ma loodan, et ma oma lapsega saan selliseid teemaalgataja poolt viidatud vestluseid tulevikus pidada. Aga kui seda juba lapsena ei ole, ega sellist harjumust siis täiskasvanuna enam ei teki ka.
Vanemad surnud.
Vaatan kõrvalt oma sõbranna suhtlemist vanematega ja tunnen pisukest kadedust. Neil on pere, kus vanemad räägivad lastega kõiksugustel intelligentsetel teemadel: arutletakse kultuurisündmuste, loetud raamatute, nähtud teatrietenduste, filosoofiliste küsimuste jmt. üle. Vanemad on juba 70 ringis, aga endiselt erksad ja vitaalsed. Minu päritolupere pole kunagi selline olnud. Pole ma iial vanematega vestelnud lemmikkirjanikest või viimati nähtud teatritükist, meie pere teemad piirdusid argielu puudutavaga. Ma pole ka mitte kunagi oma vanematega teatris või kontserdil käinud. Nüüd, mil nad on ligi 80, on isal põhiline teema poliitikute ja Eesti elu kirumine ja emal see, kust poest midagi soodustusega osta õnnestus. Millest teie vanematega räägite?
Need on teemad, mida nemad üles võtavad, aga sa ise, mida sa ise räägid ? Vestluses osaleb ikka rohkem inimesi kui üks. Kui üks ainult räägib, siis on see monoloog, mitte vestlus. Sa saad ise olla aktiivne ja esitada küsimusi, et vestlust suunata. Laps ollakse tegelikult ju lühikest aega, ülejäänud aja oled täiskasvnaud. Paku vanematele võimalus teatrisse minna, uuri, kas nad tahaks, osta piletid ja mingei koos teatrisse. Kinno. Tee piletid välja ja siis saate ka arutada, seda mida nägite. Kui sa oleks 15 ja ütled, et pole vanematega kunagi teatris käinud, aga tahaks, on see tõesti vanemate teema. Aga üle 20 aastane inimene suudab ju ometi osta piletid ja kutsuda oma vanemad teatrisse ? Või milles küsimus?
Räägime nii raamatutest, teatrist, filmidest, loodusest kui igapäevasest eluolust.
Aga üle 20 aastane inimene suudab ju ometi osta piletid ja kutsuda oma vanemad teatrisse ? Või milles küsimus?
Kui vanemaid niisugused asjad ei huvita, siis ei ole neid mõtet vastu tahtmist kuskile teatrisse või kinno vedada.
Kõiki inimesi ei huvita mingid kultuurilis-filosoofilised arutelud. Isegi kui selline inimene käib kontserdil ära, siis ta võib küll rõõmus olla, et oli tore, aga ta ei hakka sinuga mingeid peensusi hiljem arutama, see tekitab temas ebamugavust ja mine tea, rikub veel kontserdielamuse tagantjärgi ära.
Minul on oma emaga sarnased suhted nagu teemaalgatajalgi. Ilmselt sellepärast, et nii oleme harjunud ja nii on alati olnud. Ei oskakski temaga erinevaid teemasid arutada. Juba lapsepõlvest saati on meil väga pinnapealne suhtlus olnud, et kuidas koolis läks ja mis süüa teeme ja muu selline argine. Praegu räägime põhiliselt minu lastest, teistest perekonnaliikmetest, ema tervisest, ilmast jms. Kahju, et nii on ja mina seda olukorda muuta ka ei oska. Oma lastega proovin lihtsalt teistmoodi teha.
Mulle ei meeldi rääkida. Kui vaja räägin asjast, aga niisama ei viitsi laterdada, ei teatrist ega ilmast.
Loen raamatuid, enne koroonat käisin teatris sageli. Aga teistega arutada ei taha. Vanematega räägin ka ainult asjast.
Võibolla arvavad nemad minust samamoodi, et olen tumba.
Teemaalgataja jutust kõlab paraku üleolekut. Samas, niipalju olen ma elus näinud küll, et võiks öelda – tõeliselt intelligentne inimene ei halvusta kellegi teise huvisid. Ta võib rääkida kõrvuti nii kõrgemast matemaatikast, kui ka visata mõne huvitava nüansi Texas Rangerist. Mina ei oleks nördinud, kui vanemad räägiksid minuga mõnest seriaalist, ju ikka midagi seal huvitavat peab olema, kui nad vaatavad. Iseenda tarkuse laiendamiseks on hea ka teiste tarkusi kõrvataha panna.
Mulle ei meeldi rääkida. Kui vaja räägin asjast, aga niisama ei viitsi laterdada, ei teatrist ega ilmast.
Loen raamatuid, enne koroonat käisin teatris sageli. Aga teistega arutada ei taha. Vanematega räägin ka ainult asjast.
Võibolla arvavad nemad minust samamoodi, et olen tumba.
Nagu minu laps. Käib, aga mudagi ei räägi. Loeb, aga ka sellest ei räägi. Mina ka ei oska mida rääkida. Olen siis niisama rääkinud endst, mida näinud kus käinud. Aga tundub et ta pigem viisakusest kuulab ära. Kuulab. Nagu monoloogi. Vestlust ei teki. Tundub et teda ei huvita. Ja ma ei oska ka huvitav olla tema jaoks ????
Inimesed on erinevad. Meil on 22-aastane “laps”, kes tahab ka väga iga nähtud lavastuse ja filmi üle meiega pikalt arutleda. Samas ma ise pole kunagi selline olnud, ehkki suhe kultuuri on samasugune nagu temalgi.
Eks selline ongi keskmine inimene. Ma näiteks ei räägi oma tuttavatega ka raamatutest, ei filosofeeri või vähemalt mitte teadliku eesmärgiga filosofeerida jne. Ma isegi ei tea, millest me tuttavatega räägime, aga lõbus on alati. Niisama maast-ilmast, kes mida teinud on, kellega midagi juhtunud on jne.
Oma emaga – ikka rohkem argistest asjadest. poliitikast, lastest, tervisest, aiatöödest, reisimuljeid, kui oleme käinud jne. Raamatutest räägime ehk nii palju, kui et küsime mingeid soovitusi, mida head viimati lugenud, aga kindlasti ei arutle nende üle pikalt – kui siis ainult põhjendame mittemeeldimist nt.
Teater ei meeldi mulle endale, olen selline imelik 😀 Ja kontsertidel ma ka peale teismeiga enam eriti ei käi – kuidagi ei leia midagi nauditavat lihtsalt istudes muusika kuulamisest. Pigem juba eelistan siis mingit tantsubändi, et saak sja jalga keerutada, aga niisama kas siis a la mingit rockbändi kuskil lauluväljakul eemalt jälgida (fännialasse ma lihtsalt ei viitsiks enam trügida) või kuskil saalis istekohtadelt vaadata – no ei ole see elamus mis teismelisena lava ees näppe visates.
Rääkides kurvast tõdemusest peresuhetes – ma ühe oma õega ei suhtle peaagu üldse. Me ei ole tülli läinud, aga lihtsalt – me ei sobi absoluutselt omavahel ja need tunded on ilmselgelt vastastikused. ma vahel ikka üritan, et ikkagi õde, kutsun küla või küsin ise, kas võime külla tulla, aga alati on tal muud tegemised ees ja ei paku ka uut aega välja…. see on tegelikult kurb, eriti kui vaatan, kui lähedased suhted on osadel sõbrannadel oma õdedega. Mul on selline tunne, et kui meil ema ära sureb, et siis me ei suhtle üldse enam, sest me mujal ei kohtugi kui ema juures jõulude ja sünnipäeva ajal.
Räägin ka vanematega argistest asjadest. Sugulaste tervisest, tuttavate külainimeste elu-olust, kodustest töödest. Isa oli nooremana ärksam, tundis huvi poliitika ja ühiskonnaelu vastu. Vanemana on kibestunud ekreiit. Temaga tuleb nüüd poliitikateemat vältida nagu katku, muidu tõuseb suur tüli. Ema on alati olnud lihtne inimene. Veel sellest põlvkonnast, et ega naistele polegi mingit arvamust ette nähtud. Ema vaatab “Kirgede tormi” ja lahendab ristsõnu. Mina ei tee kumbagi.
noo kuulge ärge solvake Chuck Norrist (kes on põhimees Texas Rangeris)! tegemist on täiesti unikaalse kultuurinähtusega, millest võiks diskuteerida või kasvõi filosofeerida tunde, päevi, aastaid, isegi sajandeid.
aga muidu – olge õnnelikud ja tänulikud, et te vanemad on elus ja te nendega rääkida saate, ükskõik mis teemadel. kasvõi tomatikilo hinnast või naabri Juula lehma tiinusest. järgmine etapp on kahjuks juba monoloogi pidamine surnuaial.
Mulle ei meeldi rääkida. Kui vaja räägin asjast, aga niisama ei viitsi laterdada, ei teatrist ega ilmast.
Loen raamatuid, enne koroonat käisin teatris sageli. Aga teistega arutada ei taha. Vanematega räägin ka ainult asjast.
Võibolla arvavad nemad minust samamoodi, et olen tumba.
Nagu minu laps. Käib, aga mudagi ei räägi. Loeb, aga ka sellest ei räägi. Mina ka ei oska mida rääkida. Olen siis niisama rääkinud endst, mida näinud kus käinud. Aga tundub et ta pigem viisakusest kuulab ära. Kuulab. Nagu monoloogi. Vestlust ei teki. Tundub et teda ei huvita. Ja ma ei oska ka huvitav olla tema jaoks ????
Aga äkki te oletegi ema ja laps! :))) Tsau mamps – tsau laps!
noo kuulge ärge solvake Chuck Norrist (kes on põhimees Texas Rangeris)! tegemist on täiesti unikaalse kultuurinähtusga, millest võiks diskuteerida või kasvõi filosofeerida tunde, päevi, aastaid, isegi sajandeid.
Kusjuures ka minu väga intelligentsed vanavanemad vaatavad koos Texas Rangerit ja ootavad igas osas innukalt seda kohustuslikku kohta, kus ta pöörde pealt jalaga lööb! 🙂 Täpselt nii, Chuck Norris on unikaalne kultuurinähtus ja sugugi mitte ainult lastele, vaid väga laiapõhjalisele fännihulgale.
Põhiliselt ilmast
Äkki see on nunnudest perefilmidest kultiveeritud arusaamine, et perekonnas on kõik ühel lainel, teavad kõik üksteise asju, jagavad oma muresid ja aitavad üksteist. Käivad koos reisidel ja suguvõsaüritustel ollakse muudkui lahked ja sõbralikud, kallistatakse, naeratatakse, tehakse komplimente, räägitakse põnevaid jutte hommikuni.
Päriselt on enamuses peredes mingisugune kokkuhoidmise pinnavirvendus, aga selle all köeb vaikselt kadedus edukama õe peale; etteheide saamatule vennale; pahameel luuserist isa peale, kellelt pärandust pole loota; üleolek lihtsakesest emast jm taolised asjad. Kuigi jagatakse geene, ollakse tegelikult üsna erinevad inimesed, keda perekonnaring kokku toob. Mingis mõttes on tegemist ju sunnitud suhtlemisega. Me ei vali ise oma peret.
Isa saab kohe 86, räägime suht palju – oma perest, lastest, aga ka viimastest raamatutest (toon isale lugemist), poliitikast, klassikalisest muusikast, käime koos paar korda aastas ooperis või operetti vaatamas. Lapsed käivad tema juures “vana-aja-jutte# kuulamas. Ema suri kahjuks 11 aastat tagasi – aga emaga me väga palju rääkisime ja ka kõikidel teemadel – kunst, kino, raamatud jne. Vend on samal erialal, mis ema oli, seega olid nende jutud seotud väga palju tööga, ka siis kui ema pensil oli.
Minu 60ndates isa tavaliselt vingub ja kirub kõike ja kõiki ja ema ei räägigi midagi vaid kuulab alandlikult isa juttu ja noogutab kaasa. Vahest harva ütleb midagi aga seda hästi tagasihoidlikult. Isa peab kõiki teemasid enda omaks, teiste öeldut ta alati kas paranda, täpsustab või lisab midagi aga isa enda öeldule ei või meil keegi midagi lisada, sest selle peale solvutakse kohe – võetakse rünnakuna kõike.
Tahtsin lihtsalt vahele öelda, et kõik ei pruugi olla kuld, mis hiilgab. Mina olen oma emaga lapsepõlvest alates rääkinud justnimelt teemaalgatuses nimetatud elitaarsetel teemadel. Aga kõik see ei tee minu emast head ema. Mu ema on ja on alati olnud külm, isegi kalk daam, on daam ka praegu 78-aastaselt, meie vahel ei ole kunagi olnud sooje suhteid. Mehe ema on soe mammi, kellega räägimegi ilmast, toidust ja lilledest. Olen tänulik, et selline inimene minu ellu saadeti. Ja nüüd retooriline küsimus, et kummaga suhtlemist ma eelistan.
ja lahendab ristsõnu
Juba mitmendat korda mainitakse ristsõnade lahendamist. Mis ajast see tegevus halb on?
Äkki see on nunnudest perefilmidest kultiveeritud arusaamine, et perekonnas on kõik ühel lainel, teavad kõik üksteise asju, jagavad oma muresid ja aitavad üksteist.
Ilmselt nii ongi. Enamasti siiski vesteldaksegi igapäevastest asjadest ja sellest, milliseid tundeid(möh?) kelleski üks või teine raamat või etendus tekitab, ei huvita. Mida üldse peaks oma lastes raamatu pärast tekkinud tunnetest arvama?
Mulle ei meeldi rääkida. Kui vaja räägin asjast, aga niisama ei viitsi laterdada, ei teatrist ega ilmast.
Loen raamatuid, enne koroonat käisin teatris sageli. Aga teistega arutada ei taha.
Mina ka ei saa aru miks peaks raamatut või filmi teistega arutama. Igalühel oma arusaamine, miks teistega selle üle jagelema peaks, tõestama kes ikka õigemini aru sai või?
Enamus meie teatrietendustest (eriti maal elavatele vanainimestele kättesaadavad) ei ole oluliselt paremad telekas näidatavatest seriaalidest. Kui naudite ropendamist, siis seda välismaistes seriaalides nii palju kui meie teatrietendustes ei ole jah.
Meenub noorpõlvest töökaaslane kes alustas filmist rääkimist tähtsalt rinda ette lüües: operaatoritöö oli…., režissööri töö oli…
Ta võib rääkida kõrvuti nii kõrgemast matemaatikast, kui ka visata mõne huvitava nüansi Texas Rangerist.
Perekoolikas, kes sa oled tõeliselt intelligentne inimene.
Ole nii kena, räägi midagi huvitavat näiteks kõrgemast matemaatikast!
Olen minagi seda õppinud, aga ei armastanud seda üldse ja midagi rääkida sellest ka nagu ei oskakski.
Ja täna ei ole Texas Ranger enam mitte keegi, nüüd on Jack Reacher. No middle name. ( “Where d’you wanna go?”).
Sel teemal vist isegi midagi tuleks.
Meie läheme emaga alati tülli. Absoluutselt iga asja peale – laste kasvatamine, poliitika igapäevaelu – just name it – iga jumala teema lõpeb sellega, et minu valikud on valed ja tema teab paremini. Ja mina siis omakorda leian, et võiksin nüüd edasijõudnud vanuses (pea 40) siiski ise otsustada ja hinnata, mida ja kuidas teen ja majandan. Füüsiliselt enam seepärast temaga praktiliselt ei suhtlegi. Telefonis küll räägime, aga isegi kui räägn ainult lastest ja oma mõtetest, siis ikka alati tuleb ära: “Sa teed valesti, sa teed halvasti, ma tahaksin ise tulla ja teha paremini, kasvatada su lapsi paremini, sisustada su kodu paremini, koristada su sahtleid paremini, käituda su mehega paremini” jne, lõpmatuseni välja. Mingi muster teineteisele närvidele käia ilmselt. Oma lastele küll sellist tulevikku ei tahaks, et keegi kogu aeg kulm kortsus hinnaguid annab elu lõpuni. Iga kõne algab kusjuures sellega, et helistan ja küsin sõbralikult, et “Noo, mis te seal siis teete..?” Ja lõpuks tavaliselt lihtsalt katkestan kõne.
